Viimased nädalad Santanderis

Väga raske on hetkel kirjutada kõigest sellest kuna praegu istun nimelt Estonian airi lennukis ja paari tunni pärast maandungi Eestis, kuid eks ma siis püüa meenutada. Pärast Valenciat läksin ma esimese asjana kohe randa magama kuna teades Santanderi ilmateadet, siis see oli pikaks ajaks viimane supersoe päev, seega mul polnud muud valikut. Teisi erasmuseid ma kahjuks üles ei leidnud, aga ega hullu midagi ei juhtunud, läksin üksi ja jäin päikse kätte mitmeks tunniks magama. Järgnevatel päevadel oli koguaeg pilvine ja vihma sadas ka, aga mul oli palju tegemist. Mul oli vaja leida üks pisike julla millel nimeks wc poti nupp, mille ma suutsin ükskord veega alla lasta haha. Okei, käisin jalgsi mitmeid sadu kilomeetreid maha, et leida selliseid poode kus vannitoa tarbeid müüakse aga ei leidnud. Siis ükspäev võtsin kätte ja sõitsin siis esimest korda sinna suurde kaubanduskeskusesse (Corte Ingles) mis asub lennujaama lähedal. Sinna minek oli ka omaette ooper. Kõigepealt otsisin kaua bussi, millega sinna üldse saab, siis ma ei läinud õiges peatuses maha ja sõitsin täitsa kuskile lõppu välja ja bussijuht tuli küsima mult et neiuke, kuhu te minna soovisite hhaha. Siis pidin veel ootama 10min lõpp-peatuses ja tagasiteel siis bussijuht hõiskas mulle et pean siin maha minema. Nii, selle keskuse kammisin täiesti läbi, lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt töötajalt, näitasin fotokast pilti ka ning nad siis ütlesid et mul vaja minna selle teatud firma poodi, mujalt ei saa. Okei, nad kirjutasid mulle paberile kõik aadressid ja telefoninumbrid, kuid ma suutsin selle paberikese linna tagasi jõudes ära kaotada. Täiesti lõpp!!!  Läksin siis koju, üritasin meelde tuletada selle poe nime, tunni ajaga midagi mõikas, otsisin internetist veel natuke ja sain kõik teada...selle sulgemiseni oli jäänud tund aega, seega otsustasin siis linna tagasi joosta. Kohale jõudes öeldi mulle et just see osakond mida mul vaja on, suletakse tund varem. No nii ebaõnnestunud päev lihtsalt, midagi tarka teha ei jõudnud. Tol õhtul läksime Andrea ja Sofiaga ühe inglise poisi Chrisi ärasaatmisele, sõime tema korteris igasuguseid snäkke, tortilla de patatat muidugi ka ja hiljem läksime linna keskplatsile (plaza canadillo) kus kohtasime ka ülejäänud erasmuseid. Seal istusime mingi tunnikese, rääkisime juttu, mõnele oli see jällegi viimane õhtu...siis liikusid kõik ühte baari nimega Mandala, kus toimus ka ühe Itaalia tüdruku ärasaatmisõhtu, absoluutselt kõik olid seal, aga sisimas juba tekkis selline vastik tunne mis ütles et varsti on ka minu aeg...koguaeg keegi läheb, jubeeeee. Tegime türgi poistega vesipiipu ka seal, 15€ maksis ja see kestis üsna vähe kuid ma ei pidanud midagi maksma heheee :)

Nii, siis neljapäeval (21.06) oli meil organiseeritud viimane üritus erasmustele - nimelt barbeque, lennujaama lähistel ühes spetsiaalses pikniku pidamise paigakeses. Ilm oli kahjuks pilvine ja üsna külm, kuid meil oli siiski väga tore, eriti vinge oli lennukeid jälgida, sest nii lähedalt vabas õhus neid ikka nii tihti ei näe. Süüa oli palju, jõime muidugi sangriat. Vahepeal tagusime palli ka ning tsillisime niisama. Õhtul oli kahe küprose tüdruku ärasaatmine, istusime kõigepealt plaza canadillol ja siis edasi erasmuse baari (zanzibar - see on koht kus iga nädalavahetus võib vahemikus öösel kella ühest kolmeni erasmuse inimesi näha), tegime väiksed shotid ja läksime tantsima. Vahepeal pidin ende raamatusse kirjutama ka midagi, mis neile mälestuseks jääb kõigist. Kirjutasin üsna pika teksti, kuigi ei olnud väga tihedalt nende tüdrukutega läbi käinud haha. Ühel ilusal päeval tahaks ju neile külla minna ;)

Laupäeval (23.06) ehk jaanipäeval läksin kõigepealt Erginiga (üks tore türgi poiss) jalkamängu vaatama, võtsin muidugi oma hispaania salli ja lipu ka kaasa, ning pärast võitu liikus kogu linnarahvas superheas tujus muidugi St. Joani pidustusi tähistama. See on kogu linna üks aasta tähtsamaid sündmusi, kõik läksid randa, seal oli üles pandud lava, kus esinesid bändid...siis süüdati megasuur tuli ja seejärel tegid kõik grupid omale ringi keskele väiksemad lõkked ja kõigil oli hea olla. Algul oli plaan päikesetõusuni rannas olla  aga mina väsisin ära kahjuks.

Pühapäeval (24.06) käisime kõik koos õhtul jällegi jalkat vaatamas (Brujas), toimus siis Itaalia-Saksamaa vaheline mäng. See on nii lahe et ega päeval me väga inimestega kokku ei saanud aga õhtuti olid kõik alati koos kas siis pidudel või jalkat vaatamas hehe :D. Mäng oli väga pingeline, lisaajaga ning lõppes pealtitega mille Itaalia lõpuks võitis. Kuna meil oli Satanderis meeletult palju itaallasest erasmuseid, siis see oli ikka päris suur sündmus, nad läksid täitsa hulluks kätte ära hahha.

Esmaspäeval (25.06) otsustasime minna Gianco, Anna, Monika ja ühe poisiga Santanderi lähedale (Liencres) imeilusatesse randadesse. Kell üheksa pidime juba bussipeale minema. See oli täiesti uskumatu, et meist vaid 20 minuti kaugusel sellised erakordsed rannad pesitsesid. Me olime päev otsa selle kuuma päikese all, seiklesime randadest randadesse, vahepeal olime üsna pikalt ühes nudistide rannas. Päris imelik oli olla seal, aga no vaade oli kirjeldamatu. Samuti oli seal üks koht kus nagu kahe mere vahel oli selline väike rannariba...keset merd, kuhu me ka kõndima läksime. Sinna saamine oli muidugi ka omaette ooper ja päris ohtlik. Pidime ronima mööda neid libedaid kive või kaljusi või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse samal ajal kui lained ka plõksisid vastu neid, noh muidugi vesi polnud seal ääres sügav aga kukkuda oleks küll valus olnud. Aga jah, unustamatu vaatepilt oli see küll seal. Lisan siia illustreerimiseks mõned pildid ka, sest ega puhtalt jutuga ei ole võimalik ju sellist vaatepilti kirjeldada:) Õhtul läksin poola tüdruku Anna juurde, sõime tema tehtud pasta bologneset, vahetasime pilte oma arvutitest ja siis hakkasime mingit filmi vaatama. See oli üsa igav ning Anna juba magas haha. Pärast seda öösel kutsus Gianco meid enda juurde kuna tema toakaaslasel Johannasel oli viimane õhtu Santanderis. Ma läksin sinna üksi kuna Anna oli täitsa läbi omadega, ja minule jäi nende korter ju täpselt teepeale. Istusin seal mingi tund aega, rääkisime juttu ja siis mõtlesid poisid et teeks midagi hullu, nad läksid suurde purskkaevu ujuma, mis asus ringtee keskel hahaha, ma tegin video ka sellest aga mu loll digikas on veits imelik ja vahest on nii et kui ma arvan et ta nüüd filmib ja siis stopile kunagi vajutan, juhtub nii et ta alles siis lõpus filmima hakkab. Seega, kogu see erakordne sündmus jäigi jäädvustamata. Aga mõned pildid on siiski olemas! Siis jätsime hüvasti, mis oli jällegi niiiii kurb, pisaraterohke.

Teisipäeval (26.06) läksime hommikul Annaga randa, hästi mõnus oli, rääkisime palju juttu ja siis ükshetk jäime mõlemad paariks tunniks magama haha. Pärast tahtsime kolmekesi jalutama minna, sinna vasakule poolsaarele majakani, aga see on täiesti uskumatu kuidas ilm lihtsalt nii kiiresti muutuda sai. Päev otsa oli super ja siis kui me kokku saime oli taevas hall, udu oli igal pool nii paks et enam ei näinud isegi merd ja poolsaart ka muidugi mitte. Seega jäi meil see seik ära, aga Gianco korraldas Anna viimaste päevade jaoks pizzaõhtu. Meiega ühines veel Jorge ja Monika (kes pidi juba tol öösel kell 01:30 Madridi bussile minema ja jäädavalt lahkuma). Saime siis viimast korda Gianco õiget ja mõnusat isetehtud Itaalia pitsat nautida, neid ma jään küll igatsema, ja kuidas veeel :((

Kolmapäeval (27.06) oli teine katse sinna poolsaarele kõndida. Ega me väga kaugele ei läinudki, istusime sinna maha, nautisime, vaatasime lummavat vaadet, mere plõksumist vastu kaljuserva ja olime omas mõtetes. Pärast läksime PLaza Canadillole pinchosi sööma, tegemist oli kolmapäevaga ja kõik oli 1€ ning need pidid 100 korda paremad olema kui Montaditode pinchod. Okei, läksime ja proovisime siis ära ja nii oligi. Superhead lihtsalt! Siis läksime Brujasse jalkat vaatama, Hispaania mängis jälle, jeiii, võitis muidugi :)) Portugali vastu, lõppes penaltiseeriaga jällegi, päris närvesööv ikka. Hiljem läksime siiski Montaditodesse, võtsin sealt ühe hot dogi pincho ja õlle. See oli mu viimane Montaditodes käik ka ning sel hetkel kui lahkuma hakkasime tuli sealt telekast ja raadiost Evita flmist pärit muusikavideo "Don't cry for me Argentina" (see on mu kõigekõige lemmikum film, Madonnaga peaosas). Aga vot siis otsustasime me teha midagi pöörast Anna viimase õhtu puhul, et seda meeldejäävaks muuta!!! Nimelt, me läksme paljalt ujuma (3 poissi ja 2 tüdrukut hhaha). See oli niiiiiiiiiiiii naljakas ja jääb küll eluks ajaks meelde. Vesi oli ka ülimalt soe, pärast tegime nii et jooksime mingi 60 meetrit paljalt ühe punktini ja tagasi (seda juba kaldal), ma olin viimane kuna see oli nii haigelt naljakas, naerukramp ei lasknud mul liikuda hahahahahah. Siiiiis, läksime kõik Ricardo juurde, hakkasime kaarte mängima ja lõppes see sellega, kõik olid jälle paljad laua ääres! Iga kord kui keegi kaotas pidi ühe riideeseme eemaldama ja me tegime nii mitu raundi et lõpuks enam kellegil midagi küljes ei olnud. Vot, sellised toredad mälestused!

Neljapäeval (28.06) päeval käisin koolis internetis kuna kodus seda enam polnud ja no niiiiii raske on inimestega suhelda ja üldse asjadega kursis olla kui netti pole. Aga noh, sai hakkama kuidagi. Õhtul kell üheksa saatsime Anna bussipeale ja läksime edasi itaalia jalkamängu vaatama. Algul olime Giancoga kahekesi ühes pisikese baarikeses bussijaama lähedal kuna mäng oli juba peal, aga vaheajal liikusime ruttu Brujasse kus kõik erasmused juba ees ootasid. Itaalia võitis läbi penaltite ja siis läksid kõik hulluks, sest järele oli jäänud ju vaid finaal kus mängivad Hispaania ja Itaaaalia! Kõige vingem üldse. Rahvas liikus plaza canadillole aga mul sai seal täitsa siiber ja küsisin türgi sõpradelt et ou, kas te vesipiipu ei viitsi tegema minna, et ma ei viitsi siin passida, kõik on itaallased ja meil pole siin miskit teha. Nii oligi, läksime Mandalasse, ostsime piibu (ma jälle midagi maksma ei pidanud hehe) ja siis läksime neljakesi mu lemmikklubisse El Divinosse viimast korda. Oehh, kurb oli aga tantsida sai küll ja küll! Oi kuidas ma seda kohta igatsema jään, niiii hea muusika! Kui enam energiat polnud, läksime sõime kebabi veidike ja siis oligi aeg koju magama minna.

Viimased pingutused koolis ja Valencia

Esmaspäeval (28.05) käisin hommikul koolis ja pärast seda läksin terveks päevaks randa õppima. Järgmisel päeval ootas mind ees viimane presentatsioon (immigrantide kohta hispaanias), mis läks jällegi päris hästi mul. Kolmapäeval oli mul täiesti vaba päev, siis otsustasin et ma ei tee mitte midagi, naudin lihtsalt olemist, päevitan rannas ja siis neljapäeval alustan õppimisega üheks raskeks eksamiks 8. juunil. Mul toimus ka viimane loeng neljapäeval seal ülikoolis, päris ulme kui kiiresti see aeg ikka möödus! Nii, aga kolm päeva vastasin ma juba ette antud eksamiküsimustele, mida oli kokku kaheksa. Õpetaja andis ka vihje, et valib eksamisse 2tk esimesest neljast üsimusest ja 2tk teisest neljast, ning omakorda neist tuleb meil eksamil valide oma meele järgi mõlemast üks. Seega, ma olin kaval ja jätsin 2 küsimust üldse vastamata, mis ma eeldasin et niikuinii eksamisse ei tule, ja asusin siis agaralt oma paberikuhjade ja tohutute materjalidega tööle, kuna küsimused olid üsna laiad ja vastusesse tuli päris palju kirjutada. Hea oli, et ma nädal aega ennem tõsiselt tegelema hakkasin selle õppimisega, seepärast sain ka nii suurepärase hinde, mida ma hetkel ei avalikusta ! ;) Vahepeal muidugi käisin õhtuti väljas ka, muidu oleksin end üle õppinud.
Neljapäeval (31.05) oli Gianco juures pizzaõhtu, pärast toimus rannas ka ühe itaallase ärasaatmine. Reedel ehk 1.juunil, kui oli minu nimepäev ja ka lastekaitse päev, toimus meil Tortilla ja Sangria õhtu, kus oli meie Zaragoza reisi seltskond jälle ja kõik panid oma käe külge toidu valmistamisele. Tulemus oli väga hea! Kõik järgmised päevad veetsin ma koolis hommikust õhtuni õppides, sest kodus polnud kunagi vaikust. Vahepeal tulid ka Sofia sõbrannad meile kaheks päevaks külla, päris valel ajal ikka. Andreal olid ka eksamid sel ajal, aga tema suudab õppida niimoodi et paneb muusika kõrvas mängima, mina ei suuda kunagi niimoodi keskenduda! Vot, jõudiski kätte see kauaoodatud reede (8.06), mil lõppesid minu kohustused Universidad de Cantabrias, eksamis olid täpselt need küsimused, mille õppimisele ma kõige rohkem rõhku panin ja kirjutasin kolm A4 teksti kahe küsimuse vastuseks, tundsin ennast väga kindlalt ja olin supreõnnelik, kui kõik tehtud sai! Pärast läksin Giancoga randa reketitega mängima, siis liikusime Sandi juurde jalgpalli vaatama, sest just sel imelisel päeval algas Euroopa MM. Pärast esimest mängu jooksin koju pesema ja sättima end, siis saime uuesti Sandi juures kokku, poisid kokkasid, tegid tortilla de patatat ning spagette. Mina tõin nagu ikka magustoidu ehk muffinid! Üks Austria tüdruk Natasa tuli ka sinna, kes veetis oma viimased tunnid Santanderis meiega, nimelt läks tal öödel buss Bilbaosse ja sealt edasi suundus juba kodumaale. Meie läksime aga öösel välja, enamus erasmuseid käis eelmisel õhtul väljas, kuna siis toimus Natasa ja veel kahe tüdruku ärasaatmine aga mina ei saanud minna kuna mul oli eksam ees. Reede õhtul oli aga ülivähe inimesi linnas, aga ma nägin Rauli, kes ütles et ta juba homme öösel sõidab koju Miamisse tagasi. Ma olin nii üllatunud, ütlesin et tulen kindlasti teda bussijaama saatma, aga ta ei uskunud mind ja jättis muga hüvasti. Aga mina teadsin 100% et ma lähen teda saatma ja teen kingi ka hehee.

Laupäeval siis, (9.06), käisin ma pilti koolis välja printimas, otsisin linnast sobiva pildiraami Raulile ja siis soetasin carrefourist natuke toidukraami Valencia reisuks. Nagu ikka, ostsin ma jälle päev enne reisile minekut uue pluusi omale, see juba nagu traditsioon siin mul haha, sest ma satun linna üsna harva päevasel ajal. Ilm oli üsna kehva, koguag kallas vihma ja ma olin koju jõudes nagu märk koer. Mul oli vaja veel kohver pakkida. Õhtul toimus ühe sõbra Lukaše sünnipäev, pidime joonistama temast mingi naljaka pildi, päris lahe oli. Siis pakkus meile ka ehtsat Slovakkia toitu, ma kaua ei saanud olla seal kuna kella üheks öösel pidin bussijaamas olema, et Raulile üllatus teha! Kui ma sinna lõpuks jõudsin, oli ta nii liigutatud, küsisin ka, et mis tunne teda valdab, sest mina pean täpselt kolme nädala pärast sama bussi peale astuma oma asjadega, et Madridi poole sõita...lihtsalt ei suuda ette kujutada seda tunnet, kui siit jäädavalt lahkuma peab...ta ütles et väga imelik on olla, kogu see aeg läks nii kiiresti ja see oli midagi nii teistsugust, ja väga kahju on lahkuda. Oehh jah, peaaegu iga päev läheb keegi siit nüüd minema, niiiiiiii kurb. Igastahes, mina läksin edasi linnapeale siis öösel ja järgmine hommik sõitsin Valenciasse!

Pühapäeval (10.06) istus lennukis mu kõrval üks tore tüüp, kes hakkas muga rääkima ning siis kirjutas paberile ka kõik tähtsamad kohad, mida me Valencias külastama peaks. Lennukist väljudes tabas mind hull troopiline kuumalaine, täpselt nagu oleks Türki maandunud. Istusime Steniga kohe metroosse ja sõitsime kesklinna kus ka meie hostel asus. Kui maa alt välja tulime, pidime jälle kannatama selle jubeda soojuse käes. Väljas oli peaaegu 45 kraadi, ulme. Leidsime kiiresti ka oma ööbimispaiga üles, seekord proovisime siis elada dormitorys ehk jagasime tuba veel seitsme inimesega. Aga noh, kuna me niikuinii ju käisime seal ainult õhtusööki tegemas ning magamas, siis polnud häda midagi. Hind oli ju ka kõigest 10€ inimese kohta öö eest. Nii, järgmisena läksime otsima mingit baari, kus saaks mõnusalt jalkat vaadata, tegemist oli ju tähtsa ja huvitava mänguga: Hispaania - Itaalia! Pika otsimise peale istusime ühte kohta maha, ostsime kohe külmad jahutavad õlled ning nautisime mängu. Tänavatel toimus ka mingi Semana Santa moodi rongkäik, aga see meid väga ei huvitanud. Siis läksime ühte hiinapoodi süüa ostma, kuna tegemist oli pühapäevaga siis muidugi kõik ülejäänud poed olid ju loomulikult kinni. Ostsime paki spagette ning napolitana kastet. Jalutasime veel natuke mööda linna, siis sõime hostelis kõhud täis, pesime end ära ning läksime magama. Toas oli väga umbne kuna õues oli ikka veel niii palav, konditsioneer töötas, aga sellest väga abi ei olnud ning tema hääl häiris ka magama jäämist. Ma siis vaatasin läpakast Simpsoneid tükk aega ja lõppkokkuvõttes ei saanudki väga palju puhata tol ööl.

Esmaspäeval (11.06) otsisime hommikul turismiinfot, vahepeal kohtasime teepeal sellist kiirsöögi kohta nagu Subway, seal oli üsna odav päevamenüü, seega sõime seal hommikust. Siis tegime linnapeal palju pilte, ilm oli väga ilus aga seekord selline parajalt soe (umbes 27 kraadi). Külastasime ka ühte huvitavat turgu, mille interjöör oli eriline ja ilus. Sealt ostsime omale ühe pika saia ja panime väljas otsejoones hakkama haha. Seejärel liikusime umbes siesta ajal Montadito restorani (sama kiirsöögi koht mis Santanderiski), seal oli ühe pincho või jäätisega õlu 1 €, seega mina sõin jäätist ja Sten võttis külma õlut. Istusime väljas, seal sai ka tasuta wifit kasutada. Vot, siis läksime kirku torni, kus tegime jälle miljon pilti sellest lummavast vaatest, mist sealt avanes. Kõndisime veel nendel ilusatel linnatänavatel ringi ja lõpetasime suures kaubanduskeskuses, läksime alla toiduosakonda ja ostsime palju odavat  toidukraami. Hostelis tegime jällegi spagette, seekord siis bologneset. Kui pimedaks läks, otsustasime jalutama minna. Mul tekkis hull šokolaadi isu, ainult hiinapoed olid veel lahti, sealt saime poole kallimalt head milka tsoksi hehe, pärast istusime pargipingil kuhu tuli ka hindust roosimüüja...Sten kauples veits hinda alla ja siis ostiski ühe lille mulle ka. :)

Teisipäeval (12.06) oli aeg lahkuda kesklinnast ja suunduda meie mereäärsesse hostelisse. Sõitsime sinna trammiga umbes 20 minutit..nii, aga meie lugesime internetist välja et võtmete saamiseks tuleb minna ühte teise hoonesse mis on sellest hostelist natuke kaugemal. Niisiis, otsisime seda üsna kaua, küsisime ka kohalikelt et kas on ikka õige tänav jms...aga see omanik helistas juba ja küsis meil et millal me jõuame jms. Ta rääkis vaid hispaania keeles, seega Sten andis telefoni mulle, aga mul oli väga raske aru saada  sellest naisest kuna ühendus oli halb, ta rääkis väga kiiresti ning Valencias ei ole päris puhas Hispaania keel, seega me olime üsna hädas. Keegi ei mõistnud kedagi, lõpuks saime kuidagi kokku leppida et ta tuleb sinna kohta kus me parasjagu olime ja võtab aega umbes 15 minutit. Selge, ootasime siis. Ise me ei olnud üldse kindlad, kas ta sai meist ikka õigesti aru...Lõpuks ta siiski tuli, ütles et ootas meid seal kohas kus on hostel, aga noh internetis oli selgelt kirjas et võtmed saab mujalt kuna retseptsiooni kui sellist seal hostelis ei eksisteeri. Tegemist oli tegelikult sellise lihtsa korteriga mis on niimoodi tubadena nagu ära jaotatud. Õnneks me olime neil kahel päeval ainsad külastajad, seega saime rahulikult kogu köögi ja vannitoa hõivata ja elasime täitsa üksi seal!

Randa kõndis sealt umbes 15 minutit, seda me kohe esimese asjana tegimegi. Vesi oli täiesti supp, mõnusad lained olid ka...meil oli madrats ka kaasas, seega väga lõbus oli. Pärast läksime Lidlit otsima, meil polnud õrna aimugi mis see täpne aadress oli, aga juhtumisi leidsime üsna kiirelt ja saime jälle odavat toidukraami ning alates sellest päevast sõime iga päev mõlema 3 jäätist ära (kuna hispaanias ju ei eksisteeri suurtes poodides üksikuid jäätiseid, ainult  suured või siis sellised karbid kus 4 kuni 8 tk sees on). Nii, siis kõndisime veel edasi hästi pika maa, et näha õhtuvalguses seda kuulsat ufoehitiste kompleksi, kuhu meil ka järgmisel päeval plaanis minna oli. Nimeks sellel siis Ciudad de Artes. Väga võimas nägi välja, pika pildistamise peale ütles muidugi digika aku üles, kuid olimegi tegelikult oma tuuri lõpetamas. Üle jäi veel kogu see tuldud tee tagasi kõmpida, nälg näpistas ka kõvasti! Meil oli nimelt plaanis valmistada esimest korda hispaaia tortilla de patatat, ja kusjuures see kukkus esimese korra kohta ikka üsna hea välja. Pole muidugi päris sama mis minu korteri all kohvikus Manilas, kuid maitses üsna hää! :)

Kolmapäeval (13.06) seadsimegi siis hommikul jälle sammud sinna ufolinnaku suunas, ilm oli kahjuks pilvine...seega lipsasime vahepeal jälle Lidlist läbi ja sõime jäätist hästi kaua. Kui lõpuks kohale jõudsime, oli taevas juba sinine ja me veetsime seal vist kolm või neli tundi ringi kõndides ning pildistades kuni aku jälle tühjaks sai. Ühtegi hoonesse me sisse ei läinud kuna kõik muuseumid ju maksavad loomulikult. Aga jah, väga eriline koht on see küll, teist sellist ei või kuskilt mujalt maailmast leida! Õhtul läksime randa pisikest piknikku pidama, ostsime veini ka aga see oli päris vastik, kõige odavam muidugi...mul läks süda päris pahaks haha, paarist lonksust vaid. Õhtul tegime veel teise tortilla, aga järgmiseks päevaks kuna me pidime hommikul juba hostelist lahkuma ja järgmise öö lennujaamas jällegi olema.

Neljapäeval (14.06) panime üsna vara äratuse kuna see tädi ütles meile esimesel päeval et check-out on kella poole üheteist ajal. Hommikul tahtsin veel pesta ka ennast. Okei, saime kõik oma asjad valmis õigeks ajaks kuid tädi polnud näha ei kusagil ja ma ei tahtnud talle helistada ka. Lõppkokkuvõttes ta ei tulnudki, me jätsime lihtsalt võtmed laua peale ja läksime kella üheks randa koos oma kohvritega. Võtsin end siiski kokku ja helistasin, aga ta ei vastanud, seega väga veider süsteem neil ikka haha. Aga meil oli seal mõnus ning 15€ maksime öö eest, not bad. Päevitasime pool päeva siis rannas, seejärel käisime viimast korda Lidlis jäätist söömas (läksime rongiga kuna meil oli niipalju pileteid veel alles) ja edasi siis jällegi kesklinna, et jalkat kuskil vaadata. Hispaania mäng oli jälle tulemas. Mul oli muidugi suur lipp ka kaasas, ja pärast Hispaania võitu kõndisin uhkusega linnas ringi, sain loomulikult palju tähelepanu hahaha....pruun blondiin koos suure hispaania lipuga :))

Aga meil oli siis juba üsna kiire, kuna tahtsime jõuda eelviimase rongi peale kell 23:00 mis suundus lennujaama. Pidime masinast piletid ostma, aga sellega oli palju probleeme. Tahtsime kaardiga maksta, aga ta ei aktsepteerinud Steni oma..okei, panin oma Santanderi kaardi siis masinasse ja ta lihtsalt sõi selle ära, mingeid valikuid ette ei löönud, lihtsalt kadus! Minuteid väljumiseni jäi üha vähemaks, siis läksime järgmise masina juurde ja maksime sularahas ja jooksime alla kust ühe minuti pärast metroo väljus. Ma olin päris kurb kuna mul ei olnud enam palju sularaha kodus järgi ja üldse Santanderis oli mul ees vaid kaks viimast nädalat, seega mingi pangakaardiga jamamist ma nüüd küll ei lootnud. Aga jah, lennujaamas jäin ma päris kiiresti magama ja hommikul kell 12 olingi oma kallis kodulinnakeses tagasiiiiii ! Nägin viimast korda Santanderi õhust, kui maandusime, sest 2 juulil lähen ju bussiga Madridi suunas. Vot tak, järgmine postitus ongi siis minu viimastest päevadest ja seiklustest Hispaanias ! :(