1 aasta hiljem

Issand, täna, täpselt 1 aasta tagasi (5. jaanuar 2012) asusime me Tallinnast oma elu meeldejäävamate seikluste poole teele :) Uskumatu lihtsalt, kuidas aeg lendab .. Aga kirjutan nüüd meie elust tagasi Eestis, kuhu me pärast Erasmust nüüd oma tegemistega jõudnud oleme, muudatusi on olnud palju ja elu on päris huvitav. Praeguseks oleme me nüüd Stennuga leivad ühte kappi pannud ning elame mõnusalt Kalamajas oma väikeses imearmsas korteris. Siiamaani on selline tunne nagu oleks kuskil reisil ja elaks hotellis, kõik on nii uus, ilus ja harjumatu - aga see on ülimõnus :) Tunda on, et aega on palju rohkem ja elu saab siin Eestis ikka veidike nautida ka, kuigi graafikud on meil päris tihedad. Mõlemad käime poole kohaga tööl, koolis ning oleme veel Reforminoorte Tallinna klubi juhatuses, mis röövib ka omajagu aega kuid kõik see on tegelikult väga tore ja kasulik ning mulle hakkas täitsa meeldima selline kiire elu. Kes teeb, see jõuab - ja nii ongi! Praegu ma jõuan igastahes palju rohkem kui enne kuna enam ei pea pool oma päeva veetma 18 bussis edasi-tagasi loksudes. Juba paljalt selle ajaga mis ma Viru terminalis bussi ootaksin, jõuan ma nr 3 bussiga rahulikult koju - 11 min linnast, täiesti ulme. Selline mõnus dejavu tunne on pisut - Santanderis olid mul täpselt samad distantsid ülikooli, linna ja mere äärde .. seal nägin ka ju aknast merd nagu Voltas, hullult äge! ;) Lihtsalt nüüd on korterikaaslaseks meessoost isik ehk Stennu, mitte kaks Mehhiko tüdrukut, kellega oli veits raske jagada ühist vannituba ja muid asju hahaha. Meestega kooselu on ikka hulga kergem ;) Muuseas, üsna pea saabub meie perre ka pisike kutsubeebi kelle eest me hoolitsema hakkame. Ma tean et sellega lisandub üks suur kohustus kuna siin pole aeda ja kutsu tahab mitu korda päevas õues käia, kuid ennast peabki liigutama ka vahel ning ilus kalamaja park on meil ju üle tee! :) Et igaljuhul saab huvitav olema.
Aga jah, koolis sai nüüd esimene sess läbi ja kohe alustame uut semestrit, mis jääb ka viimaseks raskeks poolaastaks sest sügisel jäävad meil ainult uurimisseminarid oma lõputöö juhendajaga ning bakatöö kirjutamine. Selleks ajaks peab vist kahjuks Magusa Maja töö ka üles ütlema, mis on iseenesest väga kurb kuid mul on siiski vaja rahulikult kooli lõpetamisega tegeleda ning samuti peab hakkama valimiskampaaniat ajama KOVi kandideerimiseks. Jah täpselt - mina otsustasin nüüd lõpuks ka ühe suure sammu astuda ja end proovile panna, et saada Saue vallavolikokku, mis iseenesest pole väga ületamatu katsumust, Stenil läheb veidike raskemaks Nõmmel kandideerides aga eks vaatab mis saab, ega see mööda külge maha jookse. Saame jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Siiamaani on asjad läinud täpselt nii, nagu me tahtnud oleme - ehk õnnestub ka seekord. Igaljuhul; meil on plaan ülikool lõpetada 2014 aasta jaanuaris ning seejärel premeerime end ühe suure reisiga üle Atlandi, eelistatult Miamisse ja siis veel kas Mehhikosse või mujale Lõuna-Ameerikasse, kõik kindlasti mõtlevad et kust meil see raha tuleb aga me oleme lihtsalt kõige nutikamad reisiplaneerijad ja me teame kust leida parimaid viimase hetke pakkumisi, allahindlusi ja näpuvigadega pileteid. Mind juba ammu ootavad sõbrad külla üle atlandi, ööbimine on olemas, vaja leida vaid aega ja lennupiletid, ja see pole kuigi suur katsumus ;)
Vot, niipalju siis meie elust-olust tagasi Eestis...kogetud Erasmuse semester tundub vahel täiesti ebareaalne, uskumatu mõelda et ma elasin hispaaaaanias - seal olles ei suuda ju seda kõike hinnata kuna sel hetkel tundub see kõik ju nii tavaline .. käisin seal igapäevaselt ülikoolis ja iga kuus reisimas, oeh, olid alles ajad ... need on kogemused kogu eluks ja unustamatud mälestused - see oli parim otsus ja võimalus mu elus, mis avardas tohutult mu silmapiiri, avas uksi ja lõi jäädavaid kontakte üle kogu maailma, mille üle ma kõige rohkem õnnelik olen :)
Selline sai siis minu blogi, millele ma nüüd lõplikult ka punkti panen, mille võib oma mahukuse poolest isegi raamatuks köita. Aasta 2012 jääb mulle igaveseks meelde kui kõige kauaoodatuim, kirevam ja seiklusterohkem aeg ning see pani alguse ka minu iseseisvusele ja loodan, et kõik edaspidine läheb ka ikka aina ülesmäge !

Palju päikest ja rõõmsaid hetki,

Sirly

Korsika ja pulmad

Nüüdseks olin juba tagasi Prantsusmaa pinnal, kust kogu see seiklus alguse sai jaanuaris. Stennu ootas mind Marseille lennujaama väravate juures, mina tulin oma raskete kohvritega talle siis vastu ja purskasin nutma, kuna ma olin meeletult kurb selle üle, et see kõik nii kiiresti läbi sai. Nojah, õnneks oli Stennul mulle lohutuseks ostetud 4 šokolaaditahvlit :) Sõitsime siis mingisuguse minibussiga, kuhu vaevu sisse mahtusime, umbes 10 minutit rongijaama, et sealt võtta suund Toulon'i poole. Marseille'd me ühesõnaga ei näinudki, aga see ei pidavatki nii eriline koht olema, seega pole hullu. Siis avastasime et mu väike kohver hakkab täitsa üles ütlema, lukk läks katki, seega pidime leidma mingi asja millega seda kinni siduda. Õnneks oli Stenil Montpellier'ist kaasa võetud interneti kaabel, mis ajas asja ära. Midagi ilmselt välja ei kukkunud kogu selle teekonna peale hehe. Kuna meie kohvrid olid megarasked ja suured siis me Touloni linna ka väga näha ei saanud, võtsime suuna kohe otse sadama poole ja nägime nii palju kui sinna vahele midagi jäi. Oma laeva leidsime kiiresti üles, ootasime natuke terminalis ja siis saimegi juba sisse. Too nägi välja üsna sarnane meie enda rootsi laevadele, aga no vahemerel sõita on ikka hoopis teine asi. Meri oli ülimalt sinine. Nii, panime oma suured kohvrid ühte pagasiruumi, mis lukku pandi ning tähtsamad dokumendid ja tehnika toppisime kõik Steni käsipagasisse, mida siis kaasas kandsime. Kajutit meil ju ei olnud, sest see nii kallis. Sõit kestis täpselt 12 h. Laeva väljudes läksime kohe dekile, et imetleda seda mägist maastikku ja päikseloojangut. Siis leidsime omale mugava koha ühe kohviku diivanil ja sinna me ka mõnusalt magama jäime. Seega meil kulges see laevateekond imekiirelt.
Korsikale kohale jõudes oli ikka uskumatu tunne küll - lõpuks ometi olemegi siin, niii kaua sai sellest ju räägitud ja unistatud. Helistasime ka kohe Oliverile, kes alles magas hahaha, tema unine hääl ütles kõik! :D Meie siis läksime oma kodinatega ühele turule, sealt ostsime megaodavalt ülisuuri pitsalõike kõhutäiteks, 1,30€ oli tükk. Kahest täitsa piisas, seal levis ka tasuta wifi, seega ootamine läks meil ka üsna ruttu. Varsti oligi nii, et pidime sadama poole tagasi kõndima ja ükshetk tuli meile kaugustest vastu Marko! Üle poole aasta esimene eestlane keda nägime, okei, Kristiine välja arvatud, kes mul külas käis! Nii, ja siis nurga taga oligi auto koos Gerry ja Olliga. Väga imelik tunne oli küll, aga ülimalt lõbus oli sõita keset Korsika teid ja rääkida eesti keeles inimestega oma seiklustest. Muidugi ükshetk pidime ikka inglise keelele üle minema et Gerry ka midagi aru saaks. Vahepeal tegime mitmeid peatusi, kuna neil oli vaja pulmaasju ajada. Lõpuks jõudsime ka Casanovade residentsi, mis asus mäe peal ning  sealt tänavalt avanes ülimalt lummav vaade alla lahele ja maastikule. Tervitasime kohe ka Gerry ema ja imestasime ikka, kui ilus ja mõnus neil seal aias on. Töömehed nokitsesid parajasti basseini kallal mis just pulmadeks ehitati. Mida veel tahta, kõik oli olemas! Me olime siis niiöelda teised, kes pulmalistest kohale jõudsid pärast Markot. Saime Steniga kõrvalmajas suures toas end sisse seada ning järele jäi vaid elu nautida. Mis me siis Korsikal tegime?
Käisime loomulikult rannas iga päev, aga ainult ühe korra kuna alla oli mäest mõnus minna aga no sellise palavuse kja kallakuga mitu korda päevas väga üles ju ei jaksanud tulla. Siis muidugi sõime seal hästi palju ning loomulikult suplesime ka basseinis kust avanes miljonivaade kaugele merele ja mägisele maale. Täiuslik puhkus ühel paradiisisaarel. Iga päev tuli meile jälle keegi juurde, kõigepealt Fanny, siis Adrian, minu uus sõbranna Sonjake oma emme ja issiga ja lõpuks kogu Eestlaste kamp koos kirikuõpetajaga. Sel kauaoodatud õhtul nägime siis üle meeletult pika aja taas kalleid inimesi. Muidugi oli meil siis ka uhke pidusööming, nimelt valmistas Marko meile palju lasagnet. Aga meil oli Stenniga nüüd pidu läbi kuna enam ei saanud kahekesti suures toas voodis magada ja laiutada vaid loovutasime oma koha Karinile ja Reinule ning ise läksime põradale või noh, madratsile ikka. Igaljuhul 100 korda parem variant kui telgis silmad paiste magada haha.
Päev enne pulmi toimus meil õhtusöök ühes pannkoogirestoranis. Meie eestlased lõime end muidugi üles, arvates et tegu on piduliku üritusega kuid ülejäänud olid üsna tavaliselt riietatud. Koht oli megamõnus: selline suht mereääres, vabas õhus, mingi katus ikka muidugi peakohal kuid meeldivalt hubane ja vahemerelik õhkkond. Seal nautisime siis kohalikke creppe ja ka magustoitu. Seal sai ka palju nalja kuna väike Sonnu hakkas kõiki liigutusi järgi tegema, mis mina parasjagu tegin. Üsna koomiline haha. Õhtu kulges kenasti kuid lõpp oli küll ootamatu, nagu filmis - nimelt üks kuumavereline idikas hakkas seal baaritöötajaga vist kaklema, nii et toolid, lauad ja klaasid lendasid - jobu lõunamaa temperament lõi välja ja vaene Gerry elas seda nii raskelt üle, muidugi täiesti arusaadav kuna keegi poleks osanud arvata et üks öö enne pulmi omad sõbrad sellist jama keerama hakkavad. Õnneks klaariti seal asjad omavahel hiljem ära.
Ja nüüd oligi kätte jõudnud see kauaoodatud pulmapäev 07.07.2012 !!! Hommikul toimus abielu registreerimine lähimate inimeste seltsis linnavalitsuse hoones imeilusa vahemere ranna ääres. Ilm oli perfektne ja pilvitu nagu Korsikal ikka kohane. See käis üsna kähku, mingi tunnike koos pildistamiste ja asjadega vist kokku. Siis ruttasime kõik koju tagasi, et sättida end tseremooniale valmis. Aega oli meil täpselt kaks tundi alguseni minu mäletamistmööda. Igaljuhul vahetasin kleidi ära ja hakkasin omale lokke tegema ... millega ma hakkama ise ei saanud: ainult eest sain natuke teha, tagant lasin stennil proovida aga temast ei olnud üldse abi ja siis tõttas appi mulle päästeingel nimega Sirli !!! Tema tegi mulle ilusad lokid ning siis oli natuke veel aega jäänud meigi tegemiseks. Lokid harutasin ma siis lahti ja panin palju lakki et soeng oleks kohev ning tulemusega võib öelda et jäin isegi täitsa rahule ! :) Igaljuhul me olime eelviimased Steniga kes majast välja said, laulatuse alguseni olid jäänud veel viimased 20 minutit. Sirli ja Sonnu polnud veel valmiski ja üldse jäid nemad lõppkokkuvõttes hiljaks .. Sonnu pidi veel lilleneiu olema koos Damianiga aga nojah ... Meid Steniga pandi majahoidja auto peale, mis oli üks igavene logu ja eriti must auto , ega muidu ma nii pirts ei ole aga no tol hetkel oli see küll kui maailmalõpp, kuna mul oli ju lumivalge kleit, ning autos puudus konditsioneer, lagi miskipärast rippus mul peas, mis kahjustas ka mu soengut. Aknad olid sõidu ajal kihutades lahti kuna mingit õhku oli ju vaja autosse, seega ma olin 20 minutit mingis kramplikus asendis hoides Steni pinsakut oma pea ja näo kohal, et see tõmbetuul mind ära ei rikuks. Sõitsime väga kõrgele mäkke mööda ülimalt kurvilist teed, nii et meil mõlemil Steniga süda täiesti pahaks läks..minul veits vähem aga Stenil oli päris jube. Vedas et üle elas ja metsapeatust tegema ei pidanud. Aga kohale me jõudsime, loetud minutid enne pruudi saabumist. Saime kohe täitsa esimesse ritta istuma Karini ja Reinu kõrvale, niiet meil oli täiesti lux vaade kõigele ! :)
Laulatus oli imeilus, seda tõendavad ka fantastilised fotograafi pildid pulmadest. Pärast tseremooniat oli kiriku taga väike shampuse joomine ja näkside söömine ehk bankett vist õige sõnaga. Gerry hirmkallis pulmakleit aga sai koheselt seal tagaaias mööda maad lohisedes igasuguste putukate uueks pesaks haha. Seal siis toimus õnnitlemine ükshaaval ning taaskord erinevad pildistamised ning üleüldiselt üks meeleolukas olemine. Seejärel liikusid kõik autod õhtusöögikohta, kuhu ma kahtlen, et oma elus veel kunagi satun. See oli selline rikkalik mereäärne restoran samuti vabas õhus imelise miljööga ning see kõik tundus justkui olevat filmis. Kusjuures ka Hollywoodi staarid on soovinud ja isegi oma pulmi seal pidanud, ainus miinus on see et sinna ei mahu väga palju inimesi - olli ja gerry pulmadeks oli see küll igaljuhul ideaalne..samas eks see hind oli ka midagi üüratut hehe! Igaljuhul, alguses siis oli avatud baarilett ja pakuti aperatiive, samal ajal olid päeva põhisüüdlased profipilte looduses tegemas. Siis kui nad meie sekka tagasi jõudsid hakkas jälle üks pildistamine pihta, kui see ka lõpuks läbi sai, juhatati meid kõiki laudadesse. Igal laual oli üks ooperi nimi peal, meie saime vast selle kõigekõige parema kohaga ja vaatega laua omale ! :) Aga nii oligi mõeldud et need vähesed eestlased kes nii kaugele tulid, saaks ka täiel rinnal nautida seda mis meie jaoks on täielik eksootika. Prantslaste jaoks ei ole see ju midagi nii erilist. See õhtu ja vaatepilt ei lähe meil küll kunagi meelest, söök mida meile pakuti oli ka väga rikkalik. Ükshetk ilmus meile sinna üks väike kiisu kellele me salaja ka seda üüratult kallist kana pakkusime haha. Nii, siis sai jällegi nalja meil väikese Sonnu ja Damiani vahelise flirtimisega. Sonnul oli poisist muidugi ükskõik aga Damian ei jätnud jonni. Asi läks edasi lausa nii, et mina läksin lastega romantiliselt mereäärde jalutama, kuigi suhelda me väga selle poisuga ei osanud. Mina lasin aga hispaania keeles ja tema prantsuse hahaha.
Kõige viimaks liikusime edasi peopaika, kus siis sai torti, palju veini ja muidugi tantsida varaste hommikutundideni. Lõpuks viskasime ka kingad jalast ja lõime paljajalu tantsu edasi. Au ja kiitust tuleb anda siinkohal ka gerry eakale ja kõigearmsamale vanaemale, kes kella viieni hommikul seal vastu pidas ja rõõmsalt istudes kõike toimuvat jälgis ! :))) niii nummi.
Pulmajärgsel hommikul toimus samas kohas lõunasöök kus pakuti pitsataolist omletti ja saiakesi. Väga paljud sinna muidugi ei jõudnud, ka mina oleks tegelikult vajanud pikemat und et ennast korralikult eelnevast prallest välja magada. Porque en aquella noche estaba demasiado borracha jaja. Edasised päevad kulgesid nii, et järjest hakkasid jälle inimesed meie niiöelda suvelaagrist lahkuma, iga õhtu oli meid terrasil istudes aina vähem ja vähem. Päeval käisime nagu ikka rannas või vedelesime niisama basseini ääres või jaurasime aias ringi. Siis kui enamus eestlasi ära läks saime meie Stennuga ka lõpuks suurde voodisse tagasi kolida haha, üldsegi jäime meie kahekesi ka viimasteks pulmakülalisteks! Ühel õhtul käisime jällegi ühes rannaäärses restoranis, kus meile kõik välja tehti...Päev enne meie kodupoole liikuma hakkamist läksime aga Korsika lõunatippu Bonifaciosse Oliveri, Gerry, tema venna ja veel ühe paariga. See koht oli ka jällegist märkimisväärselt ilus, muuseas sealt nägime ka Sardiiniat, just aasta aega tagasi olime me Sardiinia põhjaosas Santa teresa di galluras kust lehvitasime Korsikale. Väga lahe ikka, et nüüdseks oleme need mõlemad kaunid saared läbi käinud. Uskumatu lausa tegelikult! :) Tagasiteel hüppasime tunniks ajaks ka ühte mõnusasse randa, et seal veits supelda..Õhtul kui tagasi oma külakesse jõudsime, läksime ühte pitsabaari, kust tellisime igale ühele pitsad mille kogumaksumus läks peaaegu 100 euri !!! Täiesti ulme, ja meie ei pidanud jällegi midagi maksma. See oli küll päris vastik tunne, kuna meie jaoks on see ikka liiga suur summa ja selline tühine laristamine pole meie teema, väikese süütundega sõime neid kuigi Oll koguaeg rääkis et mis te põete, kõik on normaalne haha ! :D Igaljuhul, need pitsad võtsime me kaasa ja sõime aias terrassil. See oli ka meie viimane õhtu Korsikal. Siis pidime kohvreid pakkima ning järgmine päev päris vara hommikul väljus meil laev Nizza suunas! Raske oli minna, teades et meie pooleaastane retk ongi otsa lõppemas, ning pulmad ka juba peetud. Samas oli ikka natuke ärevust ka kuna meid ootas ees siiski poolteist päeva täiesti uues ja ilusas linnas meie jaoks ! :)
Kuna Nizzas oli torm, siis suunati meie laev hoopis Tolouni sadamasse, seega jõudsime me paar tundi hiljem mandrile, sealt oli meile organiseeritud buss mis viis 1,5 tunniga meid Nizzasse. Sinna jõudes võis tõesti bussi aknast näha meeletult suuri tormiseid laineid ning ühes kohas oli isegi kiirabi ning päästepaat, keegi loll oli ilmselt ujuma läinud ja ära uppunud nende killerlainete sees. Meie missioon oli  muidugi kõigepealt oma hostel üles otsida..tegemist oli ikka päris jubeda kohaga, nizza kõige odavama peatumispaigaga kus omanikuks oli üks veider seniilne vanamutt keda võis ära tunda roosa mingi kombega riietusega "Pink lady" oli internetis kirjas. Tema oli mingi vea teinud ja ajas meile vastu et broneerisime vaid ühe voodi, aga lõpuks saime kokkuleppele et me maksame kahe eest aga magame steniga siis selles ühes pisikeses voodis. See mutt rääkis vaid prantsuse keelt ja Sten talle meeldis, seega vedas meil. Teised ameeriklased jms olid täiesti endast välja minemas temaga suhtlemisel...Päris jjube kogemust tegelt, meid juhatati siis mingisse korterisse kus oli 4 voodit ja väga ruumi polnud ning vannituba oli ka kohutav kus ma prussakaid kohtasin. Aga noh, me ju viibisime seal  vaid loetud tunnid - öösel vaid ! Sest me läksime kohale jõudes kohe toidupoodi ning seejärel randa pikniku pidama. Nizza kohta siis niipalju et see oli täiesti müstika ja üllatus mulle, et kudias seal saab olla niiiiii laguunsinine vesi !?!?! nagu oleks maldiividel .. tavaliselt on postkaartidel vesi selliseks toonitud aga see oli reaalsus ja ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda. Imeline lihtsalt! Kuna me ajapuuduse tõttu tunni aja kaugusel asuvasse Monacosse ei jõudnud, siis järgmisel päeval lihtsalt kõndisime mõned tunnid linnas ringi ja potsatasime randa, ujukaid meil seljas polnud kuid läksime siiski vette kuna vesi oli megasoe nagu türgis ning lained ülivägevad ja no meretoon oli nii kutsuv et sinna ei saanud vastu panna.Eriti meeldis mulle selle suure Nizza ranna juures see, et lennukid sõitsid iga minut peakohalt üle väga madalalt et lähedalasuvasse lennujaama maanduda !Üks vahejuhtum oli meil ka , nimelt ütles digika aku üles, või akulaadija, ei saanudki täpselt aru. Kõigepealt soetasime siis omale uue aku 25€, mille pildistasime kohe tühjaks ning uuesti laadima pannes saime aru et viga oli hoopistükis laadijas. Seega hommikul esimese asjana pidime leidma omale uue akulaadija, msi oli poes olemas ja maksis samuti 25€ kuid mis sa ikka ära teed, ei jäänud ju muud üle kui see endale soetada..ega´s ju iga päev nizzasse satu ja pilte oli ju vaja teha. Igastahes, me elasime selle ühe öö jubedas toas üle , võtsime oma asjad , panime tädi juurde vahepeal hoiule ja kella neljaks läksime juba lennujaama et sõita KOJU EESTISSE ! Väga nukker oli tegelikult, ja ülimalt imelik oli kuulda eesti keelt lennujaamas ja täitsa eestlasi näha ootamas lennujärjekorras. Meie lennuk jäi mingi tunnikese hiljaks aga päris meeldiv tunne oli näha maandumas meie armast sinist tooni Estonian airi lennukit !!! Kodutunne tekkis kohe. Täitsa imelik oli mõelda et juba 5 tunnipärast oleme kodus tagasi omaste seltsis. Samuti oli veider lennukisse sisenedes öelda Hola või Hello asemel TERE! Ning lennuk tundus niii väike sees, sest tegemist on ju siiski teistlaadi ehitusega kui ryanairi boeing. Toolid olid ka mugavad ning oli isegi ruumi mõnusalt istuda ja end liigutada. Samuti jagati pardal eestikeelseid ajalehti ja ka sandwichi sai süüa!!! Estonian airiga õhkutõus oli väga mõnus, ülimalt sujuv ja saime siis viimast korda nautida seda fantastilist ja mägist Lõuna-Prantsusmaa rannikut! Kuna meil oli tugev taganttuul siis maandusime Tallinnas ikka õigel ajal. Esimesed emotsioonid olid päris nukrad, sest ausalt, Eesti oli nii kole, kõle, pilvine ja no üldse poleks tahtnud tagasi tulla reaalsusesse. "Que mierda jaja" - olid mu esimesed sõnad pmst. Aga meeleolu muutus, kuna äravus oli suur kui pärast kuute kuud ja kahte nädalat jõudsime tallinna lennujaama saabujate väravasse kus ootas meid trobikond tuttavaid nägusid! Emps, Iss, Memm, Karin, Rita, Joosep, Birgit ja siis jõudis ka Kristiine !!! See oli päris emotsionaalne hetk, aga mis veel enam .... väljas ootas MEID üks pikk ja valge LIMUSIIIIN !!! Vot selline üllatus siis ! Kell oli mingi kümme ja väljas hakkas pimenema, tiirutasime linnapeal veidike, jõime shampust, muljetasime ja sõitsime koju Vanasilla kahte. Minu toas oli uus vaip, mille ma kohe püherdasin sest see oli nii pehme, ning suures toas mingi kiiktoolo sarnane asi, need olid siis kaks uut asja mis kohe silma jäid. Siis pidime oma soovid Steniga kirjutama kumbki oma hiina laterna peale mille siis taevasse lennutasime. Vahepeal jõudsis üllatama tulla ka Greteke! Nüüd olid küll kõik koos. Kiisu isegi oli sõbralik hehe. Suures toas oli palju süüa ette valmistatud ning pärast tuli ka kook kahe säraküünlaga meie saabumise puhul. Nii palju oli ette valmistatud. Päris eriline tunne tekkis. Igaljuhul, väga kahtlane oli jälle tagasi olla, nüüd siis juba täiesti teise inimesena, sisimas sai minust ikka täitsa hispaanlanna ! :) Ühesõnaga, lühidalt kokku võttes..minu vahetussemestrit välismaal jäävad igaveseks meenutama mu 10 000 pilti, suveniirikesed: sallid, lipud, tass, magnetid, poskaardid, raamatud, brožüürid, hiinapoodide asjad, riided ning erasmuse aja muusika ja kindlasti mu sõbrad kes facebooki vahendusel kunagi täiesti kaduma ei lähe NING mis kõige tähtsam - MÄLESTUSED kõigest, mida mu silm sellel perioodil nägi, mida mitte miski iialgi mu peast ei suuda kustutada ! :) Tänan siinkohal iseennast, et olen oma elus teinud õigeid valikuid, sest ilma riigiteaduseid Tallinnasse õppima minemiseta poleks mul Steni ega olnud ka võimalust sattuda nii imelisse kohta nagu selleks on Santander! Lisaks gümnaasiumi kuldmedalile on nüüd mul ka juba teine suur saavutus elus tehtud - välismaal elamine ja õppimine, et saada iseseisvaks ning olla avatud maailmale ! Seda kogemust, mis ma seal sain pole võimalik ühe lausega kirjeldada, seda tõestab ka mu blogi, mida on peaaegu 100lk A4 suuruses paberit millest võib ka hiljem raamatu kokku köita! Vot ... on aeg otsad kokku tõmmata ning oma elust tagasi Eestis võib lugeda minu järgmises postituses 5. jaanuaril 2013, mil saab juba täpselt aasta meie teekonna algusest! Praeguseks on sobiv oma juttu lõpetada ilusa sõnaga FIN ! :)

Kaks viimast päeva

Reedel (29.06) pidin vara ärkama, et sammud viimast korda kooli poole seada. Nimelt oli mul vaja kinnituskirja rahvusvaheliste suhete osakonnast, hoidsin hinge kinni et see ikka lahti oleks ja et kõik hästi läheks. Õnnek oli, sain ilusti kätte selle ja õppeperioodi kuupäevad pandi ka hästi, ma algul mõtlesin et kui nad panevad kasvõi ühe päeva vähem mis mul lepingus kirjas on tallinna ülikooliga, siis pean ühe kuu eest stipendiumi tagasi maksma aga nad panid hoopiski mingi paar nädalat mulle otsa. Siis printisin omale lennupilteid, võtsin pangast väljas kõik oma raha, mis Santanderi panas arvel veel oli ning sulgesin konto (sain ilusti hispaania keeles suhtlemisega hakkama jeiiii). Kahjuks võtsid nad mult kaardi ära ja lõikasid pooleks, ei saanudki mälestuseks jätta :( Siis polnud mul tegelikult ju üldse mõtet seda uut kaarti teha pärast seda kui mul Valencia metroo jaamas masin ära sõi vana. Täpselt 2 nädalat enne lahkumist, aga noh mis seal ikka. Lõpuks lahenes kõik hästi, vähemalt raha sain ilusti kätte. Siis läksin koju kohvreid pakkima. Tegin seda mingi 4 või 5 tundi. Kogu poole aasta elu oli vaja kahte kohvrisse pakkida ju. Prügikasti läks ka ikka omajagu kola haha. Siis oli meil Jorge juures õhtusööming, väga mitmekäiguline. Kuna kõik toiduülejäägid tuli ju enne minekut nahka pista. Sõime pastat, austreid esimest korda elus, siis mingit peekonimoodi asja ja itaalia juustu saiaga ning kalarooga ka lõpus. Magustoiduks olid muffinid minu poolt nagu ikka. Seejärel liikusime ülimalt täis kõhtudega Zanzibari teiste juurde ja seal lõppes ka minu õhtu.

Laupäeval (30.06) käisin paaniliselt internetiühendust otsimas. Kool oli ju suletud, seega otsustasin siis esimest korda Paranimfosse minna (see on kesklinnas asuv meie kooli suur raamatukogu ja noh arvutikasutamise ja õppimise koht). Vihma kallas nagu oavarrest, ega mul täpselt polnud meeles ka et kus see täpselt asub, pika otsimise peale leidsin üles aga see oli nii tühi ja vaikne. Küsisin siis turvalt et kus arvuteid kasutada saab, ta ütles et kõik on suletud, eksamid ju läbi ja nädalavahetus on ka. Okei, siis mõtlesin et otsin mingi suvalise kohviku kus oleks wifi, ja kohe leidsingi teiselt poolt teed. Ostsin oma viimase tortilla de patata söögiks ja küsisin interneti koodi. Seal kirjutasin siis päris tükk aega oma viimase ja ülipika sõnumi facebooki oma siinsest superkogemusest ja tunnetest mis mind tol hetkel valdasid. Siis helistas mulle ka üks Lukaše sõber (hispaanlane) ja küsis mis kell ning kus me kokku võiks saada, kuna minu kätte oli toimetatud kaks suurt kotitäit Lukaše asju, mis ma pidin nüüd ta sõbrale toimetama. Telefonitsi on üsna raske võõras keeles suhelda aga sain imekombel jällegi üsna hästi hakkama, jeeee! :) Siis oli mul väga vähe aega et linnast koju joosta selle vastiku ilmaga, et võtta need asjad ja siis veel enne kella üheksat poodi jõuda et migit toidupoolist õhtusele ärasaatmispeole kaasa osta. Jõudsin ilusti igale poole ja ostsin ühe muheda pooliku arbuusi kaasa. Sättisin kodus end viimaseks peoks valmis ja tõttasin Aneta korteri suunas. Mõtlesin et olen ülipalju hiljaks jäänud (1,5h) aga tegelikult olin esimeste seas kes jõudis. Mu korterikaaslased olid juba ammu seal. Tegemist oli siis kuue inimese ärasaatmispeoga (minu, Aneta, Dave, Mattia, Elisa, Sandi), tegelikult veel ka Sofia, Andrea ja Ergini. Ütleme nii et peaaegu kõik kes veel Santanderis olemas olid, tulid sinna peole, niiiiiii tore oli veel viimast korda kõiki niimoodi koos näha. Samuti muidugi ülimalt kurb. Süüa oli meil tohutult palju, kõht sai nii täis et raske oli liikuda aga ikka pidi näksima neid megamõnusais Sandi tehtud pisikesi šokolaadikoogikesi. Vot, kui naabrid juba päris kurjaks said tugeva lärmi tõttu, läksime edasi kohustuslikus korras ikka kõigepealt Zanzibari...see on selline hästi pisikene koht kus enamus elu toimub ukse taga väljas. Mina vist kordagi sinna sisse ei läinudki viimasel õhtul, istusin õues ja rääkisin viimaseid kordi kallite inimestega juttu ja ikka mõtlesin kui väga ma neid igatsema jään. Päriselt, ma sain sealt omale mõned nii kalllllid ja erilised sõbrad, kes on paremad kui pooled sõbrad mul Eestis. Nii tohutult kahju on see, kui saad lähedaseks kellegiga selle lühikese aja jooksul ja siis ükshetk pead kõigest lahti ütlema igaveseks, teades et heal juhul ühel või kahel korral elus tuleb veel võimalus kohtuda, siis kui reisimiseks jälle läheb. Oehh, nii raske on seda kirjutada sest pisarad tahavad mu silmadest välja tungida:( Aga tulles teema juurde tagasi, siis pärast Zanzit võtsime taksod ja sõitsime mereäärde klubisse nimega BNS, mis asub üsna minu kodu lähedal Sardinero rannas. Seal tantsisime mingi kolm tundi vahetpidamatult kuni sulgemiseni. Muusika oli ka üsna super, enamus meie erasmuse aja lugudest tulid ikka ära. Tol ööl ei olnud mul väsimuseraasugi, kui klubi sulgeti seisime veel väljas ja rääkisime juttu kuigi vihma hakkas sadama. Õnneks mul oli mu armas suur punane vihmavari kaasas. Eriti armas on see, et Sandi ja Levent hakkasid mind ingliks kutsuma, nad ütlesid et ma olen nii super, alati nii tore, armas, õhkan positiivset energiat ja naeratan südamlike silmadega. Ning juuksed ja kõik kokku meenutab inglit. Noh mina muidugi kõigega nõus ei ole aga kui nemad arvavad nii siis on see ju niii tohutult armas, kui keegi nii ütleb! :)) Eestis ei tee selliseid komplimente küll mitte kunagi keegi (okei, no välja arvatud Stenberg). Aga jah, õues oli juba täitsa valge aga päikese täieliku tõusu ei jaksanud me küll ära oodata, sest järgmine päev oli siiski vaja veel palju korda saata ja kell oli juba pool seitse hommikul. Kodus mul ka und ei tulnud, vaatasin vist simpsoneid või ma ei mäletagi mida ning võibolla poole kaheksa või kaheksa ajal sain mõneks tunniks sõba silmale.

Pühapäeval (1.07) Kell 11 olin juba üleval ja alustasin oma kõigeviimast päeva oma kallis paradiisis. Alguses oli pettumus suur, kuna taevas oli jällegi täiesti hall. Seega otsustasin siis mõned tunnid kohvreid veel pakkida. Siis kella poole üheks läksin Gianco juurde sööma, ta praadis mingit liha ning Jorge oli ka seal. Ka temal oli viimane päev Santanderis, ta kolis nüüd Gijoni vist. Lõpetas ülikooli ära ja nüüd läheb tööle. Pärast seda läksin otsima kohta kus korra internetti saaks kasutada. Istusingi ühte kohvikusse Avenida de Los Castros tänaval, teel sinna märkasin taevas, et sealt tagant poolt paistab juba täiesti sinine kõik ning pilved kaovad juba üsna pea ära.See tegi meeleolu heaks. Võtsin ühe kohvi, käisin lugesin viimast korda oma uuendused ära facebookis ja siis asusin pikale ja viimsele rännakule. Otsustasin kõigepealt jalutada mööda rannaäärt vasakule poolsaarele peaaegu majakani, kust avaneb maailmailusaim vaade Santanderile ja tema maastikule, kõndisin sinna kaks korda kauem kui tavaliselt kuna iga sammu juures pidin ma muidugi digikaga pilte tegema et kõike ikka jäädvustada. Kohale jõudes puhkasin veidike ja alustasin tagasiteed, meeletult palav oli siis õues juba ja mul oli raske kott läpakaga õla otsas. Tagasiteel mööda rannaäärt tahtsin tegelikult veel Magdalena poolsaarele minna ja seal viimast korda pilte teha kõigest, kuid aega polnud enam nii palju, siis kõndisin lihtsalt mööda promenaadi nii kaugele kui juba linn hakkas, vahepeal sõitis mingi Hispaania jalka fännklubi must mööda suure müra ja laulu saatel kahekordses punases bussis hehe. Tagasi koju otsustasin minna hoopis võõrast teed pidi kuhu ma kunagi sattunud veel polnud. Tahtsin ära näha ka seda Santanderi kalleimat hotelli (viis tärni muidugi), mis asus täiesti mäe otsas ning kust avanem kõige rikkalikum vaade kõigele. Kodus tegin endale näo pähe, panin minekuriided selga, hispaania sali kaela ja siis suundusin oma kahe üliraske kohvriga ukse poole. Sofia oli juba läinud, aga temaga ma veel kohtusin õhtul, aga Andrea oli veel kodus. Me ei jätnud korralikult hüvasti kuna ta lubas et tuleb Brujase kindlasti jalkafinaali vaatama, seega ma jätsin siis lihtsalt oma kalli korteriga mõttes hüvasti ja üritasin kuidagi treppidest alla saada...no see oli ikka elupingutus. Kõndisin siis kurbuses viimast korda mööda pikka sirget Mendes Pelayo tänavat kuni jõudsin lõpuks plaza Canadillole kust ilma vaevata Gianco mind juba üles leidis. Paar itaallast oli veel temaga. Päris naljakas oli siis oma kohvritega ringi tõmmelda linnas, maandusime siis Brujas, panin need rasked kobakad kuskile ukse taha ja siis ootasime põnevusega finaalmängu algust. Iga hetk tuli aina rohkem inimesi sinna pisikesse baari, algul passisin seal täitsa taga et kohvritel silm peal hoida aga siis oli mul juba suva ja trügisin täitsa ette ja olin tõeline fänn seal :) Pärast esimest väravat oli juba superhea tunne sees, kurbus oli seest täitsa kadunud, siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas värav ning hispaania saigi meistriks, NIIIIIIIIIIII VINGEEEEEEEEE, vot see ei lähe vist kunagi meelest mul!!! Mis saab veel lahedam olla, kui vaadata sellist tähtsat mängu võitjariigis, super! Nii, siis liikus kogu rahvas jälle linna keskplatsile, kõikidel tänavatel võis näha punase-kollase värvusega kaetud inimesi hõiskamas ja karjumas. Kogu linn oli totaalselt muutunud, ma olen õnnelik et sain seda oma silmaga näha veel paar tundi enne minekut! Üks itaalia tüdruk ütles et elab sealsamas lähedal ja ma saaksin oma kohvrid temajuurde panna, nii ma tegingi. Siis vaatasime kogu seda melu platsi keskel, tegime pilte ja rõõmustasime kõik koos. Ühel hetkel otsustasime minna vaiksemasse kohta, Mandalasse. Sinna ei tulnud väga palju inimesi, aga piisavalt, olime seal väljas mingi 20 minutit ja siis oligi käes kõige kurvem aeg: nimelt pidin hakkama inimestega hüvasti jätma. Kusjuures asi polnudki nii hull kuna süda hõiskas tegelikult rõõmust ja kõik oli hoopis teistsugune, see päev ei olnud nukrutsemiseks, kogu linn tähistas ju võitu ja see aitas väga kaasa minu emotsioonidele. Siis läksime võtsime mu kohvrid ja suundusime Gianco ning Erginiga bussijaama poole. Jõudsime kohale täpselt kell 1 öösel, seega oli aega veel pool tundi. Võtsin läpaka lahti ja läksin wifisse, laadisin just äsjatehtud pildi facebooki ja oma lahkumissõnumid ka igalepoole. Ja siis oligi aeg sealmaal, kus rahvas hakkas bussi sisenema, panin oma kohvrid alla ja suundusin kallite inimestega hüvasti jätma. Sinna tuli viimasel hetkl veel paar inimest joostes meid ära saatma (üks türgi poiss Levent läks muga sama bussi peale). Kokku oli meid siis 7, mina ja poisid haha. Vot siis tulid mul suured pisarad silma ja ei saanud enam nuttu tagasi hoida sest mulle jõudis kohale, et kätte on jõudnd lõpuks see hetk, mil minu Erasmuse semester Santanderis on täesti läbi nüüdseks ja seda ei juhtu enam kunagi elus ning kõik need toredad inimesed, kes mulle väga lähedaseks said, lähevad samuti oma radu pidi edasi, ning meie teed ei ühti enam. Siis istusin bussi maha, poisid tulid minu akna taha lehvitama, see oli üks raskemaid momente, kui buss liikuma hakkas, bussiterminalist ülesse tänavale sõitis ja siis suuna linnast välja võttis...sel hetkel oli tõesti nii et kogu mu erasmuse elu käis mu nutuste silmade eest läbi, täiesti lõpp ikka kuidas saab ühte kohakesse niimoodi kiinduda. See on tõesti mu lemmiklinn maailmas ja ma tunnen seal isegi rohkem kodusemalt end kui Eestis. Seal oli mul alati naeratus kõrvuni ja kõik oli niii ilus ja hea!
Igaljuhul, läinud ma siis olingi, peaaegu kuus tundi loksusin bussis, vahepeal olin netis ka oma läpakaga aga selle aku ei pidanud kaua vastu kahjuks. Mul oli koht üksikul pingil ja buss läks täitsa täis, seega pidime Leventiga eraldi istuma. Lennujaama jõudes otsisime üles bussi mis meid õigesse terminali viis, siis istusime ühte kohta maha, kus oli imekombel natuke internetilevi. Nii möödusid meie tunnis üsna kiirelt, ükshetk otsustasin ma magama jääda, tegin seda lausa kaks tundi. Levent pakkus mulle ka igast maiustusi ja snäkke vennalikult, kõik mis tal kaasas oli hehe. Siis läksin vetsu, panin kõige raskemad riided omale selga...viskasin kõik shampoonid ja rasked pudelid ära kuna kaal oli mingi 5 kilo üle suurel kohvril ja siis otsisime üles mu check in laua. Andsin oma kohvri ära mis kaalis lõpuks täpipealt 20 kg nagu vaja ning siis läksingi turvakontrolli sabasse. Jätsin siis oma viimase sõbraga erasmuse kogemusest hüvasti, ja asusin teele, et pühkida nüüd pikemaks ajaks hispaania tolm oma jalgelt :( HASTA LUEGO, MI QUERIDA ESPAÑA !!! (L)

Viimased nädalad Santanderis

Väga raske on hetkel kirjutada kõigest sellest kuna praegu istun nimelt Estonian airi lennukis ja paari tunni pärast maandungi Eestis, kuid eks ma siis püüa meenutada. Pärast Valenciat läksin ma esimese asjana kohe randa magama kuna teades Santanderi ilmateadet, siis see oli pikaks ajaks viimane supersoe päev, seega mul polnud muud valikut. Teisi erasmuseid ma kahjuks üles ei leidnud, aga ega hullu midagi ei juhtunud, läksin üksi ja jäin päikse kätte mitmeks tunniks magama. Järgnevatel päevadel oli koguaeg pilvine ja vihma sadas ka, aga mul oli palju tegemist. Mul oli vaja leida üks pisike julla millel nimeks wc poti nupp, mille ma suutsin ükskord veega alla lasta haha. Okei, käisin jalgsi mitmeid sadu kilomeetreid maha, et leida selliseid poode kus vannitoa tarbeid müüakse aga ei leidnud. Siis ükspäev võtsin kätte ja sõitsin siis esimest korda sinna suurde kaubanduskeskusesse (Corte Ingles) mis asub lennujaama lähedal. Sinna minek oli ka omaette ooper. Kõigepealt otsisin kaua bussi, millega sinna üldse saab, siis ma ei läinud õiges peatuses maha ja sõitsin täitsa kuskile lõppu välja ja bussijuht tuli küsima mult et neiuke, kuhu te minna soovisite hhaha. Siis pidin veel ootama 10min lõpp-peatuses ja tagasiteel siis bussijuht hõiskas mulle et pean siin maha minema. Nii, selle keskuse kammisin täiesti läbi, lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt töötajalt, näitasin fotokast pilti ka ning nad siis ütlesid et mul vaja minna selle teatud firma poodi, mujalt ei saa. Okei, nad kirjutasid mulle paberile kõik aadressid ja telefoninumbrid, kuid ma suutsin selle paberikese linna tagasi jõudes ära kaotada. Täiesti lõpp!!!  Läksin siis koju, üritasin meelde tuletada selle poe nime, tunni ajaga midagi mõikas, otsisin internetist veel natuke ja sain kõik teada...selle sulgemiseni oli jäänud tund aega, seega otsustasin siis linna tagasi joosta. Kohale jõudes öeldi mulle et just see osakond mida mul vaja on, suletakse tund varem. No nii ebaõnnestunud päev lihtsalt, midagi tarka teha ei jõudnud. Tol õhtul läksime Andrea ja Sofiaga ühe inglise poisi Chrisi ärasaatmisele, sõime tema korteris igasuguseid snäkke, tortilla de patatat muidugi ka ja hiljem läksime linna keskplatsile (plaza canadillo) kus kohtasime ka ülejäänud erasmuseid. Seal istusime mingi tunnikese, rääkisime juttu, mõnele oli see jällegi viimane õhtu...siis liikusid kõik ühte baari nimega Mandala, kus toimus ka ühe Itaalia tüdruku ärasaatmisõhtu, absoluutselt kõik olid seal, aga sisimas juba tekkis selline vastik tunne mis ütles et varsti on ka minu aeg...koguaeg keegi läheb, jubeeeee. Tegime türgi poistega vesipiipu ka seal, 15€ maksis ja see kestis üsna vähe kuid ma ei pidanud midagi maksma heheee :)

Nii, siis neljapäeval (21.06) oli meil organiseeritud viimane üritus erasmustele - nimelt barbeque, lennujaama lähistel ühes spetsiaalses pikniku pidamise paigakeses. Ilm oli kahjuks pilvine ja üsna külm, kuid meil oli siiski väga tore, eriti vinge oli lennukeid jälgida, sest nii lähedalt vabas õhus neid ikka nii tihti ei näe. Süüa oli palju, jõime muidugi sangriat. Vahepeal tagusime palli ka ning tsillisime niisama. Õhtul oli kahe küprose tüdruku ärasaatmine, istusime kõigepealt plaza canadillol ja siis edasi erasmuse baari (zanzibar - see on koht kus iga nädalavahetus võib vahemikus öösel kella ühest kolmeni erasmuse inimesi näha), tegime väiksed shotid ja läksime tantsima. Vahepeal pidin ende raamatusse kirjutama ka midagi, mis neile mälestuseks jääb kõigist. Kirjutasin üsna pika teksti, kuigi ei olnud väga tihedalt nende tüdrukutega läbi käinud haha. Ühel ilusal päeval tahaks ju neile külla minna ;)

Laupäeval (23.06) ehk jaanipäeval läksin kõigepealt Erginiga (üks tore türgi poiss) jalkamängu vaatama, võtsin muidugi oma hispaania salli ja lipu ka kaasa, ning pärast võitu liikus kogu linnarahvas superheas tujus muidugi St. Joani pidustusi tähistama. See on kogu linna üks aasta tähtsamaid sündmusi, kõik läksid randa, seal oli üles pandud lava, kus esinesid bändid...siis süüdati megasuur tuli ja seejärel tegid kõik grupid omale ringi keskele väiksemad lõkked ja kõigil oli hea olla. Algul oli plaan päikesetõusuni rannas olla  aga mina väsisin ära kahjuks.

Pühapäeval (24.06) käisime kõik koos õhtul jällegi jalkat vaatamas (Brujas), toimus siis Itaalia-Saksamaa vaheline mäng. See on nii lahe et ega päeval me väga inimestega kokku ei saanud aga õhtuti olid kõik alati koos kas siis pidudel või jalkat vaatamas hehe :D. Mäng oli väga pingeline, lisaajaga ning lõppes pealtitega mille Itaalia lõpuks võitis. Kuna meil oli Satanderis meeletult palju itaallasest erasmuseid, siis see oli ikka päris suur sündmus, nad läksid täitsa hulluks kätte ära hahha.

Esmaspäeval (25.06) otsustasime minna Gianco, Anna, Monika ja ühe poisiga Santanderi lähedale (Liencres) imeilusatesse randadesse. Kell üheksa pidime juba bussipeale minema. See oli täiesti uskumatu, et meist vaid 20 minuti kaugusel sellised erakordsed rannad pesitsesid. Me olime päev otsa selle kuuma päikese all, seiklesime randadest randadesse, vahepeal olime üsna pikalt ühes nudistide rannas. Päris imelik oli olla seal, aga no vaade oli kirjeldamatu. Samuti oli seal üks koht kus nagu kahe mere vahel oli selline väike rannariba...keset merd, kuhu me ka kõndima läksime. Sinna saamine oli muidugi ka omaette ooper ja päris ohtlik. Pidime ronima mööda neid libedaid kive või kaljusi või ma ei teagi kuidas neid nimetatakse samal ajal kui lained ka plõksisid vastu neid, noh muidugi vesi polnud seal ääres sügav aga kukkuda oleks küll valus olnud. Aga jah, unustamatu vaatepilt oli see küll seal. Lisan siia illustreerimiseks mõned pildid ka, sest ega puhtalt jutuga ei ole võimalik ju sellist vaatepilti kirjeldada:) Õhtul läksin poola tüdruku Anna juurde, sõime tema tehtud pasta bologneset, vahetasime pilte oma arvutitest ja siis hakkasime mingit filmi vaatama. See oli üsa igav ning Anna juba magas haha. Pärast seda öösel kutsus Gianco meid enda juurde kuna tema toakaaslasel Johannasel oli viimane õhtu Santanderis. Ma läksin sinna üksi kuna Anna oli täitsa läbi omadega, ja minule jäi nende korter ju täpselt teepeale. Istusin seal mingi tund aega, rääkisime juttu ja siis mõtlesid poisid et teeks midagi hullu, nad läksid suurde purskkaevu ujuma, mis asus ringtee keskel hahaha, ma tegin video ka sellest aga mu loll digikas on veits imelik ja vahest on nii et kui ma arvan et ta nüüd filmib ja siis stopile kunagi vajutan, juhtub nii et ta alles siis lõpus filmima hakkab. Seega, kogu see erakordne sündmus jäigi jäädvustamata. Aga mõned pildid on siiski olemas! Siis jätsime hüvasti, mis oli jällegi niiiii kurb, pisaraterohke.

Teisipäeval (26.06) läksime hommikul Annaga randa, hästi mõnus oli, rääkisime palju juttu ja siis ükshetk jäime mõlemad paariks tunniks magama haha. Pärast tahtsime kolmekesi jalutama minna, sinna vasakule poolsaarele majakani, aga see on täiesti uskumatu kuidas ilm lihtsalt nii kiiresti muutuda sai. Päev otsa oli super ja siis kui me kokku saime oli taevas hall, udu oli igal pool nii paks et enam ei näinud isegi merd ja poolsaart ka muidugi mitte. Seega jäi meil see seik ära, aga Gianco korraldas Anna viimaste päevade jaoks pizzaõhtu. Meiega ühines veel Jorge ja Monika (kes pidi juba tol öösel kell 01:30 Madridi bussile minema ja jäädavalt lahkuma). Saime siis viimast korda Gianco õiget ja mõnusat isetehtud Itaalia pitsat nautida, neid ma jään küll igatsema, ja kuidas veeel :((

Kolmapäeval (27.06) oli teine katse sinna poolsaarele kõndida. Ega me väga kaugele ei läinudki, istusime sinna maha, nautisime, vaatasime lummavat vaadet, mere plõksumist vastu kaljuserva ja olime omas mõtetes. Pärast läksime PLaza Canadillole pinchosi sööma, tegemist oli kolmapäevaga ja kõik oli 1€ ning need pidid 100 korda paremad olema kui Montaditode pinchod. Okei, läksime ja proovisime siis ära ja nii oligi. Superhead lihtsalt! Siis läksime Brujasse jalkat vaatama, Hispaania mängis jälle, jeiii, võitis muidugi :)) Portugali vastu, lõppes penaltiseeriaga jällegi, päris närvesööv ikka. Hiljem läksime siiski Montaditodesse, võtsin sealt ühe hot dogi pincho ja õlle. See oli mu viimane Montaditodes käik ka ning sel hetkel kui lahkuma hakkasime tuli sealt telekast ja raadiost Evita flmist pärit muusikavideo "Don't cry for me Argentina" (see on mu kõigekõige lemmikum film, Madonnaga peaosas). Aga vot siis otsustasime me teha midagi pöörast Anna viimase õhtu puhul, et seda meeldejäävaks muuta!!! Nimelt, me läksme paljalt ujuma (3 poissi ja 2 tüdrukut hhaha). See oli niiiiiiiiiiiii naljakas ja jääb küll eluks ajaks meelde. Vesi oli ka ülimalt soe, pärast tegime nii et jooksime mingi 60 meetrit paljalt ühe punktini ja tagasi (seda juba kaldal), ma olin viimane kuna see oli nii haigelt naljakas, naerukramp ei lasknud mul liikuda hahahahahah. Siiiiis, läksime kõik Ricardo juurde, hakkasime kaarte mängima ja lõppes see sellega, kõik olid jälle paljad laua ääres! Iga kord kui keegi kaotas pidi ühe riideeseme eemaldama ja me tegime nii mitu raundi et lõpuks enam kellegil midagi küljes ei olnud. Vot, sellised toredad mälestused!

Neljapäeval (28.06) päeval käisin koolis internetis kuna kodus seda enam polnud ja no niiiiii raske on inimestega suhelda ja üldse asjadega kursis olla kui netti pole. Aga noh, sai hakkama kuidagi. Õhtul kell üheksa saatsime Anna bussipeale ja läksime edasi itaalia jalkamängu vaatama. Algul olime Giancoga kahekesi ühes pisikese baarikeses bussijaama lähedal kuna mäng oli juba peal, aga vaheajal liikusime ruttu Brujasse kus kõik erasmused juba ees ootasid. Itaalia võitis läbi penaltite ja siis läksid kõik hulluks, sest järele oli jäänud ju vaid finaal kus mängivad Hispaania ja Itaaaalia! Kõige vingem üldse. Rahvas liikus plaza canadillole aga mul sai seal täitsa siiber ja küsisin türgi sõpradelt et ou, kas te vesipiipu ei viitsi tegema minna, et ma ei viitsi siin passida, kõik on itaallased ja meil pole siin miskit teha. Nii oligi, läksime Mandalasse, ostsime piibu (ma jälle midagi maksma ei pidanud hehe) ja siis läksime neljakesi mu lemmikklubisse El Divinosse viimast korda. Oehh, kurb oli aga tantsida sai küll ja küll! Oi kuidas ma seda kohta igatsema jään, niiii hea muusika! Kui enam energiat polnud, läksime sõime kebabi veidike ja siis oligi aeg koju magama minna.

Viimased pingutused koolis ja Valencia

Esmaspäeval (28.05) käisin hommikul koolis ja pärast seda läksin terveks päevaks randa õppima. Järgmisel päeval ootas mind ees viimane presentatsioon (immigrantide kohta hispaanias), mis läks jällegi päris hästi mul. Kolmapäeval oli mul täiesti vaba päev, siis otsustasin et ma ei tee mitte midagi, naudin lihtsalt olemist, päevitan rannas ja siis neljapäeval alustan õppimisega üheks raskeks eksamiks 8. juunil. Mul toimus ka viimane loeng neljapäeval seal ülikoolis, päris ulme kui kiiresti see aeg ikka möödus! Nii, aga kolm päeva vastasin ma juba ette antud eksamiküsimustele, mida oli kokku kaheksa. Õpetaja andis ka vihje, et valib eksamisse 2tk esimesest neljast üsimusest ja 2tk teisest neljast, ning omakorda neist tuleb meil eksamil valide oma meele järgi mõlemast üks. Seega, ma olin kaval ja jätsin 2 küsimust üldse vastamata, mis ma eeldasin et niikuinii eksamisse ei tule, ja asusin siis agaralt oma paberikuhjade ja tohutute materjalidega tööle, kuna küsimused olid üsna laiad ja vastusesse tuli päris palju kirjutada. Hea oli, et ma nädal aega ennem tõsiselt tegelema hakkasin selle õppimisega, seepärast sain ka nii suurepärase hinde, mida ma hetkel ei avalikusta ! ;) Vahepeal muidugi käisin õhtuti väljas ka, muidu oleksin end üle õppinud.
Neljapäeval (31.05) oli Gianco juures pizzaõhtu, pärast toimus rannas ka ühe itaallase ärasaatmine. Reedel ehk 1.juunil, kui oli minu nimepäev ja ka lastekaitse päev, toimus meil Tortilla ja Sangria õhtu, kus oli meie Zaragoza reisi seltskond jälle ja kõik panid oma käe külge toidu valmistamisele. Tulemus oli väga hea! Kõik järgmised päevad veetsin ma koolis hommikust õhtuni õppides, sest kodus polnud kunagi vaikust. Vahepeal tulid ka Sofia sõbrannad meile kaheks päevaks külla, päris valel ajal ikka. Andreal olid ka eksamid sel ajal, aga tema suudab õppida niimoodi et paneb muusika kõrvas mängima, mina ei suuda kunagi niimoodi keskenduda! Vot, jõudiski kätte see kauaoodatud reede (8.06), mil lõppesid minu kohustused Universidad de Cantabrias, eksamis olid täpselt need küsimused, mille õppimisele ma kõige rohkem rõhku panin ja kirjutasin kolm A4 teksti kahe küsimuse vastuseks, tundsin ennast väga kindlalt ja olin supreõnnelik, kui kõik tehtud sai! Pärast läksin Giancoga randa reketitega mängima, siis liikusime Sandi juurde jalgpalli vaatama, sest just sel imelisel päeval algas Euroopa MM. Pärast esimest mängu jooksin koju pesema ja sättima end, siis saime uuesti Sandi juures kokku, poisid kokkasid, tegid tortilla de patatat ning spagette. Mina tõin nagu ikka magustoidu ehk muffinid! Üks Austria tüdruk Natasa tuli ka sinna, kes veetis oma viimased tunnid Santanderis meiega, nimelt läks tal öödel buss Bilbaosse ja sealt edasi suundus juba kodumaale. Meie läksime aga öösel välja, enamus erasmuseid käis eelmisel õhtul väljas, kuna siis toimus Natasa ja veel kahe tüdruku ärasaatmine aga mina ei saanud minna kuna mul oli eksam ees. Reede õhtul oli aga ülivähe inimesi linnas, aga ma nägin Rauli, kes ütles et ta juba homme öösel sõidab koju Miamisse tagasi. Ma olin nii üllatunud, ütlesin et tulen kindlasti teda bussijaama saatma, aga ta ei uskunud mind ja jättis muga hüvasti. Aga mina teadsin 100% et ma lähen teda saatma ja teen kingi ka hehee.

Laupäeval siis, (9.06), käisin ma pilti koolis välja printimas, otsisin linnast sobiva pildiraami Raulile ja siis soetasin carrefourist natuke toidukraami Valencia reisuks. Nagu ikka, ostsin ma jälle päev enne reisile minekut uue pluusi omale, see juba nagu traditsioon siin mul haha, sest ma satun linna üsna harva päevasel ajal. Ilm oli üsna kehva, koguag kallas vihma ja ma olin koju jõudes nagu märk koer. Mul oli vaja veel kohver pakkida. Õhtul toimus ühe sõbra Lukaše sünnipäev, pidime joonistama temast mingi naljaka pildi, päris lahe oli. Siis pakkus meile ka ehtsat Slovakkia toitu, ma kaua ei saanud olla seal kuna kella üheks öösel pidin bussijaamas olema, et Raulile üllatus teha! Kui ma sinna lõpuks jõudsin, oli ta nii liigutatud, küsisin ka, et mis tunne teda valdab, sest mina pean täpselt kolme nädala pärast sama bussi peale astuma oma asjadega, et Madridi poole sõita...lihtsalt ei suuda ette kujutada seda tunnet, kui siit jäädavalt lahkuma peab...ta ütles et väga imelik on olla, kogu see aeg läks nii kiiresti ja see oli midagi nii teistsugust, ja väga kahju on lahkuda. Oehh jah, peaaegu iga päev läheb keegi siit nüüd minema, niiiiiiii kurb. Igastahes, mina läksin edasi linnapeale siis öösel ja järgmine hommik sõitsin Valenciasse!

Pühapäeval (10.06) istus lennukis mu kõrval üks tore tüüp, kes hakkas muga rääkima ning siis kirjutas paberile ka kõik tähtsamad kohad, mida me Valencias külastama peaks. Lennukist väljudes tabas mind hull troopiline kuumalaine, täpselt nagu oleks Türki maandunud. Istusime Steniga kohe metroosse ja sõitsime kesklinna kus ka meie hostel asus. Kui maa alt välja tulime, pidime jälle kannatama selle jubeda soojuse käes. Väljas oli peaaegu 45 kraadi, ulme. Leidsime kiiresti ka oma ööbimispaiga üles, seekord proovisime siis elada dormitorys ehk jagasime tuba veel seitsme inimesega. Aga noh, kuna me niikuinii ju käisime seal ainult õhtusööki tegemas ning magamas, siis polnud häda midagi. Hind oli ju ka kõigest 10€ inimese kohta öö eest. Nii, järgmisena läksime otsima mingit baari, kus saaks mõnusalt jalkat vaadata, tegemist oli ju tähtsa ja huvitava mänguga: Hispaania - Itaalia! Pika otsimise peale istusime ühte kohta maha, ostsime kohe külmad jahutavad õlled ning nautisime mängu. Tänavatel toimus ka mingi Semana Santa moodi rongkäik, aga see meid väga ei huvitanud. Siis läksime ühte hiinapoodi süüa ostma, kuna tegemist oli pühapäevaga siis muidugi kõik ülejäänud poed olid ju loomulikult kinni. Ostsime paki spagette ning napolitana kastet. Jalutasime veel natuke mööda linna, siis sõime hostelis kõhud täis, pesime end ära ning läksime magama. Toas oli väga umbne kuna õues oli ikka veel niii palav, konditsioneer töötas, aga sellest väga abi ei olnud ning tema hääl häiris ka magama jäämist. Ma siis vaatasin läpakast Simpsoneid tükk aega ja lõppkokkuvõttes ei saanudki väga palju puhata tol ööl.

Esmaspäeval (11.06) otsisime hommikul turismiinfot, vahepeal kohtasime teepeal sellist kiirsöögi kohta nagu Subway, seal oli üsna odav päevamenüü, seega sõime seal hommikust. Siis tegime linnapeal palju pilte, ilm oli väga ilus aga seekord selline parajalt soe (umbes 27 kraadi). Külastasime ka ühte huvitavat turgu, mille interjöör oli eriline ja ilus. Sealt ostsime omale ühe pika saia ja panime väljas otsejoones hakkama haha. Seejärel liikusime umbes siesta ajal Montadito restorani (sama kiirsöögi koht mis Santanderiski), seal oli ühe pincho või jäätisega õlu 1 €, seega mina sõin jäätist ja Sten võttis külma õlut. Istusime väljas, seal sai ka tasuta wifit kasutada. Vot, siis läksime kirku torni, kus tegime jälle miljon pilti sellest lummavast vaatest, mist sealt avanes. Kõndisime veel nendel ilusatel linnatänavatel ringi ja lõpetasime suures kaubanduskeskuses, läksime alla toiduosakonda ja ostsime palju odavat  toidukraami. Hostelis tegime jällegi spagette, seekord siis bologneset. Kui pimedaks läks, otsustasime jalutama minna. Mul tekkis hull šokolaadi isu, ainult hiinapoed olid veel lahti, sealt saime poole kallimalt head milka tsoksi hehe, pärast istusime pargipingil kuhu tuli ka hindust roosimüüja...Sten kauples veits hinda alla ja siis ostiski ühe lille mulle ka. :)

Teisipäeval (12.06) oli aeg lahkuda kesklinnast ja suunduda meie mereäärsesse hostelisse. Sõitsime sinna trammiga umbes 20 minutit..nii, aga meie lugesime internetist välja et võtmete saamiseks tuleb minna ühte teise hoonesse mis on sellest hostelist natuke kaugemal. Niisiis, otsisime seda üsna kaua, küsisime ka kohalikelt et kas on ikka õige tänav jms...aga see omanik helistas juba ja küsis meil et millal me jõuame jms. Ta rääkis vaid hispaania keeles, seega Sten andis telefoni mulle, aga mul oli väga raske aru saada  sellest naisest kuna ühendus oli halb, ta rääkis väga kiiresti ning Valencias ei ole päris puhas Hispaania keel, seega me olime üsna hädas. Keegi ei mõistnud kedagi, lõpuks saime kuidagi kokku leppida et ta tuleb sinna kohta kus me parasjagu olime ja võtab aega umbes 15 minutit. Selge, ootasime siis. Ise me ei olnud üldse kindlad, kas ta sai meist ikka õigesti aru...Lõpuks ta siiski tuli, ütles et ootas meid seal kohas kus on hostel, aga noh internetis oli selgelt kirjas et võtmed saab mujalt kuna retseptsiooni kui sellist seal hostelis ei eksisteeri. Tegemist oli tegelikult sellise lihtsa korteriga mis on niimoodi tubadena nagu ära jaotatud. Õnneks me olime neil kahel päeval ainsad külastajad, seega saime rahulikult kogu köögi ja vannitoa hõivata ja elasime täitsa üksi seal!

Randa kõndis sealt umbes 15 minutit, seda me kohe esimese asjana tegimegi. Vesi oli täiesti supp, mõnusad lained olid ka...meil oli madrats ka kaasas, seega väga lõbus oli. Pärast läksime Lidlit otsima, meil polnud õrna aimugi mis see täpne aadress oli, aga juhtumisi leidsime üsna kiirelt ja saime jälle odavat toidukraami ning alates sellest päevast sõime iga päev mõlema 3 jäätist ära (kuna hispaanias ju ei eksisteeri suurtes poodides üksikuid jäätiseid, ainult  suured või siis sellised karbid kus 4 kuni 8 tk sees on). Nii, siis kõndisime veel edasi hästi pika maa, et näha õhtuvalguses seda kuulsat ufoehitiste kompleksi, kuhu meil ka järgmisel päeval plaanis minna oli. Nimeks sellel siis Ciudad de Artes. Väga võimas nägi välja, pika pildistamise peale ütles muidugi digika aku üles, kuid olimegi tegelikult oma tuuri lõpetamas. Üle jäi veel kogu see tuldud tee tagasi kõmpida, nälg näpistas ka kõvasti! Meil oli nimelt plaanis valmistada esimest korda hispaaia tortilla de patatat, ja kusjuures see kukkus esimese korra kohta ikka üsna hea välja. Pole muidugi päris sama mis minu korteri all kohvikus Manilas, kuid maitses üsna hää! :)

Kolmapäeval (13.06) seadsimegi siis hommikul jälle sammud sinna ufolinnaku suunas, ilm oli kahjuks pilvine...seega lipsasime vahepeal jälle Lidlist läbi ja sõime jäätist hästi kaua. Kui lõpuks kohale jõudsime, oli taevas juba sinine ja me veetsime seal vist kolm või neli tundi ringi kõndides ning pildistades kuni aku jälle tühjaks sai. Ühtegi hoonesse me sisse ei läinud kuna kõik muuseumid ju maksavad loomulikult. Aga jah, väga eriline koht on see küll, teist sellist ei või kuskilt mujalt maailmast leida! Õhtul läksime randa pisikest piknikku pidama, ostsime veini ka aga see oli päris vastik, kõige odavam muidugi...mul läks süda päris pahaks haha, paarist lonksust vaid. Õhtul tegime veel teise tortilla, aga järgmiseks päevaks kuna me pidime hommikul juba hostelist lahkuma ja järgmise öö lennujaamas jällegi olema.

Neljapäeval (14.06) panime üsna vara äratuse kuna see tädi ütles meile esimesel päeval et check-out on kella poole üheteist ajal. Hommikul tahtsin veel pesta ka ennast. Okei, saime kõik oma asjad valmis õigeks ajaks kuid tädi polnud näha ei kusagil ja ma ei tahtnud talle helistada ka. Lõppkokkuvõttes ta ei tulnudki, me jätsime lihtsalt võtmed laua peale ja läksime kella üheks randa koos oma kohvritega. Võtsin end siiski kokku ja helistasin, aga ta ei vastanud, seega väga veider süsteem neil ikka haha. Aga meil oli seal mõnus ning 15€ maksime öö eest, not bad. Päevitasime pool päeva siis rannas, seejärel käisime viimast korda Lidlis jäätist söömas (läksime rongiga kuna meil oli niipalju pileteid veel alles) ja edasi siis jällegi kesklinna, et jalkat kuskil vaadata. Hispaania mäng oli jälle tulemas. Mul oli muidugi suur lipp ka kaasas, ja pärast Hispaania võitu kõndisin uhkusega linnas ringi, sain loomulikult palju tähelepanu hahaha....pruun blondiin koos suure hispaania lipuga :))

Aga meil oli siis juba üsna kiire, kuna tahtsime jõuda eelviimase rongi peale kell 23:00 mis suundus lennujaama. Pidime masinast piletid ostma, aga sellega oli palju probleeme. Tahtsime kaardiga maksta, aga ta ei aktsepteerinud Steni oma..okei, panin oma Santanderi kaardi siis masinasse ja ta lihtsalt sõi selle ära, mingeid valikuid ette ei löönud, lihtsalt kadus! Minuteid väljumiseni jäi üha vähemaks, siis läksime järgmise masina juurde ja maksime sularahas ja jooksime alla kust ühe minuti pärast metroo väljus. Ma olin päris kurb kuna mul ei olnud enam palju sularaha kodus järgi ja üldse Santanderis oli mul ees vaid kaks viimast nädalat, seega mingi pangakaardiga jamamist ma nüüd küll ei lootnud. Aga jah, lennujaamas jäin ma päris kiiresti magama ja hommikul kell 12 olingi oma kallis kodulinnakeses tagasiiiiii ! Nägin viimast korda Santanderi õhust, kui maandusime, sest 2 juulil lähen ju bussiga Madridi suunas. Vot tak, järgmine postitus ongi siis minu viimastest päevadest ja seiklustest Hispaanias ! :(

Porto / Parque de la naturaleza

Et siis Portoooo, päris tükk aega olen tahtnud seda kohta külastada ning nüüd sai see siis tehtud ka! Tegemist on siis 19.maiga, Stennu juba ootas mind saabujate värava juures. Läksime kohe rongile ja sõitsime 20miutit peatusesse, kuhu tulid meile vastu Steni sõbrad Madalena ja Gonzalo. Päris huvitav ikka mõelda, et Sten kohtus nendega Madridi hostelis siis kui ta lend tühistati ja viibis nendega vaid 3 päeva koos ning nüüd läksime neile külla ja elasime 1 päeva seal nagu oleksime ammu vanad tuttavad. Lõuna-Eurooplased on ikka nii teistugused, sõbralikud ja uskumatult külalislahked.Tutvusime ka nende perega: ema oli selline vaikne ja tagasihoidlik, kokkas kogu aeg. Isa aga see-eest rääkis väga palju. Nad on mõlemad muide muusikaõpetajad! Nende maja oli päris suur, 3 korruseline ja kõik selline kaasaegne, sellist hubast tunnet nagu meie kodudes seal küll ei tekkinud. Mina seadsin end Madalena toas sissse ja Sten Gonzalo omas. Kuna Gonzalol oli just sünnipäev, sai 18 aastaseks, siis neil oli sel päeval sugulastega perekondlik  lõunasöök ja me saime kahekesi rahulikult linnaga tutvuda samal ajal. Muidugi pakuti meile enne natuke süüa ja kaasa pandi ka igast snacke.
Esimese asjana läksime McDonaldsisse, et kohvi osta kuna mõlemad pidime ju eelnevalt jällegi öö lennujaamas veetma, samuti ostsime topeltjuustuburgerid omale, mis olid vist senimaani mu elu kõige maitsvamad ja paremini tehtud burxis üldse!!! Ning peab mainima ka, et ma pole varem näinud sellise rikkaliku disainiga mäkki, väga kuninglik tunne oli küll seal oma burxi järada ja kohvi nautida haha! Siis suundusime selle kuulsa Porto jõe poole, kus esimese asjana märkasime järsku üht Eesti lipuga laevukest. Me ei uskunud oma silmi, sest tegemist oli juhtumisi ümbermaailmareisi lõpetav "Nordea". Ühtki inimest seal parasjagu sees ei olnud aga me otsustasime siiski ootama jääda. Oma 2 tundi vist istusime seal ja nautisime kena vaadet ning sooja ilma kuid kahjuks Tättet ega Matvere polnud näha kusagil. Aga jah, päris veider ja hämmastav lugu ikka küll et me nii juhuslikult täpselt samal hetkel "Nordea" tiimiga samas linnakeses viibisime, õigemini et me just esimese asjana pmst Portos nägimegi Eesti laevukest, no see ei lähe küll kunagi meelest! :)
Kella viie paiku tuli Madalena linna, et teha meile väike ekskursioon. See on müstika, kui palju nad suudavad koguaeg rääkida. Lõpuks lihtsalt ei suuda enam kaasa mõelda, Madalena on veel eriti tark ka, õpib arstiks. Kuna ilm oli selleks ajaks üsna pilvine ja kisus vihmale, siis me pilte ei viitsinud tol päeval enam teha ja läksime koju tagasi. Sõime natuke midagi õhtusöögiks ja siis läksime alla keldrikorrusele, kus on neil ping-pongi laud ja lauajalgpall, mis meile kohe hirmsasti meeldis. Sattusime täiesti sõltuvisse sellest ja võime mõlemad väita et see lauajalgpall oli meie lemmik asi Porto reisil hahah. Siis vaatasime jalgpalli ühes tos, mis oli samuti keldrikorrusel...see ongi selline vaba-aja veetmise koht neil, kus on palju lauamänge, videokassette, telekas, diivanid, kott-toolid, ühesõnaga väga mõnus kohake! Siis tuli Madalena poiss ka sinna, mina käisin üleval ruttu dušši all ära ja siis juba läksime välja ilutulestikku vaatama, sest mingi festival toimus nende kodu lähedal. Seejärel sõitsime autoga linna, läksime ühe sellisesse suurde baari, kus alati palju üliõpilasi ja erasmuseid käib, aga selleks ajaks olime me juba nii läbi omadega et mina pidin laua ääres täitsa magama jääma. Silmad ei seisnud lahti ja ei tajunud miskit ära. Me polnud juba pikka aega korralikult välja saanud magama ja väsimus tappis. Seepärast läksimegi üsna pea koju tagasi ja magasime oma 12h.

Järgmisel hommikul (20.05) siis tegime rõdul lennukitega pilte: nimelt nende majast näeb iga sekund lennukeid üsna lähedalt maandumas või õhku tõusmas, päris huvitav on jälgida ! Siis kirjutas Madalena meile paberile üles kohad, kuhu me kindlasti peaks minema järgmiste päevade jooksul. Siis oli aeg süüa lõunad kogu perega. Portugalis on ühtsed söömaajad väga tähtsad ning alati alustatakse toitu püree supiga. Siis pakuti meile veel mingit riisirooga kalkuniga vist ja magustoiduks maasikaid jäätisega. Piinlikku vaikust lauas väga ei olnud, aga siiski minu jaoks on väga ebamugav niimoodi formaalselt süüa üsna võõraste inimestega kui pole harjunud sellise asjaga eriti haha. Sellised vaiksed hetked, kui parasjagu üks teema otsa saab ja teiste mälumist kuulda on, ajab mind seespoolt naerma aga seda ei tohi välja ju ometigi näidata :D Seega ootasin juba millal see pikk söömaaeg läbi saaks ja lõpuks ilusat ilma linna nautima saaks minna kuna tol päeval oli kõige soojem ja pilvitum ilm ja me olime suht päeva maha tiksunud. Ärkasime ju üsna hilja ka. Vot, aga siis tänasime kogu pererahvast kõige eest ja lahkusime oma kohvirtega, et linnas kokku saada meie järgmise majutajaga, kes on samuti Steni sõber Madridi hostelist.
Tema nimi on Thomas, kes on prantslane aga hetkel õpib Erasmusena Portugalis. Sõitsime bussiga veerand tundi kesklinnast tema korterisse, mis asus hoopis teisel pool Madalena ja Gonzalo kodust, täitsa mere ääres, seega täiesti perfektne meie jaoks! Tal oli küll korteris üks vaba tuba meie jaoks pakkuda, aga kuna ta korteriomanik (vanem daam) oli vingerpussi mänginud ja pannud oma kingad, rahakoti ja veel mõned asjad sinna tuppa voodi juurde, siis oli see märk et ta võib iga kell tagasi sinna minna. Selline olikord juhtus seetõttu, et Thomas võõrustas just nädal aega tagasi oma sõpru Prantsusmaalt, ja nad tegid natuke liiga palju lärmi ja üks naaber, kes on korteriomaniku sõbranje oli ära kitunud ja nüüd mõtles kavala plaani välja kuidas ta enam sinna inimesi kutsuda ei saa. Just mõned päevad enne meie tulekut haha. Aga polnud probleemi, Thomas andis oma toa meile ja siis ise läks õhtuti oma tüdruku juurde. Eks meil oli natuke piinlik küll et tuleme ja lööme inimese oma kodust välja mõneks ööks aga kuna ta oli nii tore ja tal enal oli piinlik, et selline totter olukord oli, siis polnud midagi hullu hehe. Üks korterikaaslane elas ka seal, aga teda me nägime väga harva! Nii, panime oma asjad ära, käisime poes süüa ostmas ja läksime randa päikeseloojangut vaatama, siis tegi Thomas meile õhtul pastat ning oligi aeg tudule minna.

Esmaspäeval (21.05) oli meil pikk ja tihe päev, täis erinevate kohtade külastamist ja pildistamist. Tegime omale hommikusöögiks praemuna, viinereid, kellogseid piimaga ja kaasa võileibu. Hommik oli üsa pilvine, aga päeva paiku läks täitsa ilusaks. Tahtsime minna ühte torni, kust avanes linnale ilus vaade, aga see oli suletud esmaspäeval ning nii mõningad teised kohad samuti. Kella kahe paiku saime Thomase ja ta tüdruku Zeynepiga kokku ühel Porto Erasmuste barbaque peol. Seal pakuti 1€ eest juua ja süüa. Samuti esinesid õpilased seal salsakavaga, päris tore oli. Oleks ise ka tantsida tahtnud hehe. Siis läksime Turkish Kebabi sööma neljakesti, kuna Zeynep on türklane ning ta on seal restoranis justkui oma inimene ja hinnad on ka väga madalad. Samuti saime tasuta nii palju türgi teed juua kui soovisime :) Hiljem läksime kõik Thomase korterisse, et vaadata filmi mis oli täpselt meile kõigile, rääkis ühe Erasmuslase elust, kes läks üheks semestriks Barcelonasse...nii mõnigi asi tuli sealt tuttav ette hehe! :D

Teisipäeval (22.05) tegime tohutult palju pilte igal pool ja kõndisime ei tea kui mitu km maha. Vahepeal ostsime poest jäätist ka, aga täpselt nagu Hispaanias, ei saa supermarketitest üksikuid jäätiseid ostma vaid peab võtma karbiga. Seega tuli meil kuus tuutut kahepeale ära lahendada, aga meie jaoks pole see probleem! :P Sel päeval saime ka torni minna, kust nägime kõrgelt kogu Porto linna! Siis läksime ka teisele poole jõge, kus asus hoopiski teine linn, nimega Gaia. Sealt avanes superilus vaade Porto jõele ja hoonetele ja kõigele!  Saime veel korra Madalenaga kokku, et hüvasti jätta, kun järgmine päev pidime lennukile minema.
Kella kaheksaks läksime korterisse tagasi et eurovisiooni esimest poolfinaali vaadata kuid meil tekkis probleem. Nimelt maja välisuks läks rikki ja me ei saanud kuidagi sisse. Thomas oli kodus, ja proovis seestpoolt avada, aga see ei aidanud. Lõpuks oli meid juba 4 inimest ukse taga, siis tuli üks mees tööriistakohvriga alla, et vaadata, mis toimub, aga ka tema ei saanud seda korda. Õnneks tehti meile pika ootamise peale tagant hoovist garaazi uks lahti kust saime ilusti sisse minna ja siis pandi sildid välja et keegi ust ööseks kinni ei paneks, senikaua kuni välisukse lukk saaks vahetatud. Tegime omale kiiresti söögi valmis ja asusime eurovisiooni vaatama. Thomas läks Zeynepiga ühele rahvusvahelisele õhtusöögile kuhu ka meid kutsuti, aga me polnud päris kindlad kas jõuame. Me oleks jälle omletti teinud, aga otsustasime et läheme hoopis öist Portot vaatama pärast eurovisiooni ja siis võibolla tagasitulles oleks läbi astunud sealt söömingult. Aga, kui me õhtul bussile läksime, siis mõne peatuse pärast tulid peale imekombel Thomas ja Zeynep täiesti lampi haha, ütlesid et see üritus sai läbi juba, ja noh, see oligi viimane kord kui me neid nägime kuna järgmine hommik juba pidime lennujaamas olema, jätsime siis hüvasti ja lubasime võtme ilusti esikukapile jätta hommikul enne minekut! Vot see öine Porto polnud muidu midagi väga erilist, eeldasin et need sillad on erilistes tuledes ja kõik särab, aga noh, vähemalt nägime ära...kuigi meil olid kõhud nii täis söödud et ei viitsinud tegelikult tol õhtul kuskile välja minna, ma isegi jäin magama mõneks ajaks aga suutsin end siiski kokku võtta.

Kolmapäeval (23.05) jõudsime päris napilt metroo peale, mis meid lennujaama viis, kuna eelnev buss sõitis üsna aeglaselt ning me ei teadnud päris täpselt ka kus see metroo peatus on. Siis pileti ostmisel oli järjekord ka, see oli sekundite mäng ja me oleks peaaegu maha jäänud. Järgmine läks poole tunni pärast, midagi hullu poleks väga juhtunud aga siiski pole soovitatav lennujaama nii hilja jõuda! Ees ootas mind kaks lendu, Porto-Madrid ning Madrid-Santander. Koju jõudsin mingi poole kaheksa ajal, siis käisin ruttu pesus ja sättisin end kibekiirelt ühs türgi poisi ärasaatmisele. Sel päeval oli ühe tüdruku sünnipäev ka, kui kõik lõpuks Santanderi Canadillo platsil olime, pidid kõik oma keeles sünnipäeva laulu laulma, jälle pidin mina seda eesti keeles üksinda tegema haha.

Järgmistel päevadel tegelesin ma kooliasjadega, valmistasin presentatsiooni ette ja pühapäeval (27.05) toimus meil AEGEE poolt väljasõit loomaparki, vaid 20km Santanderist, mis on ühtlasi ka Euroopa suurim. Seal elavad loomad väga suurtel maa-aladel mitte nii nagu loomaaias pisikestes puurides. Neil on imeline loodus ja maastik seal, kogu päev oli supertore, ilmaga vedas meil ülihästi, paremat ei oleks osanud tahtagi! Meile näidati ka kahte showd: üks oli kotkasega, mida ma polnud kunagi enne näinud. Rahvas istus tribüünil ja kotkad lendasid käskluste peale üle inimeste peade väga lähedalt. Lõpus saime iga üks 2€ eest ka suure kotkaga pilti teha. Siis lõpus oli ka merilõvide show, mis oli ülimalt naljakas kuid minu fotoka aku sai täpselt enne seda tühjaks, enne kõige põevamat osa. Aga õnneks sain juba kõik Gianco pildid oma arvutisse, nii et see mure sai lahendatud! ;) Nüüd sai lõbu läbi, pärast seda tulid mul rasked nädalad täis koolitööd ja eksamiks valmistumist, millest räägin juba järgmisel korral, ciao ! :)

Zaragoza, San Sebastian ja härjavõitlus

Alustagem siis reedest (11.05), läksin oma kodinatega kella  kümneks kooli, et sealt alustada reisi Zaragoza suunas. Kuna minejaid oli vaid 17, siis seekord oli meil plaanis autod rentida, bussiga minek olek kordades kallim tulnud. Rentisime siis ühe seitsmekohalise ja kaks tavalist autot. Okei, algne plaan oli nii, et kell kaheksa hommik stardime ja kell üks oleme juba kohal (sõit sinna kestab 5 tundi) aga no loomulikult me pidime lihtsalt passima ja ootama jällegist kuna see organiseerimie neil seal käib kõik ikka väga viimasel minutil ja ülimalt aeglaselt. Päris kurb oli kuna Zaragozas lubas terveks päevaks 34 kraadi sooja ja me alustasime oma teekonda alles kell üks, seega jõudsime kohale kell kuus, sest vahepeatused ka aina venisid ja venisid. Enne hostelisse sisenemist  pidime jälle ootama aga see oli päris naljakas kuna üks natuke vintis vanamees armus ühte meie usa tüdrukusse ja saime palju naerda, tüüp isegi hakkas laulma talle ja ei saanud lihtsalt pilku ära tollelt neiult. Ma tegin video ka sellest unustamatust serenaadist! Aga hostelis oli meil jälle nii et hunnik rahvast oli ühes toas ning kogu meie 17 inimese peale oli 2 vannituba wc-ga, seega see oli ikka üsna piin haha. Esimese asjana panime siis oma kohvrid ära ning läksime kiiruga ühte kindlust külastama mis pidi juba üsna pea sulgema. 20 minutiga tegime tiiru peale ning siis liikusime linna põhiplatsi poole, väljas hakkas juba vaikselt pimenema ka kuid sooja oli ikka 30 kraadi.

Kui ma varem mainisin et Salamanca linna peaväljaks oli kõige ilusam mis ma siiani olen näinud, siis nüüd vist pean meelt muutma, samas, need on ikka üsna erinevad, aga no see Zaragoza oma on siiski Hispaania suurim. Meeletult uhke kirik, siis üks huvitav purskkaevumoodi asjandus, millel oli selline siksakiline kujutis peal mis jätkus veel mitukümmend meetrit edasi asfaldil...kui lähemalt vaadata siis sai aru et tegemist oli Mehhiko ja Lõuna-Ameerika kujutisega, igaljuhul väga huvitav lahendus! Meil oli kohalik giid ka AEGEE Zaragoza organisatsioonist, kes rääkis meile iga asja kohta palju ajaloost. Lõpuks jõudsime ühe sillani kust siis avanes selle linna kõige kuulsam ja ilusam vaade sellele uhkele kirikule, mis on Zaragoza sümboliks. Tegelikult, ega seal muud midagi ei ole vaadata, üldiselt on see üks Hispaania suurimatest linnadest aga minu arust ka üks kõige igavamaid. Vot, kuna me olime suht päev otsa nälginud siis pärast ekskursiooni läksime kõik linnapeale tapasid ehk snäkke sööma. Siis oli kell juba nii palju et enam ei jõudnud hostelisse tagasi minna et pesta või riideid vahetada või nägu korda teha vaid läksime kõik otse ühte baari kus sai ka tantsida. Meil oli väga tore õhtu ning tants ja trall jätkus ka veel pärast meie kahes hiigeltoas, õnneks me olime Danieliga (mehhiko poiss) viimased, kes surmväsinuna tagasi jõudsid, seega ei pidanud kaua taluma seda lärmi...kuna kõik olid vahepeal pesemas käinud ükshaaval siis toa põrand oli täiesti läbimärg mingil moel ja siis väga targad tüübid otsustasid seal liugu lasta, meil on päris naljakaid videoid neist hahaha, toredad mälestused ! :D 

Aga jah, umbes kella kuue ajal sai vist sõba silmale aga laupäeval (12.05) kell 9 oli juba jälle äratus et sõita koos Zaragoza Erasmustega ühte väikesesse linnakesse, et pidada maha üks tore päev täis härjavõitlust! Kõigepealt oli hommikusöök mis oli üsna rikkalik, sai kõhu ikka korralikult täis pugida...ei anna võrreldagi meie eelmiste hostelitega, see oli super! Bussis kõik muidugi magasid, see oli kui taevakingitus, tõotas tulla üsna kuum päev jällegist ja nii oligi. Jõudsime siis ühte minilinnakesse, üks perekond peab seal sellist äri et pakuvad võimalust kätt proovida hispaanias väga populaarse härjavõitlusega kuid muidugi mitte suure ja täiskasvanud härjaga. See oli üks mu elu lahedamaid kogemusi vist, aga loomulikult ei pannud ma oma elu seal ohtu ning ma otsustasin siiski peita end nende kiviseinade taga enamusaja ja siis jooksin lihtsalt ühe varjualuse juurest teiseni, sest tegemist ei olnud siiski naljaga. umbes 10 inimest ma arvan et kogu meie suurest seltskonnast julgesid päriselt selle keebi kätte võtta ja härjale vastu minna.
Me nägime ikka päris valusaid kukkumisi ja libastumisi ka, õnneks keegi eluohtlikke vigastusi ei saanud, lihtsalt marraskil käed-jalad, sarvedega katki tehtud pluusid jms, ikka üsna jube oli vaadata seal tribüünil. Ma lisan video ka lõppu et saaks näha kuidas see asi välja käis. See härjakene oli ikka päris vihane, sai ikka näha kuidas täiskasvanud poisid meil seal hirmuga saba jalgevahel eest ära jooksid haha. Perenaised aga samal ajal valmistasid kogu rahvale PAELLAT (hispaania tuntuim roog), esimest korda elus sain siis seda õiget paellat proovida mis oli maailmahea!!! Tegin lausa pilti selle vanatädikesega. Siis terve päeva müüdi ka külma sangriat ja õlut eriti odava hinnaga kuna õues oli meeletult palav, Muusika käis ka kogu aja suurtest kõlaritest, ühel hetkel hakkasid inimesed lihtsalt tantsima ja loomulikult ühinesin ka mina nendega. Ülimalt vinge, täiesti perfektne päev. Imekombel kohtasin ka ühte eesti tüdrukut seal kes parasjagu Zaragozas oma Erasmust teeb, aga ta õpib muidu taanis vist, ma ei mäleta täpselt sest ta oli üsna vaikne ja ma ei viitsinud palju rääkida. Õhtu poole pakuti veel bocadillosi (suured võileivad)  ning nende vahele sai panna ka verivorsti !!! See oli küll üllatus et midagi sellist võib Hispaaniast leida. Aga jah, õhtu poole siis liikusime tagasi oma hosteli poole, bussis jälle magasid kõik nagu ikka kuna üsna väsitav päev oli. Muidugi läksime ka tol ööl välja pidutsema aga seekord saabusid inimesed juba päris varakult üksteise järel tagasi, mina olin üks esimestest seekord!

Pühapäeval siis (13.05) tegime ka päevavalguses lõpuks väikse tiiru Zaragoza peaväljaku juures, külastasime ka seda uhket kirikut. Muide samal ajal toimus seal platsil mingi suur kevadjooks, täitsa Eesti tunne tuli korraks peale haha. Vot, siis aga kogunesime autode juurde et alustada teekonda San Sebastiani suunas, jõudsime sinna kella nelja paiku alles. Jällegi oli mul üsna kahju sellest et meil nii vähe aega seda imeilusat kohta avastada jäi. San Sebastian asub samuti Hispaania põhjarannikul nagu Santander ning tuleb tõdeda et tegemist on jubeilusa linnaga, võiks öelda et täitsa samaväärne Santanderiga, kuid mõlemil on omad plussid ja miinused. Santander on siiski ilusam oma maastiku ja randade poolest kuid linna sisemuses on hooned üsna igavad, seevastu San Sebastiani interjöör oli väga kena ja maitsekas.

Me suundusime kõigepealt tapasi sööma sest kõik olid meganäljased, seejärel liikusime mäe otsa, kust avanes tohutult ilus vaade San Sebastiani lahesopile ja linnakesele. Istusime seal ja nautisime kogu seda vaadet päris tükk aega. Siis nägime veel natuke ühte minikontserti, kus lapsed tekitasid muusikat mingite imelike pulkadega vastu laudu lüües, päris vahva oli! Siis tulime teiselt poolt alla, nägime ka ühel suurel platsil inimesi rahvatantsu ringis tantsimas, kõik võisid liituda aga meil kahjuks polnud aega selle jaoks. Kõndisime mööda merepromenaadi üsna pikalt kuni lõpuks jõudsime vist ka selle linna põhiväljakule mis oli täpselt ranna juures. Vot jah, siis viskasime veel pilgu peale ühele suurele kirikule ning seejärel oli aeg autodesse istuda et alustada pikka koduteed, mis kestis vist üle kolme tunni. Jõudsime Santanderi kella ühe paiku öösel ja olime surmväsinud. Üldiselt ma arvan, et see reis oli AEGEE üks parimaid, mis nad meile korraldanud olid. Juba sellepärast et lõpuks ometi vedas meil ilmadega ning nalja sai ikka päris kõvasti, ja kõige enam meeldis mulle muidugi see päev täis hispaanialikku minihärjavõitlust!  

Järgmisel nädalal kadus meil kodust internet ära. Käisin siis koguaeg kooli raamatukogus istumas ja oli tunne nagu elaks justkui kiviajal. Kodus pole lihtsalt midagi muud õhtuti teha kui netti pole. Andrea läks siis ükspäev linna et uurida asja ja sealt öeldi, et meil on aprilli kuu maksmata ning seega võtsid interneti maha. Kuna interneti raha võetakse otse minu kohalikult pangakaardilt maha, siis tegin omad järeldused et ju mul polnud sel hetkel piisavat summat kaardil, kui nad parasjagu raha tahsid võtta. Sest ma mäletan et pärast Lanzarotet võtsin ma lennujaamas nii suure summa välja et kaardile jäi vaid mini 30 euri alles, ja siis kui ma raha juurde kandsin oli ilmselt juba liiga hilja. Vot, aga siis neljapäeval (17.05) läksime Sofiaga linna, et maksta see võlg ära ning õhtuks oli juba internet ilusti kodus jälle olemas. Premeerisin end sellega, et ostsin omale hiinapoodidest kaks pluusi.
Õhtul läksin Gianco juurde õhtusöögile, pidin viima magustoitu aga ma unustasin täiesti ära kui ta mulle helistas. Õnneks ma käisin eelnevalt Carrefouris ja ostsin Porto reisiks midagi süüa ning leidsin ka megaodava ja suure paki muffineid (450g). Kui Gianco juurde jõudsin, tuli mul meelde et ta palus mul magustoit tuua, siis lippasi ruttu koju tagasi ja mis oleks saanudki olla parem valik kui pakk muffineid. Meid oli kokku 6, mina ainus tüdruk hahah. Sai üle pika aja liha süüa, niii nämma. Siis läksime edasi ühte korterisse kus oli väike pidu sama seltskonnaga, kes Zaragozas käis. Hiljem läksime ka muidugi klubisse tantsima ja preili Pikknurm jõudis koju alles siis kui klubid suleti. Kui koju jõudsin, tahtsin panna äratust kella üheksaks, et kella kümneks kooli minna kuna siis pidi toimuma meil selline kokkusaamine mõndade kohalike hispaanlastest üliõpilastega, kes tahavad oma inglise keelt harjutada tulevaseks keeleeksamiks, ning et samal ajal ka meiega võrdväärselt hispaania keeles rääkida...see värk oli juba mitu reedet toimunud aga kuna ma reisisin koguaeg neil päevil, siis mul polnud varem võimalust osa võtta sealt.
Aga, mu telefon otsustas järsku et ei taha enam sisse lülitada end, isegi siis kui laadija oli küljes, seega ma ei saanud omale kuidagi äratust panna, sest mul pole siin ju tavalist äratuskella ja korterikaaslased ka magasid õndsat und kell pool kuus hommikul. Nojah, ma siis läksin voodisse ja lootsin et ehk on mingi võimalus et ma ärkan niisama kolme tunni pärast ülesse, aga otseloomulikult mitte. Ärkasin kell 11 ja siis läks üsna kiireks kuna kell 12 pidin juba loengus olema. Päris nukker tunne oli sest ma oleksin väga tahtnud nende hispaanlastega tutvuda, sest see oli selline organiseeritud värk, niisama on muidu väga raske siin kohalikega sõprussidemeid luua. Vot, tol päeval asusin ma ka Porto poole teele, kuid sellest kõigest kirjutan juba mõne aja pärast.