Kaks blondi Santanderis

Nii, jätkan siis sealt kus pooleli jäi. Jõudsin siis 2.aprilli hilisõhtul Lanzarotelt tagasi, kuna lennuks jäi nii palju hiljaks, siis jäin ka viimasest bussist maha, mis kesklinna viis. Võtsin automaadist palju raha välja ning mõtlesin kellegagi taksot jagada. Võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt suvaliselt poisilt, kes lennujaama uste juures ootas, et kas ta tahaks minuga taksot jagada...aga ta ütles et ootab oma õde, kes autoga järgi tuleb ning et kui ma tahan siis nad võivad minu ka ära visata. Vedas ikka, sain peaaegu täitsa oma koju välja nendega. Järgmisel päeval pidin juba Kristiinele vastu minema, hommikupoole pakkisin oma asjad kohvrist lahti, koristasin ja tõstsin oma toa täiesti ümber kuna voodi all olev lisamadrats ei tahtnud mahtuda laua ja voodi vahele. Seega ainus võimalus oli laud akna alla tõsta, niimoodi mahtus madrats ära, aga ruumi oli toas oi kui vähe. Kirjutsin paberile väikese tervitussõnumi ja kaunistasin Kristiine jaoks voodi ka hispaania lipuga ning kinkisin talle sussid, mida siin toas olles kindlasti vaja läheb, kõrvarõngad ja maiustusi. Aeg oligi niikaugel, et pidin haarama jällegist oma vihmavarju ja kummikud ning tõttasin kiirel sammul bussijaama. Sest nagu ikka, siis kui keegi mulle siia külla tuleb, peab ju vihma sadama. Ega kaua ei pidanudki ootama kui jälle saabus üks rahvast täis lennujaama buss ning viimaste seast astus välja ka üks kena tuttav näoke, oeh, see oli küll tore! Otsustasime jällegi jala minna aga seekord otse läbi linna, mitte mööda rannikut. Xissu seadis end sisse, mina kokkasin pastat ning siis läksime õhtul ühte baari tähtsat jalkamängu vaatama. Otsustasime ühe sellise koha kasuks, kus kindlasti tuttavaid nägusi minu jaoks ei oleks, et saaksime rahulikult kahekesi olla ja rääkida kuid kaks blondi äratavad ju ikka tähelepanu ja siis vaheajal tulid kaks noormeest meiega juttu tegema, mõlemad rääkisime ainult hispaania keeles ning päris uhke tunne oli, Kristiine muidugi oskab palju rohkem kui mina aga mul oli niiii hea meel et lõpuks ometi saan ma kõigest aru hehee! :) Pärast läksime Molly Doolany, et vaadata teist poolaega, seal oli aga kohutavalt palju erasmuseid ja mängu me väga jälgida ei saanud, rääkisime juttu erinevate inimestega. Kõik küsisid muidugi, kuidas mu puhkusreis läks kuna ma olin ju näost täitsa neeger siis, eriti pimedas valguses. Sain ka ühelt sõbralt Xissule jalkapileti, me arvasime et siin staadionil toimub mäng Mallorca vastu järgmisel kolmapäeval aga lõpuks tuli välja et hoopiski neljapäeval siis kui Kristiine juba Eesti poole sõidab. Päris halb ikka, see oleks küll väga super olnud, sain veel tasuta pileti ka.

Kolmapäeval (04.04) kõndisime me maha oma 20km või isegi rohkem. Näitasin talle Jardines de Piquiot, Palacio de Magdalenat, kõndisime mööda mereäärt, tegime paljupalju pilte, alguses oli ilm pilvine ja merevärvus polnud sama mis päiksega...kui olime juba alustanud tagasiteed mitu tundi hiljem, tuli päike pilve tagant välja ja kõik muutus kardinaalselt. Tegime kõik pildid peaaegu uuesti kuna vaated ja meretoon muutusid valgusega niiii ilusaks. Mul oli hea meel et Kristiine selle õige ikka ära nägi kuna ilmateada ennustas meile igapäev vihma, seega ma kardsin väga, et ta ei pruugigi siin seda õiget ilu näha. Siis läksime koju, pistsime hamba alla midagi ja suundusime linna Carrefouri, läksime koju tagasi...seadsime end korda ja läksime õhtul uuesti linna poole kuna tegemist oli kolmapäevaga ja Montaditodes olid kõik söögid joogid 1€ ja tuttavaid ka mitu. Vahepeal nägime, kuidas maskeeritud inimesed harjutasid oma rogkäiku Semana Santa ürituseks. Pinchodes me kaua ei olnud, sõime ära, rääkisime paar sõna mõne inimesega ja siis mõtlesime uurida, et äkki on sel õhtul klubid lahti kuna järgmisest päevas hakkasid ju pühad ja inimestel vabad päevad. Ja meil läks õnneks, tegemist oligi eriüritusega, sisenesime mu lemmikklubisse El Divinosse aga seal oli väga vähe rahvast, meile pisteti kohe ka tasuta tervitusjoogid maja poolt pihku ja siis mõtlesime et, kuna kell on alles pool üks, siis jõuaksime kodus ära käia, riided vahetada ning ennast veits üles lüüa ja nii tegimegi. Vihma ainult oli sadama hakanud vahepeal, hoidsime omal salle peakohal ja tegime kiirkõndi kuna olime elevil sest öeldi et Juan Magani lugusi lastakse ööläbi ja see meie lemmikute seast. Kuna me olime niimitu korda juba päeval edasi tagasi kõndinud, siis oleksime pidanud surmväsinud olema aga keegi oleks justkui energiasüsti meile teinud haha. Taaskord tagasi linna kõndides muidugi sadas veelgi rohkem aga pidu oli hea ja olime seal üsna lõpuni. Öösel andis ikka tunda küll, kuidas jalad tuld lõid ja väsimus oli tappev!

Neljapäeval (05.03) läksime linna Semana Santa algust vaatama. Ega see midagi erilist polnudki, lihtsalt selline rongkäik trummide saatel, inimesed olid maskeeritud üsna jubedatesse linadesse ning ainult silmadele olid augud jäetud. Kõige usklikumad kõndisid lausa paljajalu jääkülmal asfaldil. Nad kandsid ka megarasket Kristuse kujukest ja kõndisid niiviisi aeglaselt läbi linna. Kuskil põhiplatsil toimus vist ka midagi aga meid see väga ei tõmmanud, käisime korra kirikust ka läbi, aga seal inimesed lihtsalt palvetasid. Kõik poed olid aga kahjuks suletud ja seda kuni laupäevani. Pühapäeval nkn mitte miski pole lahti, ainult söögikohad. Ilm oli ka pilvine ja siis läksime koju tagasi, tegime süüa ja jaurasime niisama. Järgnevatel päevadel me midagi erilist ei teinudki, sest linn oli justkui väljasurnud, imestasin et klubid olid isegi öösiti lahti ning inimesed pidutsesid nii et vähe polnud, hoolimata sellest et mingi hull usupüha oli käimas. Vaatasime ilmateadet ja see näitas, et esmaspäeval tuleb täiesti pilvitu ja soe ilm, seega otsustasime siis Bilbaosse minna kuna seal oli täpseltsamamoodi lubatud kõikidel teistel päevadel vihma. Kõige toredam õhtu oli meil laupeäval kui me püsisime terve aja vaid oma lemmikklubis ja tantsisime mitu tundi kuni lõpuni vahetpidamata, pause tegime vaid siis kui tulid mainstream inglise keelset lood mida igal pool maailmas hetkel raadiotest kuulda võib, need meile nii väga peale ei lähe, aga kohe kui dj andis märku sellest, mis lugu järgmisena tuli ja kuulsime tuttavaid kõlasid, siis läksid me silmad jälle särama, energia soovis vallanduda ning siis me plahvatasime ja tantsisime kõikidel ümeberolevatel inimestel silmad peast välja hahaha! Laulsime kaasa ja nautisime igat hetke, oehhhh, peaks Eestisse ka rajama sellise muusikaga ööklubi, kuhu saaksid minna kõik latiinorütmide armastajad!!! See oli ikka kõva trenn sest ma olin täiesti läbimärg ja tilkusin higist, aga mind ei heidutanud mu välimus sest nii hea oli olla.

Kuna pühapäeval oli vihmavõimalus vaid 20% siis läksime jalutasime majaka suunas mis on teisel poolsaarel vasakul pool, kust iga korraga kõrgemale minnes üha ilsam vaade avaneb, ma vist hakkan seal jooksmas käima kuna ma ei väsi nautimast seda ilu. Esimesed pildid tulid muidugi süngemad ja hallid kuid mida päev edasi seda rohkem oli taevas siniseid auke näha ning lõpuks otsustas ka päike välja tulla ja taaskord muutus kõik silmapilkselt ja saime superhäid pilte teha! Ka siis jäi mu süda rahule, et Kristiine nägi ka sellest vaatenurgast päiksega kõik ära.

Esmaspäeval lahkusime kodust pool üheksa hommikul, et osta bussijaamast piletid Bilbaosse, mis pidid väljuma 9:30. Õhtuse seisuga oli veel vabu kohti aga hommikul oli päris riskantne. Tulgi välja et need piletid on välja müüdud ja järgmine läheb alles kell 11. Ega meil muud üle ei jäänudki kui ostsime need hilisemad, kahju oli sellest et pidime nii vara ärkama. AGA, tegelikult oli see just hea, et me maha jäime, kuna ka Santanderis oli täiesti pilvitu taevas ja tõotas tulla superilm, seega meil oli piisavalt aega et teha linnas tähtsates kohtades pilte, sõitsime liftiga mäest üles ja näitasin Kristiinele seda suurepärast vaadet linnale, imeilus lihtsalt! Siis kõndisime pargis, mereääres ja viimaks võtsime ühed hot dogid enne bussile minekut. Reis kestis poolteist tundi ja ma polnud veel enne sinna poole sõitnudki, kõik mu väiksemad ekskursioonid toimusid täpselt teisel pool Santanderi. Vaatepilt aknast oli megailus, kõik oli nii roheline ja künklik ning vahepeal sõitsime ka mööda merd mis oli supersinine ja mööda külakesi kuni lõpuks jõudsimegi Bilbaosse kus oli oma 21kraadi sooja. Vahetasin vetsus pikad püksid seeliku vastu ja tundsin suvest rõõmu. See on üks ilus linnake kuid kolme tunniga nägime kõik juba ära, mis vaja oli. Selle kuulsa Guggenheimi muusemi oma huvitava arhitektuuriga, hiigelämbliku, lilledega kaunistatud hiigelkoerakuju ning muud tähtsad hooned. Merd seal kahjuks polnud, seega mind väga ei sümpatiseeri need linnad, kus meri puudub. Kuidagi igav hakkab seal ja ma olen väga õnnelik et mul oli võimalus just Santanderi Erasmuseks minna, ei kujutakski mingit teist kohta ette, see on täiesti ideaalne (kui ilmaolud välja jätta)! Lõpuks polnud meil enam midagi vaadata, kell kuus läks buss tagasi ja meil oli kaks tundi veel vaba aega, läksime mc donaldsisse ja siis istusime lihtsalt ühes muhedas purskkaevuga pargikeses ja ootasime. Jalad olid ka pikast kõndimisest juba üsna läbi. Tagasi Santanderi jõudes oli kohe hea tunne jälle, täpselt see, et jeeeeee, jõudsin pikalt päevalt koju tagasi, oma linn on ikka kõigeparem ja südamelähedasem! :)) Lihtsalt ei kujuta ette seda päeva, mil siit jäädavalt lahkuma pean, üldse kohe mitte ei taha.

Teisipäeval (10.04) oli meil shopingupäev, eelnevalt olime laupäeval omal asjad välja vaadanud mida võiks osta ning teisipäeval me siis viisime oma teod ellu! Mina ostsin vaid püksid ja pluusi kuna mul siin aega shopata maa ja ilm. Kolmapäeval sõime kahepeale kohalikku tortillat ja siis näitasin Kristiinele ka oma koolihooneid sest imekombel me sinnapoole polnudki veel enne kõndinud. Samuti käisime ka hoonete taga olevas imelikus pargis, kuhu ka mina oma jalga enne tõsnud polnud. Seal midagi väga erilist ei olnudki, lihtsalt üks pikk pikk imeliku konstruktsiooniga park, kus oli ka järveke kus elutsesid pardid, haned ja mindid kahtlased linnud veel. Olime nagu kaks loodusvaatlejat hehee. Käisime ka viimast korda linnas, et osta Carrefourist mõned toiduasjad ja siis kodus hakkas Kristiine oma kohvrikest pakkima. Uskumatu kuidas aeg lendas, raske oli mõelda, et juba järgmisel päeval samal ajal passin ma üksi oma vaikses korteris. Õhtul vaatasime veel paar osa ühest sarjast mida ma tänu Xissule vaatama hakkasin, kui ta siia tuli. Alustasime esimesest osast ja jõudime viimaks 17ndani välja. Öösel väga kiiresti meil und ei tulnud, rääkisime oma voodites juttu erinevatel teemadel, meenutasime vanu aegu kui veel tantsisime, ja huvitavaid sündmusi mis meil laagrites juhtusid ja kõikemuud, oehh, kurb.

Neljapäeva hommikul ärkasin 8:45, Xissu oli juba pool tundi enne üleval. Tegin meile ka hommikusööki ja siis suundusime paduvihmaga bussijaama. Just rääkisime et kindlasti jääb vihm järgi just siis, kui ta lõpuks bussi astub ja nii oligi. Naeruväärne lihtsalt, terve järgnev päev oli selline vahelduva pilvisusega ja täitsa soe. Aga oehhhh, niiiiiii kurb oli bussijaamast üksi tagasi kõmpida. Kui kunagi koju jõudsin, oli kõik nii vaikne, sünge, et ma puhkesin kõvahäälega nutma ja ei suutnud lõpetada. Iga asi tuletas mul Xissut meelde, kuidas me siin jaurasime või kui tore meil oli siin! Muusikat kuulata oli ka raske, terve päeva olin kurb ja nukrutsesin. Ja nagu ma ka fb-ki kirjutasin talle, et kaks blondi pole sama mis üks blond, niiii lahe oli koos tänavatel kõndida ja inimesed jäid meid lihtsalt suu ammuli vaatama mõnikord hahaha ja igalt poolt hõigati meile guapas, guapas !!! :D See teeb kohe tuju heaks haha, kuigi noh, kui ma üks olen siis juhtub ka nii, kuid siiski oehh, kahekesi oli meil ikka ülilahe, kuidagi üürikeseks jäi see aeg, oleks tahtnud veel paar päeva lisaks, siis oleks saanud veel mõned korrad oma lemmarklubis käia. Enam ju ei tea, millel on järgmine kord, kui koos nende maailmaparimate hispaania lugude järgi tantsu lüüa saame. Tol õhtul polnud ma kindel, kas üldse viitsin õhtul staadionile oma viimast jalkamängu vaatama minna sest kahel järgneval korral olen ma kuskil reisil. Võtsin ikka end kokku ja läksin, algul vaatasin et mitte ühtegi tuttavat ei ole seal ridades, kus meie kõigi kohad peaks olema...mõtlesin et see on ikka väga kahtlane kuna osad on juba tagasi oma reisidelt, mis nad vahenädalal sooritasid aga mis seal ikka, istusin siis mingi suvaliste inimeste kõrvale üksi maha, mäng oli 30 sekundit käinud ja juba tuligi esimene ja viimane värav Mallorca meeskonna poolt mis oli ikka nii lamp, keegi ei saanud midagi aru et mis nüüd juhtus, kust see tuli, kuidas niii ?!!??! Ja järsku tuli mu juurde üks sõber, kes oli mind märganud ja kutsus mind nende juurde istuma. Neli itaalia possi olid seal kõrgemal, olin siis nendega kogu aja ja tõepoolest mitte ühtegi erasmust me seal rohkem enam ei näinud. Veider!

Järgmistel päevadel istusin kodus, tuju oli nüüdseks juba palju parem, pesin oma pesud kõik ära oma nõmeda pesumasinaga millest ma midagi aru ei saa ning siis kuivatamisega oli ka muidugi probleem kuna siin on ju nii, et iga hetk võib taevast mõneks ajaks vihma sadama hakata. Koguaeg on nii, et panen asjad akna taha nööridele kuivama ja siis järsku märkan et oiii, vihma sajab ja kõik on jälle märjad. Kirjutasin reedel kaks pikka blogi oma viimasest kuust oma kõigekallimate inimestega ja tegelesin veidike ka õppimisega oma eelseisvateks presentatsioonideks. Terve järgnev nädal sadas iga päev vihma ja ilm oli täiesti kohutav, seega peale kooliasjade ma millegi muuga ei tegelenudki. Tänaseks on kuupäev 20nes ja mõne tunnipärast asun Salamanca poole teele, see on järjekordne ekskursioon meil AEGEE Santanderi poolt organiseerituna, maksis see 75€ ja oleme seal pühapäeva õhtuni, loodame et ilm alt ei vea. Sealsetest sündmustest kirjutan juba järgmises postituses!

2 nädalat Stennuga

Johhaidii, mu viimane postitus leidis aset pea kuu aega tagasi. Seega lisan siia väikse vahega kaks pikemat postitust kuna nii palju on vahepeal juhtunud. Nii, siit algab siis esimene, mille kirjutamist alustasin Lanzarote lennujaamas kui Sten oli 20 minutit tagasi õhku tõusnud ja minu lend hilines kaks tundi. Seega otsustasin pastaka kätte võtta ja kirjutada meie kahest imelisest möödunud nädalast. Kõigepealt esmaspäeva öösel (19.03) avastasin sabakondi pealt ühe punaste täpikese täpselt 5cm üleval pool mu viimasest mädapunni lahtilõikamisest allesjäänud armist. Lootsin siis, et äkki on tegemist juhusega ja see on lihtsalt üks kahtlane vistrik kuid järgmisel päeval oli see juba suurenenud ja valulikuks muutunud. Seega oli asi selge ning see pidi juhtuma ju täpselt siis kui Stenu külla tuli , kui Lazarote puhkusele sõitma pidime ning kui kohe ka Kristiine külla pidi tulema. Helistasin siis oma arstile Eestisse ja ta soovitas kohe antibiotse võtma hakata, mis ta mulle siia kaasa andis igaks juhuks. Ta ütles et kui 5 päeva pärsat asi hullemaks ei lähe ja see punn ise taanduma hakkab, siis võtan neid 10 päeva ja asi korras. Aga kui need ei aita, siis pean kindlasti kohaliku arsti vastuvõtule minema ja hiljem kirurgi noa alla lahti lõikama, juhuu. Õnneks ütlen kohe ära, et asi läks ilusti ning Lanzarotel oli punn juba peaaegu kadunud.

Kolmapäeval (21.03) olin ma väga elevil, käisin oma viimases keelekursuse tunnis ning siis lippasin kähku koju, et Stennu tulekuks kõik valmis seada. Aeg läks üsna kiiresti ning lõpuks oligi tarvis sammud kesklinna bussijaama poole seada. Üle pika aja tibutas õues vihma, seega pidin vihmavarju kaasa haarama ning ka kummikud jalga toppima. Jõudsin Kristiinele kingituseks ühed kõrvarõngad osta kui järsku helises telefon ning Sten teatas, et just maandus Santanderi. Enam polnud kaua oodata jäänud, läksin ja veetsin aega Carrefouris, ostsin meile palju süüa ning siis liikusingi läbi tunneli bussijaama kuhu 4 minuti pärast ka lennujaama buss saabus, lõpuks väljus sealt ka üks õnnelik tuttav nirginägu haha, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea oli üle pika aja uuesti Stennukesega kohtuda. Otsustasime jalgsi mööda rannikut minu koju kõndida, see oli muidugi väga suur ring, otse läbi linna oleks poole kiiremini kohale jõudnud kuid meil oli ükskõik, teekond läks tohutult kiiresti, vihma küll sadas, aga seda romantilisem ta oligi. Vaene Sten pidi eelnevalt 23h Brüsselis passima kuid loomulikult läks tal väsimus kohe üle kui Santanderi jõudis. Koju jõudes olid toakaalsased välja läinud ning nad jõudsid väga hilja tagasi, seega Sten neid sel õhtul ei näinudki. Stennu tegi mulle üllatuse ja kinkis 4 paari ilusaid kõrvarõngaid ning kõik olid hästi ilusad, kannan neid nüüd koguaeg. Ega pikka pidu meil ei olnudki, pakkusin näljasele poisile tervislikku salatit ning seega panin ta oma voodisse lamama. Mina aga pidin õppima oma suureks eksamiks, mis järgmisel päeval toimus ning ühtlasi ka mu keelekursusele punkti pani. Ega palju sellest välja ei tulnud kuna me pidime jaurama Stennuga ja keskenduda väga ei saanud.

Järgmisel päeval (22.03) pidin ärkama kell 7, sest mul oli ju veel kaks täispikka kooli päeva ees enne mitmenädalast vaheaega. Kui mul enne päevast eksamit vahepeal 3 tundi vaba aega oli, siis läksime ja ostsime Stennule 5€ eest jalkapileti õhtuseks Racing-Sevilla mänguks. Nägime seal mu sõpru ka ning ühed poisid (kes on kohalikud Hispaanlased) olid öelnud mu sõbrannale, et me näeme välja täpselt nagu Barbie&Ken, seda on imekombel ka Eestiski öeldud haha. Siis võtsime lõunasöögiks mõlemad omale 1,30€ eest Tortilla de patatat (Sten pidi ju loomulikult proovima Hispaaniapärast toitu) ning siis suundusie ühe instituudi trepile päikse kätte, et ma rahulikult õppida saaks. Õues oli imekombel väga ilus ja soe ilm, Sten tõi päikese meile. Eksam läks mul superhästi. Lõpetasin isegi kolmveerand tundi varem, Sten tuli mulle kooli vastu ja tõi jäätist ka. Siis jalutasime linna suunas, seda teepidi kust sai liftiga mäest alla sõita ja imelist vaadet linnale, mägedele ja merele nautida. Jalka mängule jäime me väga palju hiljaks ja jõudsime alles teiseks poolajaks kuna meil tekkis väike arusaamatus mu toakaaslasega. Ma nimelt jätsin oma kaardi talle juhuks kui ta soovib ka piletit osta, sest sellega sai väga odavalt kuid ta ei teadnud et mäng oli tol õhtul või ma ei saanudki aru, kuna tal oli telefon ka just äsja ära kadunud ning ta oli õhtuni koolis, siis ei saanud temaga ka kuidagi kontakteeruda. Istusime siis kodus, ma olin üsna kuri juba, teine õde ei teadnud ka mis teha, siis facebooki kaudu sain ta kätte ja siiis saime kibekiiresti poole teepeal kokku ning lõpuks sain oma pileti kätte. Vähemalt nägime ühte poolaegagi ja õnneks stennu pilet ei maksnud üldse palju seega me ei jäänud millestki ilma tegelikult, okei, väravat ei näinud aga mis seal ikka! Õhtul pärast mängu tulid kaks sõpra meie korterisse enne kui rannaklubisse läksime. Kuna mul oli järgmisel päeval suuline eksam ees ise valitud teemal, siis leiutasime Andreaga kiiresti mingi teksti valmis teemal Minu elu Santanderis ning seejärel liikusime kõik koos ühte klubisse, mis asus meie korterile väga väga lähedal, täpselt ranna ääres. Suve pool hakkan seal ilmselt väga tihe külastaja olema, mõelda vaid...pärast mitut tundi tantsimist korra vette sulpsata hahaha, päris vinge värk. Me tulime üsna varakult ära kuna ma pidin ju hommikul veel teksti pähe õppima hakkama ning imeväikese spikri ka tegema ühe testi jaoks mis leidis aset samal päeval mu teises hispaania keele tunnis.

Reedel (23.13) sain siis pärast oma suulist eksamit kohe teada ka oma lõpptulemuse, milleks oli siis 95% ja ma ei suutnud seda uskuda! See sisaldas kõiki neid igakordseid kontrolltöid, kirjutamisülesandeid ja lõpueksamit. See koondtulemus oli SUPER, sai hea tundega nüüd pikale puhkusele minna. Pärast läksime linna shppama ning ostsime Carrefourist loomulikult tähistamiseks ülihead ja odavat jäätist. Õhtul läksime korra kasiinosse, kus toimus ühe sõbra sünna, kuid seal olime vaid 20min kuna rahvast oli veel väga vähe ja meil polnud kavaski oma raha maha mängida. Tutvustasin pigem Stennule erinevaid klubisid. Linnas oli muidugi palju tuttavaid ning see oli päris naljakas kui Steni tutvustasin kuna enamus teadsid teda juba enne kui SUPERSTEN'i minu keelekursusest. Mu õpetaja tõi päris mitu näidet Steni nime kasutades, kui uusi aegu hisp. keeles õppisime hahaha! Üks oli näiteks selline: Sten abiellub Steniga ning nad saavad 6 last! See oli siis suurelt tahvlil ning kõik pidid loomulikult selle lause ka oma vihikutesse kirjutama. Tegemist oli siis tuleviku õppimisega. Tegin ka pilti sellest oma moblaga aga no mu supertelefon on nii taun et ma ei saa kuidagi seda sealt kätte et arvutisse laadida. :(

Laupäeval (24.03) oli senimaani kõige soojem ja ilusam ilm Santanderis mis ma siinolles kogenud olen. Täiesti uskumatu, kuidas Stenil ikka ilmaga vedas. Tegime omale hunniku salatit valmis ning siis tõttasime välja ilusaid pilte tegema. Tol päeval võtsime sihiks siis Magdalena poolsaare. Kõndisime sinna mööda superhurmavat rannikupromenaadi ning veetsime lõppkokkuvõttes terve päeva seal. Vaatasime ka pingviinid ja hülged üle, siis tegime väikese pikniku ning nautisime koos lummavat vaadet. Lõpuks jõudsime ühte randa, millest ma ennem teadlik polnudki. Seal nägime jälle ühte mu sõpra ning ta tegi oma hea kaameraga meist pilte ka kuna meie enda digikas otsustas suure klõpsutamise peale tühjaks saada. Õhtul pidime valmistama mingit eesti toitu sest meid ootas ees jällegi rahvusvaheliste toitude õhtusöök. Mõtlesime, et kõige odavam ja kiirem viis oleks lihtsalt omlette teha ja kuna Stennu väga kiitis mu hommikust omletti, siis oli asi otsustatud. Läksime siis sõbra korterisse ja pugisime oma kõhud nii täis, et lausa paha oli olla lõpuks. Seal pakuti Mehhiko burritosi, Ameerika burgereid, makaroni-juustuvormi, Inglise chickenpie'd, French-toasti ja kartulijuustivormi. Edasi liikusime taksodega linna kuid kuna meil olid pikad ja väsitavad päevad seljataga, siis me muidugi ei jaksanud väga kuskile tantsima või juttu ajama minna. Näitasime viisakalt oma näod ära ja siis põgenesime ükshetk nii et keegi ei märganudki haha.

Pühapäeval (25.03) säras päike jälle kõrgel taevas ning seega olid ideaalsed olud võtmaks ette retke teisele poolsaarele, mis jäi linnast vasakule poole, kuhu ma ise polnud veel enne jõudnudki, seega tõotas tulla väga põnev päev. Seda ta oli, iga korraga muutusid vaated üha ilusamaks. Leidsime ka ühe imelise ranna kahe nö kalju vahelt, mida annab võrrelda näiteks Sardiinia paradiisirandadega. Uskumatu ikka, kui palju erinevaid randu mu linnake pakub ning no see maastik siin on midagi enneolematult kaunist. Võin väita, et üks Euroopa unikaalsemaid ja ilusamaid linnu on Põhja-Hispaanias asuv Santander!!! Väga omapärane ja tal on niiiiiiii palju pakkuda.

Esmaspäev oligi Stennu viimane päev siin, selle lühikese ajaga jõudsin ka kõik tähtsad kohad talle ära näidata. Käisin oma viimases loengus enne pikka puhkust ning siis kõndisime veel viimast korda promenaadil, istusime natuke Magdaleena poolsaarel, et nautida veelkord seda supervaadet ja siis kõndisime linna, sõime jäätist ja suundusime koju. Tegime viimased pakkimised, kirjutasime hüvastijätukirja mu toakaaslastele, kes päev otsa koolis olid ja proovisime kiiruga mu maja all olevast Manila kohvikust ka Hispaania parimaid tortillasi. Siis võtsime oma kohvrid ja alustasime teekonda Kanaaride suunas. Bussijaamas nägin oma sõpru just sellelt lennujaamabussilt maha tulemas, kuhu meie peale läksime. Nad tulid just oma neljapäevaselt Portugali reisult. Lennuk väljus meil õigeaegselt ning südaööl maandusimegi Lanzarotel. Tuli välja, et see lennujaam suletakse ööseks ning me otsustasime siis oma kodinatega randa minna. See teekond sinna oli päris ekstreemne kuna pidime kõndima mööda pimedat maanteed kus autod väga suurel kiirusel sõitsid. Kogu meie teekond oli ikka päris mitu kilti. Kui lõpuks rahulikumale teelõigule pöörasime ja esimesed majad paistma hakkasid oli juba päris hea tunne kuid siis märkasime kahtlaseid autosi kes niisama üsna meie lähedal peatusid ja siis tiirutasid. Me kartsime et äkki nad passivad meid ja tahavad meid paljaks röövida või siis üldse pantvangi võtta, seega päris mitu korda lipsasime ohtuse mõttes palmi taha peitu kui mingi auto meist möödus. Ilmselt oli tegu lihtsalt turistidega kes olid auto rentinud ja õiget kohta otsisid kuid alati on parem ettevaatlikum olla ja karta kui pärast kahetseda. Igatahes väga kahtlane olukord oli küll, nagu filmis ja meil oli veel pikk öö ees. Lõpuks jõudsime oma rännakuga esimesse kuurorti kus oli palju maju, palme ja valgustusi. Seadsimegi siis end mugavalt mereäärde rannatoolidele sisse, alguses oli üsna soe kuna olime 1,5h seigelnud kuid siis hakkas mul järsku nii külm, et Stennu pidi kõik oma riided, mis kohvris olid, mulle peale laotama, aga mul oli ikka külm. Eks see oli väsimusest ka ja et magada korralikult ei saanud. Siis otsustasime asjad kokku panna ja edasi kõndida et oma kuurorti kohale jõuda. Selleks pidime veel oma kolmveerand tundi mööda rannikuäärt  kõndima. Leidsime siis pimedas oma apartamento ka üles ning siis läksime rahuliku südamega randa tunde veetma kuni päikesetõusuni. Mina suutsin isegi natukene magada aga Sten oli terve aja üleval. Lõpuks kui valgenema hakkas, oli näha juba hommikujooksijaid ning kell 8 avati ka meile lähim kohvik koos toidupoega. Ostsime krõpsu ning seejärel 2 kohvi, istusime seal mitu tundi ja mängisime kaarte. Kell 11 kõndisime oma majutuse suunas ning saime ka toa kohe kätte. Retseptsioonionu oli väga muhe ning kogu see kompleks oli ka ülimalt vägev. Uskumatu, et vaid 12,50€ maksab ühele inimesele 1 öö. Seal on mõnusalt rahulik, ilus bassein keskel ning korterid on ka väga suured ja mugavad. Seal oli kõik olemas: mikrouun, röster, pliit, potid-pannid, veekeetja, nõud, telekas, avar vannituba, suur magamistuba - ühesõnaga ohtralt ruumi. TÄIUSLIK! 
See oli ikka üks tõeline puhkus, kõigest olime eemal, ilmad olid soojad ja ei jäänud üle muud kui vaid nautida. Meie päevad nägid välja sellised, et ajasime end üheksa või kümne ajal maast lahti, sõime hommikust, läksime basseiniäärde päevitama, käisime end vees jahutamas, kui kõhuli päevitasin, üritasin veidike õppida kuna tassisin kõik oma hisp. keele materjalid kaasa, et asju üle korrata aga kohe kuidagi ei viitsinud, liiga hea oli olla! Lebasime ja olesklesime. Keskpäeval käisime tavaliselt peatänaval jalutamas, ostsime suveniire ja broneerisime ka ühe ekskursiooni mis sisaldas kaamlisõitu ning vulkaanide vaatlemist. See maksis 20€ pluss siis enda soovil 6€ kaamli eest. Mälestuseks ostsime omale magnetid, näorätikud Lanzarote saare pildiga, sain ka kaks käekotti kõigest 5€ eest, siis pika punase kleidikese mille alghind oli 25€ aga kauplesime 18 peale, plätud ja päikseprillid ka veel. Sten ostsis omale lühikesed püksid ja kaks väga kirgast särgikest. Tegime muidugi ka palju pilte, see oli üks tüütu kohustus jälle ja võttis kaua aega aga tore ikka kui iga asi jäädvustatud on. Mõned korrad käisime ka rannas päevitamas. Meie kodu asus täpselt kahe ranna vahepeal ja me käisime koguaeg ainult ühel pool, sinna kõndis 15 minutit umbes, see oli palju ilusam...teist nägime vaid õhtuvalguses tol päeval kui me lennujaamast kuurorti kõndisime...tundus üsna igav ja tavaline ning musta liivaga rand, mitte midagi erilist. See kus me koguaeg käisime oli huvitavam, ilusad palmipargikesed lähedal ja tumedad vulkaanipursetest tardunud kiviääred vms. Ei teagi õiget sõna selle kirjeldamiseks haha. Pildilt on paremini näha. Siis ühel päeval kui rannas vedelesime, tuli üks tore inglise mees meilt küsima, et kaua me siin veel oleme. Ütlesime et veel 6 päeva, siis küsis et kas me tahaksime nende ujumismadratsit ja lamamismatte endale kuna nad lahkuvad homme. Me olime üsna üllatunud, muidugi olime nõus, vedas ikka täiega kuna see madrats polnud teps mitte kõige odavamate killast. Hiljem vaatasime et need kõige tavalisemad maksavad mingi 7 või 8 € seega meie oma võis olla topelt kallim, muidugi otsustasin selle aarde ka oma kohvrisse hiljem toppida ja Santanderi viia. Üsna raske oli, aga mahtus ära ja kohvri kaalu ei kontrollitud jumal tänatud! Läksime kohe muidugi vette mängima sellega hahaha, nagu väiksed lapsed...see oli ka ainus kord kui mina Lanzarotel merevees käisin kuna see polnud just kõige soojem ja ma tahtsin rohkem päevitada. Kahjuks olid iga päev pilved koguaeg taevas, kuid nii oligi mõnusam sest kui päike ikka tükk aega kõrvetas oli hea kui mõneks ajaks natuke jahedamaks pilve tõttu läks.

Nii, nüüd räägiks natuke meie ekskursioonist ka. Kell 9 võttis buss meid peale ning kell 10 oli esimene peatus ühes kohvikus, teel sinna nägime juba natuke selle saare maastikku mis sarnaneb kõrbele ning kõik mäed, mis meile paistsid, absoluutselt kõik olid vulkaanid, raske uskuda aga nii see oli. Väga lahe ikka. Maapind oli ka mõnes kohas väga erinev, ühes kohas näidati meile ka maavärina tõttu täiesti maatasa lagunenud linnakese jäätmeid, ega ei oleks öelnud küll et seal enne mingid majad peal olid olnud, lihtsalt üks kahtlane pinnas. Meie giid oli väga lahe, viskas nalja koguaeg. Siis jõudsime kaamlite juurde, neid oli ikka üsna palju. Meid Steniga pandi kohe esimeseks, päris jube tunne oli kui kaamel istuvast asendist meiega püsti tõusis ja kui ta liikus, pidime ka kramplikult kinni hoidma käte ja jalgadega, koguaeg oli tunne et lendan maha sealt kastikesest. Tegelt polnud asi nii hull midagi, kaamlid pidavat olema kõige ohtutumad loomad. Aga see kaamel, kes meie taga täpselt oli, see oli küll sõge. Tal oli isegi suukorv ees, ei tea kas talle meeldib ampsata inimesi haha. Talle meeldis oma keelega imelike asju teha ja häälitseda nagu metslante, koguaeg mõtlesime et sülitab mulle või Stenile kaela. Sest ta sõna otseses mõtles hingas meile kaela, koguaeg mingi suure looma pea tsillis meie taga, vahest tuli ka meie kahe vahele hahaha, väga tavaline olukord, no tihti sõidan kaamli seljas! Täiega vinge ikka, see retk kestis kokku 20 minutit, jäime väga rahule. Siis viis buss meid Timanfaya rahvusparki, kus näidati meile, kui tuline seal maa sees on. Kõigest 10 meetri sügavusel on ikka veel umbes 350kraadi!!! Meile näidati ka seda kui mingi oksapuhmakas pandi mõneks hetkeks sügavasse auku  ja väljavõttes oli see täitsa leekides. Samuti näidati mingi vedelikuga ka ühte asja, kui kallati mingisse torusse mis läks maa sisse ning see siis sekundi pärsat plahvatuslikuna välja purskas. Siis näidati ka seda, kuidas seda maaseest tulevat kuumust ära kasutati toidu valmistamisel, nimelt oli kohviku külje all selline kaevu moodi koht kus peal oli suur rest ja kanakoivad grillisid seal peal. Kui käed selle kaevu kohale panime võis tunda tapvat kuumust! Viimasena tehti meile pooletunnine bussisõit vulkaanide vahel, see teekond üli päris ohtlik, üsna kitsas tee busside jaoks ja mööda kaljuservi. Täpselt selline tunne oli, nagu sõidaks keset kõrbe, ainult selline liivane pinnas või siis magma tardumisel tekkinud pinnas ja suuuuuured mäed millel olid ka kraatrid, uskumatu oli midagi sellist oma silmaga näha, õnneks sain bussi aknast ka ka väga palju häid pilte nendest vaadetest. See ekskursioon oli küll seda raha väärt, saime ikka mingi tervikliku ülevaate sellest saarest!

Mis siis veel? Meie hostelikompleksis liikus koguaeg kaks kassi ringi, ilmselt nad elasidki seal. Enamusajast tsillisid nad meiega, või siis meie ukse taga nagu oleks oma kassid. Tahtsid süüa koguaeg, andsime neile muffinite pabereid limpsida, muud midagi. Jälgisid alati aknast, et mis me teeme, tundsid söögilõhna alati kaugelt ära juba. Üks asi veel, millega meil täiega vedas oli see, et just siis kui meie sinna hostelisse jõudsime, paigaldati ülejärgmisel päeval uus wifi ruuter nii, et kõik said ka oma tubades traadita internetis käia. Enne oli nii, et pidi oma läpakaga retseptsiooni juurde minema, ainult seal oli wifi leviala, noh kõigest mingi 10 sammu meie uksest, kuid siiski, oma toas on ikka asi hulga parem, saime skype's ka olla, väga imelik et just siis kui meie tulime. Üks õhtu otsustasime lihtsalt jooksma minna, tahtsime näha mis kaugemal toimub ja kus on põhilised klubid või baarid, sest me polnud väga kaugele päevasel ajal kõndinudki, ainult randa ja tagasi või teisele poole poodi ja tagasi. Internetist saime teada ka et Lanzarote pole just parim paik kus oleks aktiivne ööelu. Sest nagu me isegi nägime, käivad seal vaid vanemad inimesed või siis lastega pered puhkamas. Aga ega meil ausaltöeldes ei olnud absoluutselt mingit viitsimistki iga õhtu kuskil väljas tantsimas käia. Aktiivne päike väsitas meid koguaeg nii ära, et juba pärast õhtusööki olime tohutult väsinud ja unised. Üks öö suutsin ma magada mingi 14 tundi vist järjest, ei tea kuidas see võimalik oli?! Viiiimasel õhtul siis mõtlesime, et no peaks ikka ühe korra kuskile välja ka minema, huvipärast tahaks ju näha mis seal toimub. Ma olin nii unine, mõtlesin et magan siis paar tundi, kella kaheksast kümneni aga lükkasin ikka kella edasi ja edasi kuna kell sai 12...siis ajasin end siiski üles, panin riidesse ja läksime välja. Mingi mõttetu koha leidsime, kus olid klubid..aga seal oli neid nii palju ja igas ühes oli väga vähe inimesi ja muusika ka ei tõmmanud. Täpselt nagu Mallorcal , käisime ka huvipärast lihsalt ühe korra väljas, et mingit aimu saada aga need peod seal on ikka üsna lambikad. Ei anna võrrelda Türgi või Santanderiga !!! :)

Vot, viimasel päeval siis (02.04) pakkisime kohvreid, kahetsesin et niiiiiiiiiiii palju riideid olin sinna kaasa vedanud, igaks päevaks midagi ja igaks ööks ka peoriided, tegelikult kasutasin ainult veerandit kogu kogusest või veelgi vähem sest liikusin koguaeg bikiinides ja värvilise hõlstiga ringi sest nii palav oli. Mul olid ju need rannareketid veel kaasas, siis ostsin kaks kotti veel, ja see suur ja raske madrats. Suutsin kuidagi kõik asjad ikka kohvrisse toppida kuid see oli ikka üsna punnis ja kaalule ma ei julgenud mõeldagi. Tegime omale riisirooga hommikul ja panime jäätisekarpi kuna ees ootas pikk päev. Check out apartamentost oli kell 12, saime oma asjad jätta ühte wc-sse, et ise veel mõneks tunniks mere äärde minna. Kell pool kolm tuli meile minibuss järgi, mille omale tellisime 10€ eest ning see viis meid privaatselt otse lennujaama, kõndides oleksime ka muidugi saanud aga kohvri rattad olid juba nii läbi kogu sellest teekonnast ja sellise palavusega oleks üsna raske olnud. Vaatasime õues lennukeid maandumas ja õhku tõusmas, sõime kõhud täis, tegime end vetsus kubujussideks, kaalusime enda jaoks kohvrid ära ( mõlemil oli mingi 13kilo vist) ja siis läksime hinge kinni hoides turvakontrolli lootes, et neid ei kaaluta. Läks hästi nagu alati ja jäime siis oma lende ootama mis hilinesid mõlemal. Minu oma väljus lausa kaks tundi hiljem nagu alguses kirjutasin. Aga jah, nüüd jõudsin siis oma esimese osaga lõpule...järgmises postituses kirjutan minu ja Xissu koosveedetud ajast! Mäu