Nüüdseks olin juba tagasi Prantsusmaa
pinnal, kust kogu see seiklus alguse sai jaanuaris. Stennu ootas mind Marseille
lennujaama väravate juures, mina tulin oma raskete kohvritega talle siis vastu
ja purskasin nutma, kuna ma olin meeletult kurb selle üle, et see kõik nii kiiresti
läbi sai. Nojah, õnneks oli Stennul mulle lohutuseks ostetud 4 šokolaaditahvlit
:) Sõitsime siis mingisuguse minibussiga, kuhu vaevu sisse mahtusime, umbes 10
minutit rongijaama, et sealt võtta suund Toulon'i poole. Marseille'd me
ühesõnaga ei näinudki, aga see ei pidavatki nii eriline koht olema, seega pole
hullu. Siis avastasime et mu väike kohver hakkab täitsa üles ütlema, lukk läks
katki, seega pidime leidma mingi asja millega seda kinni siduda. Õnneks oli
Stenil Montpellier'ist kaasa võetud interneti kaabel, mis ajas asja ära. Midagi
ilmselt välja ei kukkunud kogu selle teekonna peale hehe. Kuna meie kohvrid
olid megarasked ja suured siis me Touloni linna ka väga näha ei saanud, võtsime
suuna kohe otse sadama poole ja nägime nii palju kui sinna vahele midagi jäi.
Oma laeva leidsime kiiresti üles, ootasime natuke terminalis ja siis saimegi
juba sisse. Too nägi välja üsna sarnane meie enda rootsi laevadele, aga no
vahemerel sõita on ikka hoopis teine asi. Meri oli ülimalt sinine. Nii, panime
oma suured kohvrid ühte pagasiruumi, mis lukku pandi ning tähtsamad dokumendid
ja tehnika toppisime kõik Steni käsipagasisse, mida siis kaasas kandsime. Kajutit
meil ju ei olnud, sest see nii kallis. Sõit kestis täpselt 12 h. Laeva väljudes
läksime kohe dekile, et imetleda seda mägist maastikku ja päikseloojangut. Siis
leidsime omale mugava koha ühe kohviku diivanil ja sinna me ka mõnusalt magama
jäime. Seega meil kulges see laevateekond imekiirelt.
Korsikale kohale jõudes
oli ikka uskumatu tunne küll - lõpuks ometi olemegi siin, niii kaua sai sellest
ju räägitud ja unistatud. Helistasime ka kohe Oliverile, kes alles magas
hahaha, tema unine hääl ütles kõik! :D Meie siis läksime oma kodinatega ühele
turule, sealt ostsime megaodavalt ülisuuri pitsalõike kõhutäiteks, 1,30€ oli
tükk. Kahest täitsa piisas, seal levis ka tasuta wifi, seega ootamine läks meil
ka üsna ruttu. Varsti oligi nii, et pidime sadama poole tagasi kõndima ja
ükshetk tuli meile kaugustest vastu Marko! Üle poole aasta esimene eestlane
keda nägime, okei, Kristiine välja arvatud, kes mul külas käis! Nii, ja siis
nurga taga oligi auto koos Gerry ja Olliga. Väga imelik tunne oli küll, aga
ülimalt lõbus oli sõita keset Korsika teid ja rääkida eesti keeles inimestega
oma seiklustest. Muidugi ükshetk pidime ikka inglise keelele üle minema et
Gerry ka midagi aru saaks. Vahepeal tegime mitmeid peatusi, kuna neil oli vaja
pulmaasju ajada. Lõpuks jõudsime ka Casanovade residentsi, mis asus mäe peal
ning sealt tänavalt avanes ülimalt
lummav vaade alla lahele ja maastikule. Tervitasime kohe ka Gerry ema ja
imestasime ikka, kui ilus ja mõnus neil seal aias on. Töömehed nokitsesid
parajasti basseini kallal mis just pulmadeks ehitati. Mida veel tahta, kõik oli
olemas! Me olime siis niiöelda teised, kes pulmalistest kohale jõudsid pärast
Markot. Saime Steniga kõrvalmajas suures toas end sisse seada ning järele jäi
vaid elu nautida. Mis me siis Korsikal tegime?
Käisime loomulikult rannas iga
päev, aga ainult ühe korra kuna alla oli mäest mõnus minna aga no sellise
palavuse kja kallakuga mitu korda päevas väga üles ju ei jaksanud tulla. Siis muidugi sõime
seal hästi palju ning loomulikult suplesime ka basseinis kust avanes miljonivaade kaugele merele ja mägisele maale. Täiuslik puhkus ühel
paradiisisaarel. Iga päev tuli meile jälle keegi juurde, kõigepealt Fanny, siis
Adrian, minu uus sõbranna Sonjake oma emme ja issiga ja lõpuks kogu Eestlaste
kamp koos kirikuõpetajaga. Sel kauaoodatud õhtul nägime siis üle meeletult pika
aja taas kalleid inimesi. Muidugi oli meil siis ka uhke pidusööming, nimelt
valmistas Marko meile palju lasagnet. Aga meil oli Stenniga nüüd pidu läbi kuna
enam ei saanud kahekesti suures toas voodis magada ja laiutada vaid loovutasime
oma koha Karinile ja Reinule ning ise läksime põradale või noh, madratsile ikka. Igaljuhul 100 korda
parem variant kui telgis silmad paiste magada haha.
Päev enne pulmi toimus meil
õhtusöök ühes pannkoogirestoranis. Meie eestlased lõime end muidugi üles,
arvates et tegu on piduliku üritusega kuid ülejäänud olid üsna tavaliselt riietatud. Koht oli megamõnus: selline suht mereääres, vabas õhus, mingi katus ikka muidugi peakohal kuid meeldivalt hubane ja vahemerelik õhkkond. Seal nautisime siis kohalikke creppe ja ka magustoitu. Seal sai ka palju nalja kuna väike Sonnu hakkas kõiki liigutusi järgi tegema, mis mina parasjagu tegin. Üsna koomiline haha. Õhtu kulges kenasti kuid lõpp oli küll ootamatu, nagu filmis - nimelt üks kuumavereline idikas hakkas seal baaritöötajaga vist kaklema, nii et toolid, lauad ja klaasid lendasid - jobu lõunamaa temperament lõi välja ja vaene Gerry elas seda nii raskelt üle, muidugi täiesti arusaadav kuna keegi poleks osanud arvata et üks öö enne pulmi omad sõbrad sellist jama keerama hakkavad. Õnneks klaariti seal asjad omavahel hiljem ära.
Ja nüüd oligi kätte jõudnud see kauaoodatud pulmapäev 07.07.2012 !!! Hommikul toimus abielu registreerimine lähimate inimeste seltsis linnavalitsuse hoones imeilusa vahemere ranna ääres. Ilm oli perfektne ja pilvitu nagu Korsikal ikka kohane. See käis üsna kähku, mingi tunnike koos pildistamiste ja asjadega vist kokku. Siis ruttasime kõik koju tagasi, et sättida end tseremooniale valmis. Aega oli meil täpselt kaks tundi alguseni minu mäletamistmööda. Igaljuhul vahetasin kleidi ära ja hakkasin omale lokke tegema ... millega ma hakkama ise ei saanud: ainult eest sain natuke teha, tagant lasin stennil proovida aga temast ei olnud üldse abi ja siis tõttas appi mulle päästeingel nimega Sirli !!! Tema tegi mulle ilusad lokid ning siis oli natuke veel aega jäänud meigi tegemiseks. Lokid harutasin ma siis lahti ja panin palju lakki et soeng oleks kohev ning tulemusega võib öelda et jäin isegi täitsa rahule ! :) Igaljuhul me olime eelviimased Steniga kes majast välja said, laulatuse alguseni olid jäänud veel viimased 20 minutit. Sirli ja Sonnu polnud veel valmiski ja üldse jäid nemad lõppkokkuvõttes hiljaks .. Sonnu pidi veel lilleneiu olema koos Damianiga aga nojah ... Meid Steniga pandi majahoidja auto peale, mis oli üks igavene logu ja eriti must auto , ega muidu ma nii pirts ei ole aga no tol hetkel oli see küll kui maailmalõpp, kuna mul oli ju lumivalge kleit, ning autos puudus konditsioneer, lagi miskipärast rippus mul peas, mis kahjustas ka mu soengut. Aknad olid sõidu ajal kihutades lahti kuna mingit õhku oli ju vaja autosse, seega ma olin 20 minutit mingis kramplikus asendis hoides Steni pinsakut oma pea ja näo kohal, et see tõmbetuul mind ära ei rikuks. Sõitsime väga kõrgele mäkke mööda ülimalt kurvilist teed, nii et meil mõlemil Steniga süda täiesti pahaks läks..minul veits vähem aga Stenil oli päris jube. Vedas et üle elas ja metsapeatust tegema ei pidanud. Aga kohale me jõudsime, loetud minutid enne pruudi saabumist. Saime kohe täitsa esimesse ritta istuma Karini ja Reinu kõrvale, niiet meil oli täiesti lux vaade kõigele ! :)
Laulatus oli imeilus, seda tõendavad ka fantastilised fotograafi pildid pulmadest. Pärast tseremooniat oli kiriku taga väike shampuse joomine ja näkside söömine ehk bankett vist õige sõnaga. Gerry hirmkallis pulmakleit aga sai koheselt seal tagaaias mööda maad lohisedes igasuguste putukate uueks pesaks haha. Seal siis toimus õnnitlemine ükshaaval ning taaskord erinevad pildistamised ning üleüldiselt üks meeleolukas olemine. Seejärel liikusid kõik autod õhtusöögikohta, kuhu ma kahtlen, et oma elus veel kunagi satun. See oli selline rikkalik mereäärne restoran samuti vabas õhus imelise miljööga ning see kõik tundus justkui olevat filmis. Kusjuures ka Hollywoodi staarid on soovinud ja isegi oma pulmi seal pidanud, ainus miinus on see et sinna ei mahu väga palju inimesi - olli ja gerry pulmadeks oli see küll igaljuhul ideaalne..samas eks see hind oli ka midagi üüratut hehe! Igaljuhul, alguses siis oli avatud baarilett ja pakuti aperatiive, samal ajal olid päeva põhisüüdlased profipilte looduses tegemas. Siis kui nad meie sekka tagasi jõudsid hakkas jälle üks pildistamine pihta, kui see ka lõpuks läbi sai, juhatati meid kõiki laudadesse. Igal laual oli üks ooperi nimi peal, meie saime vast selle kõigekõige parema kohaga ja vaatega laua omale ! :) Aga nii oligi mõeldud et need vähesed eestlased kes nii kaugele tulid, saaks ka täiel rinnal nautida seda mis meie jaoks on täielik eksootika. Prantslaste jaoks ei ole see ju midagi nii erilist. See õhtu ja vaatepilt ei lähe meil küll kunagi meelest, söök mida meile pakuti oli ka väga rikkalik. Ükshetk ilmus meile sinna üks väike kiisu kellele me salaja ka seda üüratult kallist kana pakkusime haha. Nii, siis sai jällegi nalja meil väikese Sonnu ja Damiani vahelise flirtimisega. Sonnul oli poisist muidugi ükskõik aga Damian ei jätnud jonni. Asi läks edasi lausa nii, et mina läksin lastega romantiliselt mereäärde jalutama, kuigi suhelda me väga selle poisuga ei osanud. Mina lasin aga hispaania keeles ja tema prantsuse hahaha.
Kõige viimaks liikusime edasi peopaika, kus siis sai torti, palju veini ja muidugi tantsida varaste hommikutundideni. Lõpuks viskasime ka kingad jalast ja lõime paljajalu tantsu edasi. Au ja kiitust tuleb anda siinkohal ka gerry eakale ja kõigearmsamale vanaemale, kes kella viieni hommikul seal vastu pidas ja rõõmsalt istudes kõike toimuvat jälgis ! :))) niii nummi.
Pulmajärgsel hommikul toimus samas kohas lõunasöök kus pakuti pitsataolist omletti ja saiakesi. Väga paljud sinna muidugi ei jõudnud, ka mina oleks tegelikult vajanud pikemat und et ennast korralikult eelnevast prallest välja magada. Porque en aquella noche estaba demasiado borracha jaja. Edasised päevad kulgesid nii, et järjest hakkasid jälle inimesed meie niiöelda suvelaagrist lahkuma, iga õhtu oli meid terrasil istudes aina vähem ja vähem. Päeval käisime nagu ikka rannas või vedelesime niisama basseini ääres või jaurasime aias ringi. Siis kui enamus eestlasi ära läks saime meie Stennuga ka lõpuks suurde voodisse tagasi kolida haha, üldsegi jäime meie kahekesi ka viimasteks pulmakülalisteks! Ühel õhtul käisime jällegi ühes rannaäärses restoranis, kus meile kõik välja tehti...Päev enne meie kodupoole liikuma hakkamist läksime aga Korsika lõunatippu Bonifaciosse Oliveri, Gerry, tema venna ja veel ühe paariga. See koht oli ka jällegist märkimisväärselt ilus, muuseas sealt nägime ka Sardiiniat, just aasta aega tagasi olime me Sardiinia põhjaosas Santa teresa di galluras kust lehvitasime Korsikale. Väga lahe ikka, et nüüdseks oleme need mõlemad kaunid saared läbi käinud. Uskumatu lausa tegelikult! :) Tagasiteel hüppasime tunniks ajaks ka ühte mõnusasse randa, et seal veits supelda..Õhtul kui tagasi oma külakesse jõudsime, läksime ühte pitsabaari, kust tellisime igale ühele pitsad mille kogumaksumus läks peaaegu 100 euri !!! Täiesti ulme, ja meie ei pidanud jällegi midagi maksma. See oli küll päris vastik tunne, kuna meie jaoks on see ikka liiga suur summa ja selline tühine laristamine pole meie teema, väikese süütundega sõime neid kuigi Oll koguaeg rääkis et mis te põete, kõik on normaalne haha ! :D Igaljuhul, need pitsad võtsime me kaasa ja sõime aias terrassil. See oli ka meie viimane õhtu Korsikal. Siis pidime kohvreid pakkima ning järgmine päev päris vara hommikul väljus meil laev Nizza suunas! Raske oli minna, teades et meie pooleaastane retk ongi otsa lõppemas, ning pulmad ka juba peetud. Samas oli ikka natuke ärevust ka kuna meid ootas ees siiski poolteist päeva täiesti uues ja ilusas linnas meie jaoks ! :)
Kuna Nizzas oli torm, siis suunati meie laev hoopis Tolouni sadamasse,
seega jõudsime me paar tundi hiljem mandrile, sealt oli meile
organiseeritud buss mis viis 1,5 tunniga meid Nizzasse. Sinna jõudes
võis tõesti bussi aknast näha meeletult suuri tormiseid laineid ning
ühes kohas oli isegi kiirabi ning päästepaat, keegi loll oli ilmselt
ujuma läinud ja ära uppunud nende killerlainete sees. Meie missioon oli
muidugi kõigepealt oma hostel üles otsida..tegemist oli ikka päris
jubeda kohaga, nizza kõige odavama peatumispaigaga kus omanikuks oli üks
veider seniilne vanamutt keda võis ära tunda roosa mingi kombega
riietusega "Pink lady" oli internetis kirjas. Tema oli mingi vea teinud
ja ajas meile vastu et broneerisime vaid ühe voodi, aga lõpuks saime
kokkuleppele et me maksame kahe eest aga magame steniga siis selles ühes
pisikeses voodis. See mutt rääkis vaid prantsuse keelt ja Sten talle
meeldis, seega vedas meil. Teised ameeriklased jms olid täiesti endast
välja minemas temaga suhtlemisel...Päris jjube kogemust tegelt, meid
juhatati siis mingisse korterisse kus oli 4 voodit ja väga ruumi polnud
ning vannituba oli ka kohutav kus ma prussakaid kohtasin. Aga noh, me ju
viibisime seal vaid loetud tunnid - öösel vaid ! Sest me läksime
kohale jõudes kohe toidupoodi ning seejärel randa pikniku pidama. Nizza
kohta siis niipalju et see oli täiesti müstika ja üllatus mulle, et
kudias seal saab olla niiiiii laguunsinine vesi !?!?! nagu oleks
maldiividel .. tavaliselt on postkaartidel vesi selliseks toonitud aga
see oli reaalsus ja ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda. Imeline
lihtsalt! Kuna me ajapuuduse tõttu tunni aja kaugusel asuvasse Monacosse
ei jõudnud, siis järgmisel päeval lihtsalt kõndisime mõned tunnid
linnas ringi ja potsatasime randa, ujukaid meil seljas polnud kuid
läksime siiski vette kuna vesi oli megasoe nagu türgis ning lained
ülivägevad ja no meretoon oli nii kutsuv et sinna ei saanud vastu
panna.Eriti meeldis mulle selle suure Nizza ranna juures see, et
lennukid sõitsid iga minut peakohalt üle väga madalalt et
lähedalasuvasse lennujaama maanduda !Üks vahejuhtum oli meil ka , nimelt
ütles digika aku üles, või akulaadija, ei saanudki täpselt aru.
Kõigepealt soetasime siis omale uue aku 25€, mille pildistasime kohe
tühjaks ning uuesti laadima pannes saime aru et viga oli hoopistükis
laadijas. Seega hommikul esimese asjana pidime leidma omale uue
akulaadija, msi oli poes olemas ja maksis samuti 25€ kuid mis sa ikka
ära teed, ei jäänud ju muud üle kui see endale soetada..ega´s ju iga
päev nizzasse satu ja pilte oli ju vaja teha. Igastahes, me elasime
selle ühe öö jubedas toas üle , võtsime oma asjad , panime tädi juurde
vahepeal hoiule ja kella neljaks läksime juba lennujaama et sõita KOJU
EESTISSE ! Väga nukker oli tegelikult, ja ülimalt imelik oli kuulda
eesti keelt lennujaamas ja täitsa eestlasi näha ootamas
lennujärjekorras. Meie lennuk jäi mingi tunnikese hiljaks aga päris
meeldiv tunne oli näha maandumas meie armast sinist tooni Estonian airi
lennukit !!! Kodutunne tekkis kohe. Täitsa imelik oli mõelda et juba 5
tunnipärast oleme kodus tagasi omaste seltsis. Samuti oli veider
lennukisse sisenedes öelda Hola või Hello asemel TERE! Ning lennuk
tundus niii väike sees, sest tegemist on ju siiski teistlaadi ehitusega
kui ryanairi boeing. Toolid olid ka mugavad ning oli isegi ruumi
mõnusalt istuda ja end liigutada. Samuti jagati pardal eestikeelseid
ajalehti ja ka sandwichi sai süüa!!! Estonian airiga õhkutõus oli väga
mõnus, ülimalt sujuv ja saime siis viimast korda nautida seda
fantastilist ja mägist Lõuna-Prantsusmaa rannikut! Kuna meil oli tugev
taganttuul siis maandusime Tallinnas ikka õigel ajal. Esimesed
emotsioonid olid päris nukrad, sest ausalt, Eesti oli nii kole, kõle,
pilvine ja no üldse poleks tahtnud tagasi tulla reaalsusesse. "Que mierda jaja" - olid mu esimesed sõnad pmst. Aga meeleolu muutus,
kuna äravus oli suur kui pärast kuute kuud ja kahte nädalat jõudsime tallinna lennujaama
saabujate väravasse kus ootas meid trobikond tuttavaid nägusid! Emps,
Iss, Memm, Karin, Rita, Joosep, Birgit ja siis jõudis ka Kristiine !!!
See oli päris emotsionaalne hetk, aga mis veel enam .... väljas ootas
MEID üks pikk ja valge LIMUSIIIIN !!! Vot selline üllatus siis ! Kell oli mingi kümme ja väljas hakkas pimenema, tiirutasime linnapeal veidike, jõime shampust, muljetasime ja sõitsime koju Vanasilla kahte. Minu toas oli uus vaip, mille ma kohe püherdasin sest see oli nii pehme, ning suures toas mingi kiiktoolo sarnane asi, need olid siis kaks uut asja mis kohe silma jäid. Siis pidime oma soovid Steniga kirjutama kumbki oma hiina laterna peale mille siis taevasse lennutasime. Vahepeal jõudsis üllatama tulla ka Greteke! Nüüd olid küll kõik koos. Kiisu isegi oli sõbralik hehe. Suures toas oli palju süüa ette valmistatud ning pärast tuli ka kook kahe säraküünlaga meie saabumise puhul. Nii palju oli ette valmistatud. Päris eriline tunne tekkis. Igaljuhul, väga kahtlane oli jälle tagasi olla, nüüd siis juba täiesti teise inimesena, sisimas sai minust ikka täitsa hispaanlanna ! :) Ühesõnaga, lühidalt kokku võttes..minu vahetussemestrit välismaal jäävad igaveseks meenutama mu 10 000 pilti, suveniirikesed: sallid, lipud, tass, magnetid, poskaardid, raamatud, brožüürid, hiinapoodide asjad, riided ning erasmuse aja muusika ja kindlasti mu sõbrad kes facebooki vahendusel kunagi täiesti kaduma ei lähe NING mis kõige tähtsam - MÄLESTUSED kõigest, mida mu silm sellel perioodil nägi, mida mitte miski iialgi mu peast ei suuda kustutada ! :) Tänan siinkohal iseennast, et olen oma elus teinud õigeid valikuid, sest ilma riigiteaduseid Tallinnasse õppima minemiseta poleks mul Steni ega olnud ka võimalust sattuda nii imelisse kohta nagu selleks on Santander! Lisaks gümnaasiumi kuldmedalile on nüüd mul ka juba teine suur saavutus elus tehtud - välismaal elamine ja õppimine, et saada iseseisvaks ning olla avatud maailmale ! Seda kogemust, mis ma seal sain pole võimalik ühe lausega kirjeldada, seda tõestab ka mu blogi, mida on peaaegu 100lk A4 suuruses paberit millest võib ka hiljem raamatu kokku köita! Vot ... on aeg otsad kokku tõmmata ning oma elust tagasi Eestis võib lugeda minu järgmises postituses 5. jaanuaril 2013, mil saab juba täpselt aasta meie teekonna algusest! Praeguseks on sobiv oma juttu lõpetada ilusa sõnaga FIN ! :)
