Hei! Kõigepealt, minu aadress on: Calle Trasmiera A5, 2-C, Colonia Los Pinares, SANTANDER, 39005, SPAIN !!! Seega, kõik toredad inimesed võivad mulle saata kirju, pilte, kingitusi, pakke, eesti šokolaadi haha või mida iganes, sest mitte miski pole rohkem südant liigutav, kui leida postkastist oma nimega kirjake kellegilt, kes viibib üsna kaugel ! :) Niisama mainin haha. Aga nüüd on õige hetk heita pilk minu viimase nädala kirevaimatele hetkedele. Reedel hommikul (9.03) pidid Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni aine raames pooled õpilased õppejõuga iga üks individuaalselt 10 minutit vestlema teemal, millest nad kavatsevad oma tulevases presentatsioonis rääkida. Igale ühele oli antud kindel kellaaeg, minu ajaks oli 10:45. Seadsin siis hommikul reipalt sammud kooli poole, ma polnud päris täpselt kindel, kus tema kabinett asus kuid arvasin, et see pole suur probleem. Tegin siis sellele hoonele mitu tiiru peale kuid ikka ei suutnud leida, kell oli juba 10 minutit mu ajast üle ja ühel hetkel helises mu telefon - võõras number helistas! Võtsin siis vastu ja teiselpool toru oli mu õppejõud haha, küsis et kus ma olen...ma vastasin et ma olen eksinud ja lihtsalt ei suuda leida teie kabinetti, ta ütles et siiani pole mitte keegi kohale ilmunud et ei tea mis toimub. Aga oli õnnelik et ma vähemalt olin üsna lähedal, ta andis mulle juhtnööre ja lubasin 5 minuti pärast kohal olla. Küsisin ühe inimese käest veel igaks juhuks teeviiteid ja lõpuks jõudsingi siis õigesse kohta. Ei tea, kas inimeste mitte ilmumine oli tingitud sellest, et nad pidutsesid eelmine õhtu ja magasid sisse, unustasid ära või siis lihtsalt ei leidnud õiget kohta üles. Igastahes, rääkisin siis õppejõuga muhedalt 15 minutit, millest ma täpsemalt kavatsen rääkida oma presentatsioonist Eesti kohta ning ta andis mulle ka mõned suunad, millele rohkem keskenduda. Lõpus küsis veel, et kuidas mul siin Santanderis meeldib ja kuidas koolis läheb ja kas ma olen varem ka Hispaanias käinud jne. Ma loodan et ma saan selle eest mingeid lisapunkte et siiski ainus olin, kes tol päeval kohale ilmus haha! Pärast seda oli mul tund aega vaba aega, läksin istusin õue päikse kätte ja õppisin, kuna mind ootas ees 4h hispaania keelt nagu iga reede ning lisaks ka iganädalane kontrolltöö! Õhtul läksin muidugi peole, kõigepealt ühe sõbra korterisse, kus oli tipphetkel umbes 30 erasmuslast ning hiljem edasi tantsimaie loomulikult!
Laupäeval (10.03) ärkasin pool kolm päeval ning silmi avades märkasin koheselt, et õues on superilm ja mul olid väga suured süümekad, et ma niimoodi poole päevani magasin. Ajasin end krapsti püsti, tegin arvuti lahti ja läksin koheselt facebooki, et otsida omale kaaslasi, kellega randa jalutama minna! Korterikaaslaseid polnud sel ajal kodus, tuli välja et ka nemad olid rannas. Ei läinud kaua aega kui leidsin omale vajaliku inimese. Sõin kärmelt ühe jogurti, panin riided selga, pesin hambad ja näo ning tõttasin välja. Sel ajal kui ma künka peal Lukast ootasin, kuulsin kuskilt, et keegi nagu vilistaks, aga ei saanud aru kes. Siis hüüdis keegi kuskilt Sirlyyyy!!!! Ma olin segaduses, mitte kuskil ei olnud ühtegi hinge ja siis nägin, et minu ees oleva 9 kordse maja aknast lehvitab mulle mu hea sõber Gianfranco! Ta vaatas lihtsalt oma toa aknast korra välja ja märkas tuttavat erkroosa salliga blondiini seismas. Ka tema otsustas meiega randa minna. Tegime hästi palju pilte, meri oli superilusat tooni ning lained olid selle aasta parimad, nagu me surfaritelt kuulsime. Käisime ka jalgupidi vees, aga väga külm oli. Kohtasime muidugi jällegi palju tuttavaid nägusid, kuna siinne linnake on üpris väike ja erasmused iga nurga peal. Siis kui osad otsustasid jalgpalli kooli juurde mängima minna, mõtlesime meie Gianfrancoga, et läheks kõnniks mööda rannajoont edasi sinna, kus lained vastu müüri peksavad ja siis läheks tsilliks ka Magdalena poolsaarekesel veits. See on hästi lähedal, max 20 minutit kõndimist. Ning see oli tolle päeva parim mõte. Seda vaadet on raske isegi tehtud piltidega seletada, kuna päriselt oli kõik veeeeelgi ilusam ja võimsam! Minu lemmikkoht siin linnas muutus tol päeval, Jardines de Piquio langes nüüd järsult teisele kohale. Istusime kahekesi umbes pool tundi seal poolsaare äärel, nautisime mäslevat merd, kuulasime veekohinat ja imetlesime meile avanevat supervaadet Santanderi randadele minu linnaosale ! :) Sõnu pole, järgmine kord tasub sinna söök kaasa võtta ja muusika, täiesti imeline pikniku pidamise koht! Kui Santanderis päike paistab, siis on raske leida ilusamat paika hehee! Siis kõndisime niisama Magdalena poolsaarel ringi, seal oli nagu väike loomaaed: pingviinid, linnud ja hülged. Ühes kohas sai näha eriti raju merd, ookean on ikka vapustav! See, millise jõuga too vastu kivivalli peksis ja siis üks koht kus erinevalt poolt tulevad massiivsed lained kohtusid...uskumatult võimas! Ma tegin tol päeval üle saja pildi, vaene aparaadike! Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli õhtul muidugi jälle fiestaaaa, taaskord ühe sõbra korteris algul ning siis läksime baaridesse kuid ma olin väga väsinud ja ei jaksanud kaua olla, jõudsin üsna varakult koju tagasi.
Sellegipoolest suutsin ma nagu ikka, pühapäeval kella kolmeni magada! Kuid too päev tuleb ajalukku märkida - 11.märts 2012 oli päev, mill Sirly Pikknurm nägi oma silmaga FC Barcelonat elusuuruses mängimas Santanderi koduklubi vastu! See oli samuti imeline, kõik olid seda hetke niiiiiiiiiii kaua oodanud ja meil olid täiesti super istekohad. Iga kord kui keegi Barca meeskonnast nurgalööki meie serval tegemas käis, tormasid kõik meie erasmuslased oma toolidelt staadioni äärejuurde et megalähedalt pilte teha neist mängijatest nagu näiteks MESSI! Samuti nägime ka seda, kuidas Messi meie nina ees värava lõi ning ma sain paar pääääääris head tabamust oma kaameraga! Koguaeg olin stardivalmis, kordagi ei lülitanud oma digikat välja. Ta läks ise vahepeal lihtsalt mustaks, kui veits pikem paus vahele tuli haha. See oli elamus, mis juhtub küll vaid kord elus! Seis jäi 2:0 ning mäng oli üsna huvitav. Pärast liikusime meeskondade busside juurde ja ootasime peaaegu pool tundi hullu massiga, kuna kuulsused välja tulid kuid ma ei näinud mitte midagi, sest ma olen nii lühike ja minu ees oli trobikond inimesi...üritasin mingeid pilte teha kui inimesed kisama hakkasid, sest siis sai kohe aru et keegi just väljus hoonest haha, aga kõik jäid udused ja ma ei suutnud midagi tabada. See selleks, igaljuhul oli see üks elu kordaminevamaid pühapäevi siiamaani hehee!
Esmaspäeval (12.03) algas jälle uus nädal ja õhtul käisin jällegi jooksmas. Oi kuidas ma naudin seda, õhk on mõnusalt soe õhtuti ning hästi palju inimesi jookseb sel ajal mööda promenaadi. Imekombel ei väsi ma kunagi ära, jooksen alati 45 minutit ning lõpus on ikka energiat, võibolla sellepärast et ma ei keskendu üldse energia kulutamisele vaid naudin koguaeg seda imelist vaadet ja kuulan parimat muusikat samal ajal ning jalad teevad tööd iseenesest. Niiii mõnus, siis käisin pesus ja läksin sõbra korterisse pitsaõhtule. Mul olid jälle süümekad, kuna just tegin trenni ja siis kutsuti sööööma kuid nagu ikka, siin olles üritan ma ikka igale poole jõuda ega jäta midagi vahele. Meid oli umbes 15, Gianfrancol oli 3 sõpra itaaliast külas, kes tulid siia spetsiaalselt jalkamänguks ning siis veetsid veel mõned järgnevad päevad siin. Seega, sain maitsta ehtsaid itaalia pitsasi ning need olid ülimaitsvad muidugi. Ma ei mäleta, millal ma enne seda viimati pitsat sõin, see oli ikka vägaväga ammu. Üldiselt, tegemist oli vaid esmaspäevaga ja ma jõudsin koju kell 3 öösel haha.
Kolmapäeval (14.03) oli väljas selline udu, mida ma kunagi polnud varem näinud. Tavaliselt on Eestis udu põldudel aga siin oli tänavatel, nii et kõrvalmaja nägemisegagi oli juba raskusi. Päris ekstreemne. Kuna mu koolitee algab mäe pealt, kus mu maja asub, siis kõndides ja kaugustesse vaadates võis näha vaid halli värvi igal pool...nagu elaks pilve sees, täiesti ulme! Ning hästi niiske oli ka, kuid sellegipoolest otsustasin õhtul jooksma minna. See oli omaette katsumus kuna nähtavus oli selline, nagu ma oleks just läätsed või prillid eest võtnud...vastutulevaid inimesi võis märgata alles 20-30 meetri pealt haha. Pärast käisin üle pika aja ka Montaditos (pinchode kiirsöögi koht). Kuna Sofia läks sinna juba siis kui ma parasjagu jooksin ja Andrea kaotas oma telefoni ära, läksin ma sinna üksi. Jällegi, nagu ma kunagi enne mainisin, siis Eestis ei läheks ma mitte iialgi kuskile söögikohta või baari ilma et ma lepiks ikka kellegiga kokku, et ok, näeme seal :D Aga kuna siin on teadavärk et ülipaljud erasmused käivad kolmapäeviti seal, siis mul ei jäänud muu üle kui vaid sinna kõndida hehee. Mul oli hea meel, et ma Sofia ja Andreaga minema ei pidanud, kuna nemad armastavad siin väga bussidega sõita ja raha sellele kulutada aga mina just naudin kõndimist ja 25 minutit on ju täiesti tühine aeg.
Kui kohale jõudsin nägin juba väljas tuttavaid ning sisenedes istusin kohe ühtede tüdrukute juurde, kellega ma ühte ainet koos võtan. Mulle just meeldib nii, et ma olen erinevate inimestega koos mitte koguaeg sama seltskonnaga. Seega üritasin neist veidike eemal olla, kellega enamasti pidudel või koosviibimistel käime. Sain teada, et Kate (blond tüdruk siin ühel pildil) on vaid 19 aastane!!! Sellessuhtes on normaalne kuna USAs lõpetavad nad keskkooli ju nii vara, aga siiski ta on kohe kindlasti siinolijatest kõige noorem, saab 20 alles juulis. Mina olin täitsa beebi veel siis kui 19 olin haha, arvan et mu praegune vanus on just kõige ideaalsem Erasmuse kogemuse sooritamiseks. Ta küsis mult, et kas mind vaadatakse ka imelikult tänaval ja jäädakse seisma kui ma kõnnin, kuna mul on blond pea...tema jaoks on see midagi väga uut aga mina ei pane seda enam tähelegi kuna olen seda kogenud juba mitumitu aastat, alates Kreeta,Türgi,Argentiina ja muudest vahemereäärsetest reisidest haha. Praegu mõtlen, et ma olen viimasel ajal ikka üpris palju reisinud ja selle aastaga lisandub veel mitu uut ja huvitavat sihtkohta. Aga reisimast ei väsi ma kunagi, see mu lemmiktegevus ja selle nimel olen ma koguaeg Eestis raha kogunud ja kokku hoidnud, et siis seda väärikalt paradiisides raisata! ;) Ja see on seda väärt, mina ei saa aru neist inimestest, kes raiskavad oma raha mõttetult kallite riideesemete peale, et oleks ikka firmamärk peal, selleasemel et osta lennupileteid erinevatesse maailma nurkadesse. Hahaa, ei tea millal ma ükskord oma Mehhiko ja Florida sõpradele külla saan minna, sinna on lennupiletid üsna kallid kuna Ryanair eksisteerib ju vaid Euroopa piirides :D Vähemalt on motivatsiooni, et veelgi rohkem töötada millegi nimel! :)
Neljapäeval (15.03) läksid mu korterikaaslased neljaks päevaks Madridi, eelkõige LMFAO kontserdile. Mulle väga meeldib üksi kodus olla, seega olin väga õnnelik haha. Tegin korteri siis täiesti korda, kuna nemad on üsna lohakad ning suurtuba on alati nii sassis. Samuti wc ning ka köök, kus kraanikauss upub mustadesse nõudesse. Mina pesen alati oma vähesed nõud kohe pärast sööki ära ning vannitoas on minu asjade osakaal umbes 1/10 haha, ning see on sulatõsi. Nemad tuilid ju mõlemad kahe suure kohvriga ning lisaks käsipagasid, seega on neil meeletult palju igast kola kaasas, ka föönid ja sirgendajad, igast ilutootet jms. Tundide vahepeal kutsus Gianfranco (mu parim sõber Itaaliast) mind tortillat sööma. Siinsed tortillad on nagu pitsa kujuga, mitte need rullis nagu burritod. Ja need on ülimalt maitsvad. 1 suur tükk koos saiaga maksis 1,3€ ning Gianfranco soovitas mul valida lõhega tortilla, kuna see pidavat parim olema. See viis keeeele alla, tahaks sellist asja ise teha osata. Õhtul oli aga kauaoodatud Fiesta Mexicana ehk Mehhiko pidu, mille eest maksime eelnevalt 5€ ning see toimus ühes klubis, mis oli meile renditud. Kuulutusel oli kirjas et saame süüa Mehhiko toitu, kuulata Mehhiko muusikat terve öö läbi ning juua tuleb kindlasti Agua locat mis sisaldab tekiilat loomulikult ning magusat mahla. Seega, päeval ma midagi ei söönudki, säästsin kõhtu õhtuks ning see oli üsna suur pettumus. Kõigepealt, pidime väljas umbes pool tundi ootama, ma ei tea miks...seega saime oma pileti vastu ühe taldriku ja see oli ka kõik, mis me selle 5€ eest saime!!!! Kõik lootsid, et saame end lõhkemiseni mehhiko isuäratavast toidust täis süüa kuid nii see kahjuks polnud. Toit maitses ka väga imelikult, ilmselt kiiruga ja lohakalt tehtud ning igast maitseained täiesti nagu puudusid. Aga muusika oli muidugi jälle midagi minule ja see meeldis mulle asja juures kõige rohkem. Üldiselt, kell kaks otsustasin ma sammud kodu poole seada kuna olin kella seitsmest saadik ärkvel ja aktiivne olnud.
Reedel (16.03) magasin ma esimest korda sisse, panin kella küll 10 helisema, et rahulikult kontrolltööks õppida, kuna eelneval õhtul ma väga ei jaksanud kuid loomulikult lükkasin ma kella koguaeg edasi kuni lõpuks unustasin ja ärkasin 11:30!!! Kell 12:10 pidin juba koolis olema, ning siit kõnnib 20 minutit. Seega pidin turbokiirusel end inimeseks tegema ning õppimisest oli asi kaugel. Õnneks sain ma esimese tunni ajal natuke asju üle korrata ning kui oma teise hispaania keele tundi jõudsin, oli kõik juba üsna selge ja töö läks üprishästi, täpselt nagu eelmisel nädalal. See tekitab väga hea tunde ning jäänud ongi vaid 1 nädal minu intensiivkursuse lõpuni ning kohe päev pärast Steni saabumist on mul viimane suur eksam kõige peale, mis me selle 60h jooksul omandasime! Vot tak. Kodus nautisin ma üksiolemist, tegin omale muheda pastaroa sibula-tomati-singi-juustukastmes, vaatasin suures toas mugavalt telekat ja taipasin et ma olen ikka niii palju arenenud selle pooleteist kuuga siin hispaania keeles! Ma nimelt vaatan siin telekat nii, et koguaeg valin keeleks hisp. keele ja panen ka subtiitrid alla...niiiii vinge on ikka nagu päriselt aru saada, mis telekas räägitakse ja suudan ülihästi orienteeruda, mis aega nad kasutavad ja kõik on mulle nii tuttav, just vastõpitud ja ma olen väga õnnelik selle üle! Kui saaks vaid rääkimisoskuse ka samale tasemele nagu arusaamisoskuse, siis oleks täitsa superlux värk! Kuna midagi erilist reede õhtul linnas ei toimunud, otsustasin ma koju jääda ja teha koduseid toimetusi. Pesin pesu ning nõelusin oma katkiseid pükse ja pluuse! See võttis ikka omajagu aega. Tegelikult toimus üks suuuuuur erasmuste pidu ühes korteris kuhu oli kutsutud 130 inimest, mind kutsuti ka, aga ma ausaltöeldes koheüldseei viitsinud minna, sest neid tuleb veel ja kuna ma nkn laupäeval lähen Poola peole, ja kui Stennu tuleb, siis ka 3 päeva järjest välja...seega puhata on ka vaja ja eid massivseid pidusi toimub veel muidugi ! :)
Laupäeval ehk siis täna (17.03) sain ma hakkama ühe toreda asjaga. Nimelt läksin internetilehele nimega tusbic.es ning seal tegin omale konto et edaspidi saaks kasutada neid avalikke rattaid, mis on siin iga nurga peal. Asi käib nii, et tuleb end registreeerida, siis maksta koheselt 10€ ning see kehtib aasta aega...nõks on selles, et iga rattaga on esimene tund sõitu tasuta, siis hakkavad tiksuma sendid või iga järgnev tund maksab teatud summa, aga kõik kellel see kaart on olemas, teevad nii, et vahetavad koguaeg igas niiöelda rattaparklas oma rattaid. Ja neid on siin igal pool, igas tähtsas kohas. Seega, saan ma varsti hakata 7 minutiga koolis käima :D Kõnnin 5 minutit oma kodust mäest alla esimese parklani ning siis sõidan mõne minutiga kooli ja panen ratta sinna...ülisuper! Nüüd saan ka mina avastada mõnusalt siinset lähiümbrust kuhu jala väga ei viitsi minna, ning saan ka esimest korda lidlisse minna, jehuuu! Aga mu kaart saabub alles nädala või paari pärast, seega ma ei viibi siin ilmselt, aga kui Kristiine tuleb, on see juba olemas ning saan ka temale ilmselt sellega rattaid võtta! MEGA!!! Täna õhtul lähen Fiesta Polacale ehk siis poola tüdrukud korraldavad meile peo ja pärast linna, ma nii väga ootan kuna eile jätsin peo vahele ja neljapäeval olin pidur ja läksin vara koju. Tänane õhtu tuleb super! Olge mõnusad ja järgmine postitus ilmub siia ilmselt 26. märtsil, mil Stennuga Lanzarote lennujaamas pika öö veedame! ;) USKUMATU, sest alles oli jaanuar ja me passisime iga päev lennupiletite hindu ning nüüd on see tõesti käes!!!!!!!
Hei! Kõigepealt, minu aadress on: Calle Trasmiera A5, 2-C, Colonia Los Pinares, SANTANDER, 39005, SPAIN !!! Seega, kõik toredad inimesed võivad mulle saata kirju, pilte, kingitusi, pakke, eesti šokolaadi haha või mida iganes, sest mitte miski pole rohkem südant liigutav, kui leida postkastist oma nimega kirjake kellegilt, kes viibib üsna kaugel ! :) Niisama mainin haha. Aga nüüd on õige hetk heita pilk minu viimase nädala kirevaimatele hetkedele. Reedel hommikul (9.03) pidid Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni aine raames pooled õpilased õppejõuga iga üks individuaalselt 10 minutit vestlema teemal, millest nad kavatsevad oma tulevases presentatsioonis rääkida. Igale ühele oli antud kindel kellaaeg, minu ajaks oli 10:45. Seadsin siis hommikul reipalt sammud kooli poole, ma polnud päris täpselt kindel, kus tema kabinett asus kuid arvasin, et see pole suur probleem. Tegin siis sellele hoonele mitu tiiru peale kuid ikka ei suutnud leida, kell oli juba 10 minutit mu ajast üle ja ühel hetkel helises mu telefon - võõras number helistas! Võtsin siis vastu ja teiselpool toru oli mu õppejõud haha, küsis et kus ma olen...ma vastasin et ma olen eksinud ja lihtsalt ei suuda leida teie kabinetti, ta ütles et siiani pole mitte keegi kohale ilmunud et ei tea mis toimub. Aga oli õnnelik et ma vähemalt olin üsna lähedal, ta andis mulle juhtnööre ja lubasin 5 minuti pärast kohal olla. Küsisin ühe inimese käest veel igaks juhuks teeviiteid ja lõpuks jõudsingi siis õigesse kohta. Ei tea, kas inimeste mitte ilmumine oli tingitud sellest, et nad pidutsesid eelmine õhtu ja magasid sisse, unustasid ära või siis lihtsalt ei leidnud õiget kohta üles. Igastahes, rääkisin siis õppejõuga muhedalt 15 minutit, millest ma täpsemalt kavatsen rääkida oma presentatsioonist Eesti kohta ning ta andis mulle ka mõned suunad, millele rohkem keskenduda. Lõpus küsis veel, et kuidas mul siin Santanderis meeldib ja kuidas koolis läheb ja kas ma olen varem ka Hispaanias käinud jne. Ma loodan et ma saan selle eest mingeid lisapunkte et siiski ainus olin, kes tol päeval kohale ilmus haha! Pärast seda oli mul tund aega vaba aega, läksin istusin õue päikse kätte ja õppisin, kuna mind ootas ees 4h hispaania keelt nagu iga reede ning lisaks ka iganädalane kontrolltöö! Õhtul läksin muidugi peole, kõigepealt ühe sõbra korterisse, kus oli tipphetkel umbes 30 erasmuslast ning hiljem edasi tantsimaie loomulikult!
Laupäeval (10.03) ärkasin pool kolm päeval ning silmi avades märkasin koheselt, et õues on superilm ja mul olid väga suured süümekad, et ma niimoodi poole päevani magasin. Ajasin end krapsti püsti, tegin arvuti lahti ja läksin koheselt facebooki, et otsida omale kaaslasi, kellega randa jalutama minna! Korterikaaslaseid polnud sel ajal kodus, tuli välja et ka nemad olid rannas. Ei läinud kaua aega kui leidsin omale vajaliku inimese. Sõin kärmelt ühe jogurti, panin riided selga, pesin hambad ja näo ning tõttasin välja. Sel ajal kui ma künka peal Lukast ootasin, kuulsin kuskilt, et keegi nagu vilistaks, aga ei saanud aru kes. Siis hüüdis keegi kuskilt Sirlyyyy!!!! Ma olin segaduses, mitte kuskil ei olnud ühtegi hinge ja siis nägin, et minu ees oleva 9 kordse maja aknast lehvitab mulle mu hea sõber Gianfranco! Ta vaatas lihtsalt oma toa aknast korra välja ja märkas tuttavat erkroosa salliga blondiini seismas. Ka tema otsustas meiega randa minna. Tegime hästi palju pilte, meri oli superilusat tooni ning lained olid selle aasta parimad, nagu me surfaritelt kuulsime. Käisime ka jalgupidi vees, aga väga külm oli. Kohtasime muidugi jällegi palju tuttavaid nägusid, kuna siinne linnake on üpris väike ja erasmused iga nurga peal. Siis kui osad otsustasid jalgpalli kooli juurde mängima minna, mõtlesime meie Gianfrancoga, et läheks kõnniks mööda rannajoont edasi sinna, kus lained vastu müüri peksavad ja siis läheks tsilliks ka Magdalena poolsaarekesel veits. See on hästi lähedal, max 20 minutit kõndimist. Ning see oli tolle päeva parim mõte. Seda vaadet on raske isegi tehtud piltidega seletada, kuna päriselt oli kõik veeeeelgi ilusam ja võimsam! Minu lemmikkoht siin linnas muutus tol päeval, Jardines de Piquio langes nüüd järsult teisele kohale. Istusime kahekesi umbes pool tundi seal poolsaare äärel, nautisime mäslevat merd, kuulasime veekohinat ja imetlesime meile avanevat supervaadet Santanderi randadele minu linnaosale ! :) Sõnu pole, järgmine kord tasub sinna söök kaasa võtta ja muusika, täiesti imeline pikniku pidamise koht! Kui Santanderis päike paistab, siis on raske leida ilusamat paika hehee! Siis kõndisime niisama Magdalena poolsaarel ringi, seal oli nagu väike loomaaed: pingviinid, linnud ja hülged. Ühes kohas sai näha eriti raju merd, ookean on ikka vapustav! See, millise jõuga too vastu kivivalli peksis ja siis üks koht kus erinevalt poolt tulevad massiivsed lained kohtusid...uskumatult võimas! Ma tegin tol päeval üle saja pildi, vaene aparaadike! Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli õhtul muidugi jälle fiestaaaa, taaskord ühe sõbra korteris algul ning siis läksime baaridesse kuid ma olin väga väsinud ja ei jaksanud kaua olla, jõudsin üsna varakult koju tagasi.
Sellegipoolest suutsin ma nagu ikka, pühapäeval kella kolmeni magada! Kuid too päev tuleb ajalukku märkida - 11.märts 2012 oli päev, mill Sirly Pikknurm nägi oma silmaga FC Barcelonat elusuuruses mängimas Santanderi koduklubi vastu! See oli samuti imeline, kõik olid seda hetke niiiiiiiiiii kaua oodanud ja meil olid täiesti super istekohad. Iga kord kui keegi Barca meeskonnast nurgalööki meie serval tegemas käis, tormasid kõik meie erasmuslased oma toolidelt staadioni äärejuurde et megalähedalt pilte teha neist mängijatest nagu näiteks MESSI! Samuti nägime ka seda, kuidas Messi meie nina ees värava lõi ning ma sain paar pääääääris head tabamust oma kaameraga! Koguaeg olin stardivalmis, kordagi ei lülitanud oma digikat välja. Ta läks ise vahepeal lihtsalt mustaks, kui veits pikem paus vahele tuli haha. See oli elamus, mis juhtub küll vaid kord elus! Seis jäi 2:0 ning mäng oli üsna huvitav. Pärast liikusime meeskondade busside juurde ja ootasime peaaegu pool tundi hullu massiga, kuna kuulsused välja tulid kuid ma ei näinud mitte midagi, sest ma olen nii lühike ja minu ees oli trobikond inimesi...üritasin mingeid pilte teha kui inimesed kisama hakkasid, sest siis sai kohe aru et keegi just väljus hoonest haha, aga kõik jäid udused ja ma ei suutnud midagi tabada. See selleks, igaljuhul oli see üks elu kordaminevamaid pühapäevi siiamaani hehee! 
Esmaspäeval (12.03) algas jälle uus nädal ja õhtul käisin jällegi jooksmas. Oi kuidas ma naudin seda, õhk on mõnusalt soe õhtuti ning hästi palju inimesi jookseb sel ajal mööda promenaadi. Imekombel ei väsi ma kunagi ära, jooksen alati 45 minutit ning lõpus on ikka energiat, võibolla sellepärast et ma ei keskendu üldse energia kulutamisele vaid naudin koguaeg seda imelist vaadet ja kuulan parimat muusikat samal ajal ning jalad teevad tööd iseenesest. Niiii mõnus, siis käisin pesus ja läksin sõbra korterisse pitsaõhtule. Mul olid jälle süümekad, kuna just tegin trenni ja siis kutsuti sööööma kuid nagu ikka, siin olles üritan ma ikka igale poole jõuda ega jäta midagi vahele. Meid oli umbes 15, Gianfrancol oli 3 sõpra itaaliast külas, kes tulid siia spetsiaalselt jalkamänguks ning siis veetsid veel mõned järgnevad päevad siin. Seega, sain maitsta ehtsaid itaalia pitsasi ning need olid ülimaitsvad muidugi. Ma ei mäleta, millal ma enne seda viimati pitsat sõin, see oli ikka vägaväga ammu. Üldiselt, tegemist oli vaid esmaspäevaga ja ma jõudsin koju kell 3 öösel haha. 
Kolmapäeval (14.03) oli väljas selline udu, mida ma kunagi polnud varem näinud. Tavaliselt on Eestis udu põldudel aga siin oli tänavatel, nii et kõrvalmaja nägemisegagi oli juba raskusi. Päris ekstreemne. Kuna mu koolitee algab mäe pealt, kus mu maja asub, siis kõndides ja kaugustesse vaadates võis näha vaid halli värvi igal pool...nagu elaks pilve sees, täiesti ulme! Ning hästi niiske oli ka, kuid sellegipoolest otsustasin õhtul jooksma minna. See oli omaette katsumus kuna nähtavus oli selline, nagu ma oleks just läätsed või prillid eest võtnud...vastutulevaid inimesi võis märgata alles 20-30 meetri pealt haha. Pärast käisin üle pika aja ka Montaditos (pinchode kiirsöögi koht). Kuna Sofia läks sinna juba siis kui ma parasjagu jooksin ja Andrea kaotas oma telefoni ära, läksin ma sinna üksi. Jällegi, nagu ma kunagi enne mainisin, siis Eestis ei läheks ma mitte iialgi kuskile söögikohta või baari ilma et ma lepiks ikka kellegiga kokku, et ok, näeme seal :D Aga kuna siin on teadavärk et ülipaljud erasmused käivad kolmapäeviti seal, siis mul ei jäänud muu üle kui vaid sinna kõndida hehee. Mul oli hea meel, et ma Sofia ja Andreaga minema ei pidanud, kuna nemad armastavad siin väga bussidega sõita ja raha sellele kulutada aga mina just naudin kõndimist ja 25 minutit on ju täiesti tühine aeg.
Neljapäeval (15.03) läksid mu korterikaaslased neljaks päevaks Madridi, eelkõige LMFAO kontserdile. Mulle väga meeldib üksi kodus olla, seega olin väga õnnelik haha. Tegin korteri siis täiesti korda, kuna nemad on üsna lohakad ning suurtuba on alati nii sassis. Samuti wc ning ka köök, kus kraanikauss upub mustadesse nõudesse. Mina pesen alati oma vähesed nõud kohe pärast sööki ära ning vannitoas on minu asjade osakaal umbes 1/10 haha, ning see on sulatõsi. Nemad tuilid ju mõlemad kahe suure kohvriga ning lisaks käsipagasid, seega on neil meeletult palju igast kola kaasas, ka föönid ja sirgendajad, igast ilutootet jms. Tundide vahepeal kutsus Gianfranco (mu parim sõber Itaaliast) mind tortillat sööma. Siinsed tortillad on nagu pitsa kujuga, mitte need rullis nagu burritod. Ja need on ülimalt maitsvad. 1 suur tükk koos saiaga maksis 1,3€ ning Gianfranco soovitas mul valida lõhega tortilla, kuna see pidavat parim olema. See viis keeeele alla, tahaks sellist asja ise teha osata. Õhtul oli aga kauaoodatud Fiesta Mexicana ehk Mehhiko pidu, mille eest maksime eelnevalt 5€ ning see toimus ühes klubis, mis oli meile renditud. Kuulutusel oli kirjas et saame süüa Mehhiko toitu, kuulata Mehhiko muusikat terve öö läbi ning juua tuleb kindlasti Agua locat mis sisaldab tekiilat loomulikult ning magusat mahla. Seega, päeval ma midagi ei söönudki, säästsin kõhtu õhtuks ning see oli üsna suur pettumus. Kõigepealt, pidime väljas umbes pool tundi ootama, ma ei tea miks...seega saime oma pileti vastu ühe taldriku ja see oli ka kõik, mis me selle 5€ eest saime!!!! Kõik lootsid, et saame end lõhkemiseni mehhiko isuäratavast toidust täis süüa kuid nii see kahjuks polnud. Toit maitses ka väga imelikult, ilmselt kiiruga ja lohakalt tehtud ning igast maitseained täiesti nagu puudusid. Aga muusika oli muidugi jälle midagi minule ja see meeldis mulle asja juures kõige rohkem. Üldiselt, kell kaks otsustasin ma sammud kodu poole seada kuna olin kella seitsmest saadik ärkvel ja aktiivne olnud. 
