Möödunud nädala suursündmused: Jalka pilet ja Wifi minu korteris!

Heihei! No täiesti lõpp kuidas aeg lendab, alles ma kirjutasin eelmist blogi ja nüüd ongi juba rohkem kui nädal möödas. Eks ma siis proovin veidike meenutada kirevamaid hetki. Eelmine esmaspäev (20.02) näiteks pesin käsitsi pesu ning olin nagu ehtne kodupereaine, koristasin ja tegin süüa. Siis käisin keeletunnis ning pärast seda istusin kella neljast üheksani õhtul oma arvutiga koolis internetis kuna nädalavahetusel oli niii palju asju juhtunud, ma ei saanud enam üldse aru mis toimus mu facebooki lehel...minust oli 100 pilti tag'itud ja miljon uuendust ja tohutult palju kirju...kõik seepärsat et mul polnud siis veel kodus internetti ja täiesti kiviaja tunne oli. Järgmisel päeval käisime poistega hommikul jalgpalli hooajapiletit ostmas. See maksis 85€ ning sisaldab umbes 10 mängu ja nagu ma juba facebookiski mainisin, on mul 11.märtsil võimalus oma silmaga näha maailmaparimat jalkameeskonda ning elusuuruses Messit ja muid loomi täiesti ideaalsest kohast - KOLMANDAST REAST...täiesti lõpp, mul ei olnud absoluutselt kahju sellest rahast, kuna see on täpselt nagu Erasmuse elu - kogemus kogu eluks...Barca mängu ma vaevalt et enam niisama vaatama satun, lihtsalt eluvõimalus...viibin parasjagu selles linnas kuhu staadionile Barca meeskond mängima tuleb...no niiiiiiiiiiii tavaline juuu!!! Oleks patt olnud see pilet ostmata jätta! Staadioni küljes olevast fännipoest ostsin omale ka Racing Santanderi võistkonna salli 10€ eest, ka sellest rahast polnud mul kahju, see näeb väga soliidne välja ja mulle nii meeldivad need värvid! Niisiis, läksin väga hea tundega internetti et ka Stennule uudist teatada, siis piilusin ka oma e-maili ning ka seal oli üks rõõmusav sõnum : nimelt olin ma ilusti vastu võetud nendesse ainetesse kuhu ma tahtsin ja sellega on ka nüüd kõik korras! Pärast keeletundi ruttasin koju ja siis läksime kohe bussipeale et sõita linna, kus saime kokku meie korteriomanikuga, et interneti lepingut sõlmima minna. Ka seal läks kõik suurepäraselt ning meile lubati, et juba tollel õhtul helistatakse ja küsitakse, millal me kodus oleme, et wifit ja telefoni paigaldama tulla. Kuna seda internetti sai osta vaid koos lauatelefoniga siis pidime omale ka mingi odava telefoni kuskilt muretsema - loomulikult läksime selleks lähimasse hiinapoodi ja saime 7€ eest omale täitsa töötava toru haha, ostsin sealt ka suuuure ja ilusa hispaania lipu ka omale! Internett hakkab meil 43€ maksma kuus ning raha läheb maha minu kohalikult pangakaardilt kuna mu korterikaaslastel pole siinset kaarti. Vedas et ma ikka tegin omale selle, muidu oleks jälle jama olnud. Ühesõnaga, 14,3€ näkku pole sugugi paha, megakiire interneti eest. Ning telefoniga oli ka mingi selline diil et iga kuu saame 60 minti tasuta rääkida. Oehh, milline imeline päev, kõik läks nii nagu minema pidi! Õhtul helistatigi meile ja leppisime kokku et kohe järgmine päev kell neli tullakse paigaldama, SUPER! Siis saatis Kristiine mulle sõnumi, et kas mulle sobiks, kui ta tuleks mulle külla 3-12aprill, kuna ta leidis lõpuks üsna soodsad Ryanairi piletid väheste ootamistega ja loomulikult ma olin veelgi õnnelikum. See on täiesti ideaalne kuna mul on siis kevadvaheaeg täpselt neil kuupäevadel ja ma ei pea koolis käima...saan kogu aeg preili Voldiga koos olla ja igal pool käia ja elu nautida!

Kolmapäeval (22.02) läksin esimese asjana koolis asuvasse Banco Santanderi pangakontorisse ja lasin neil sularaha mu kontole kanda ning küsisin ka vajalikud IBAN ja BIC koodid, et saaksin välismakset teha ja oma uuele kontole raha üle kanda. Siis läksin ja maksin AEGEE Santanderi kontoris oma tulevase nädalalõpu ekuskursiooni ära (50€), nimelt külastame 3-4märts kahte linnakest nimedega Leon ja Oviedon. See pidavat kõigist neist Erasmustele korraldatud ekskursioonidest ka kõige vägevam olema...jumal tänatud et ma kohe esimesel päeval end ära registreerisin kuna nii paljud inimesed jäid sellega hiljaks ja seega ei saa kaasa tulla kuna kohad said nii ruttu täis. Selliseid reise tuleb veel kaks tükki, nii lahe! Kui lõpuks koolist koju läksin, oli Andrea köögis ning töömees oli oma asjadega juba poolepeale jõudnud. Nii põnev oli, kuna mul siis midagi tarka teha ei olnud, otsustasin korra poes ära käia...vaid 5 minutit kõndimist. Tagasi tulles oli kõik juba valmis ja ajalooline hetk oli üsna lähedal. Kui wifi koodi ära sisestasin siis oehh, no seda hetke on jällegi raske kirjeldada - lõpuks ometi oli mu korteris WIFIIII, ja megakiiiiire ka veel...super! Siis istusin Stennuga skypes ja jaurasime, lisasime minu empsi ja gränni ka konverentsi. Hiljem jaurasime ka Stennu emmega kolmekesti. Niiii lahe oli haha ! Enamus mu sõbrad läksid tol õhtul jälle pinchosid sööma sinna kohta kus kolmapäeviti kõik asjad 1€ maksavad, aga ma olin nii elevil et jätsin vahele ja nautisin oma internetti! Siis tuli Stennul meelde et tegemist oli 22.kuupäevaga ehk siis meil oli pisike tähtpäev mida ikka iga kuu oleme tähistanud, täitsa ulme et mõlemal see niimoodi meelest läks...see eluke läheb siin valguskiirusel ja lihtsalt ei pane tähelegi kuidas nädalad ja kuud mööduvad. Päevadest rääkimata, selline tunne on et ärkan üles hommikul ja paari tunnipärast ongi juba kell 12 öösel, ei tea kuhu see aeg kaob...ja mulle üldse ei meeldi see, tahaks aja seisma panna ja siis rahulikult niisama olla , ilma kohustusteta! :D

Neljapäeval (23.02) oli jällegi üks ajalooline päev kuna Sillu läks oma esimesse ametlikku loengusse ja see toimus kell 8:00 HOMMIKUL!!!!  Minu jaoks on see väga väga väga raske, sest ma pole kohe üldse mitte harjunud sellega, et nii vara tõusma pean. Okei, kuidagi suudan tõusta kell 9, aga kell 7 on liig! Samas, ma olin natuke elevil ka, seega polnud väga suurt probleemi...ka Andreal algas kool samal ajal, seega läksime koos. Leidsin oma klassi üles, küsisin igaks juhuks ikka, et kas tegemist on ikka Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni loenguga ning oli tõesti! Päris palju tuttavaid nägusi oli seal jälle, see oli väga rõõmustav! Klassis oli mingi 15 inimest. Õppejõud olid ka megatore ja MEEEES (kõrvaloleval pildil)...ma kuskilt vaatasin et kõik mu õppejõud peaks naised olema aga ju ma siis eksisin. See tähendab seda, et ma ei pea kartma, et ma kuidagi peaks selle aine läbi kukkuma haha, kuna ma olen blondiin ja tegemist on siiski muheda lõunamaalasega! ;) Ta rääkis väga hästi inglise keelt kuna oli kunagi ka USAs õppinud. Tema aine on üsna mahukas, peab palju vaeva nägema, aga tundub väga huvitav...iga üks peab presentatsiooni ka tegema ühe riigi kohta, kuna ma olen ainus eestlane siis ma saan ilusti Eestist teha, aga sakslastel ja poolakatel läheb rebimiseks kuna neid on selles klassis üsna palju ning ainult üks saab teha oma riigi kohta. Sellessuhtes on minu jaoks see ülesanne väga kerge! Loeng kestis vähem kui 2h kuna see oli ju kõige esimene sissejuhatav tund...seega pidin pool tundi umbes ootama oma järgmist kursust milleks oli Spanish Language ehk hispaania keel ainena. Selle eest saan 5 ainepunkti, intensiivse keelekursuse eest peaks ka tegelt midagi saama, aga ma ei tea kuidas see asi täpsemalt käib...learning agreementil mul seda igastahes kirjas pole...Ühesõnaga tolles tunnis oli poole rohkem rahvast, 30ga midagi ja igal ühel oli erinev hispaania keele tase, seega nalja hakkab saama. Mõned olid täitsa algajad, mõned räägivad täitsa soravalt ja paljud on kuskil keskel...sellessuhtes mulle meeldib seal et minu jaoks pole see üldse raske, kordame täpselt neid samu asju üle mida ma just eelnevalt oma intensiivkursusel õppisin, ja kuna kordamine on tarkuse ema, siis tuleb see väga kasuks ja mulle meeldib! Ka sealne õppejõud on mees aga ta on hästi selline kärsitu ja tugeva, ehmatava häälega. Muidu iseloomult muidugi väga tore aga veidike hirmuäratav haha. Jällegi olin mina üks nendest kes pidi kohe esimese asjana tahvli juurde minema et kirjutada, meid oli 6 tk tahvli ees...pidime kirjutama mingi 5 lauset sellest, mis meile meie kodumaade juures ei meeldi või mis kõige rohkem häirib oma rahva puhul. Minujaoks oli see väga kerge haha, et Eesti suurimaks miinuseks on tema geograafiline asukoht, millest on tingitud aastaläbi üsna kehv ilm ning ilma päikseta on ka inimesed süngemad ja pole üldse avatud jne...Pärast seda tundi käisin kodus söömas ning kuna õues oli väga ilus päiksepaisteline ilm, võtsin oma õppematerjalid ja tõttasin oma rannaäärsesse lemmikparki nimega Jardines de Piquio, mis on mu kodust kõndides 6 minuti kaugusel. Ega ma seal palju õppida ei viitsinud kuna see vaatepilt oli imeline, päike oli mõnusalt soe ja no see meri...megailus! Palmid, mäed, ilus linnake...nautisin igat hetke, panin silmad kinni, pöörasin näo päikse poole ja hõivasin mugavalt terve pingi! Siis tegin natuke hisp. keele kodutööd ja jooksin keeletundi. Neljapäevad on mul kõige mahukamad, kokku 5h koolis istumist...vahetusõpilase jaoks on see natuke liiga palju aga noh, seda vaid märtsi lõpuni...kui mu intensiivkursus läbi saab, on aega maa ja ilm, jeiiii ! :)
Neljapäeva õhtul korraldas üks sõber enda juures Spanish Omelette/Tortilla de patatas võistluse, kus iga üks pidi küpsetama hispaania tüüpilist omletti kartulatega. Kuna meie seda teha ei osanud ja juhuslikult meie korteri allkorrusel asub cafeteria nimega Manila, mis omab üle kogu Hispaania parima Tortilla de patata tiitlit, siis otsustasime kolmepeale sealt omale osta haha. Seal korteris oli meid umbes 15 ja süüa oli oi kui palju, kõik olid väga palju vaeva näinud ja ma ei tea, kuidas nad oskasid sellist asja teha, loomulikult oli meie oma kõige ideaalsem, suurem ja maitsvam...aga me siiski ei võitnud kuna see hindamine oli üsna lamp haha,  iga üks pani ikka enda omale kõige rohkem punkte jms. Esikolmik sai päris vajaminevaid auhindu, näiteks kartulikoorimisnuga, pann või vispel, millega hea muna kloppida. Me jäime neljandaks, võitis üldse see, kes midagi ei valmistanud, ehk siis täielik sohk hahahaha! Aga seltskond oli super ja edasi läksime loomulikult klubidesse tantsima, koju jõudsin jälle varastel hommikutundidel.

Reedel (24.02) pidin ma aga kooli veel minema, ma sain vist öösel 4,5 tundi ainult magada...kell 12 pidin juba tunnis olema. See oli tõsiselt piin, sest ma olin surmväsinud ja ei suutnud mõelda. Mis kõige hullem - mu kooli päev kooses vaid hispaania keele tundidest ehk siis 4 tundi järjest, ilma pausita!!! Vahepeal, kui esimene läbi sai, pidin jooksma teise hoonesse mis asus 5 minuti kaugusel, et minna intensiivkursusele, kus mul oli veel test ka kõige peale, mis siiani õppinud olime. Ilmselgelt polnud see just kõige parem päev meile sellist testi teha hahaha, sest enamus inimestest käis neljapäeval linnapeal. Aga ma tundsin et mul läks tegelikult üsna hästi! Kui ma lõpuks oma koolitundidest koju jõudsin, läksin kohe magama...siis ärkasin äratuse peale üles, et ennast jälle valmis sättida kuna õhtu oli käes ja mind oodati ühe teise sõbra korteripeole. Ma pidin sinna ilma oma korterikaaslasteta minema kuna nad läksid terveks nädalavahetuseks sinna linna reisule, kuhu ma järgmine nädal lähen...nemad jäid registreerimisega hiljaks ja otsustasid seega omal käel sinna minna, hea oli see, et neil olid sõbrad sealt linnas pärit, seega said tasuta seal ööbida ja nendega ringi käia. Mina aga käisin sellisel Erasmuse peol kus oli üle 30 inimese üsna kitsas korteris, täpselt nagu tüüpilised Erasmuslaste peod, mida ma enne siia tulekut silmas pidasin haha. Väga lahe oli, tutvusin jälle mõnede uute inimestega. Kuna ma olin üks esimestest, kes kohale jõudis, siis oli mul ka võimalus nautida erinevaid snäkke (hispaaniapäraselt "Tapas") millest lisasin ka pildi siia, päris isuäratav või mis? Kes hiljaks jäi, see ilma jäi...haha! Tol õhtul ma aga kaua tantsida ei jaksanud kuna väike Silluke hakkab vaikselt väsima neist iganädalastest kohustuslikest pidudest alates neljapäevadest.

Laupäeval (25.02) ma palju kodus ei viibinud, ärkasin kell kaks päeval, pesin natuke pesu ja tegin jälle süüa sellises koguses, et saaks külmkappi panna ja et hiljem oleks kerge mikrouunis üles soojendada, sest ausaltöeldes ma ei viitsi siin üldse süüa teha, proovin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Siis kella nelja ajal liikusin ühe kohviku suunas kus enamus inimesi kogunes, et kella kuueks meie esimest jalkamängu vaatama minna. See oli vist mu elu teine kord suurel staadionil jalgpalli vaadata, ja no see oli meeeeeeletult vingeeee!!!! Tegemist on ju Hispaanlastega, seega nad on täiesti hullud, eriti fännid kes ei väsinud kunagi, kõik elavad niiiii väga kaasa ja nii tore oli olla suure seltskonnaga seal. Tegime ka pilte ning meie istekohad on ülimalt heas kohas, kolmas rida ja sealt näeb mängijaid ülilähedalt. Nagu WOW, jällegi asi, mida ma enne polnud kogenud oma elus...olen harjunud ikka telekast neid mänge jälgima. Racing Santander mängis Gijoni vastu ning seis jäi 1:1. Kõige vingem oligi see hetk, kui meie oma värava lõime, rahvas läks täiesti pööraseks, kõik olid nii õnnelikud heheheeee, sest alguses olime kaotusseisus! Pärast läksin koju, sõin veidikene ja oligi aeg laupäevaseks peoks end valmis sättida. Seekord läksin ühtede inglaste juurde, kellega ma üldse palju suhelnud polnud, seal oli hubane 12 liikmeline seltskond ja meil oli väga tore. Tol õhtul pidasin ma kauem vastu ja jõudsin koju kella kuue paiku hommikul.Tegelikult oleks ma pidanud pühapäeval ühte väikesesse ja ilusasse linnakesse minema koos mõndede inimestega, aga kuna ma teadsin et sel päeval ilmselt sajab ja mul on sinna aega minna küll ja küll, siis ma lihtsalt ei hakanud ennast vaevama, ma oleks vaid tund aega magada saanud kuna kell 8:00 hommikul pidi bussijaamas olema.
Otsustasime Kristiinega, et läheme kahekesi sinna aprillis, kui ilmad palju soojemad. Ühesõnaga, pühapäeval ärkasin ma kell kolm päeval ja olin ikka megaväsinud, sest need nädalavahetused siin on väga kurnavad. Aga kuna ma olen erasmuse vahetusõpilane vaid üks kord elus, siis on patt jääda koju sel ajal kui kõik mu sõbrad linnas mõnusalt aega veedavad. Minu pühapäev nägigi välja selline, et tiksusin kodus ringi, puhkasin, vaatasin telekat, nautisin seda et olen üksi kodus ja rääkisin Stennuga skypes. Andrea ja Sofia jõudsid koju alles kell 10 õhtul, rääkisin nendega natuke ja siis läksin oma tuppa et natuke õppida järgmiseks päevaks. Und mul kahjuks ei tulnud kuna mul on reziim täitsa sassis, vaatasin siis Eesti Laulu teise poolfinaali ära, lisaks veel ühe Simpsoni osa ning magasin jällegi vaid 4,5 tundi öösel vastu esmaspäeva, sest panin omale äratuse kell 9:25 et uut nädalat normaalsel ajal alustada  ja et jõuaksin ikka kõik vajalikud toimetused ära teha. Sellest, mida huvitavat tõi uus nädal, kirjutan järgmises postituses ilmselt pühapäeva õhtul!

Lõpetuseks väike video staadioni meeleolust pärast Racing Santanderi löödud väravat ! ;)

Tihe nädal ja elu esimene KARNEVAL !!! :)

Üks nädalake on jälle möödas ning selle aja jooksul juhtus niiii palju asju. Kuna mul vahepeal polnud absoluutselt aega blogi kirjutamiseks, siis nüüd läheb meenutamisega päris raskeks. Ilmselt hakkan ka mina nüüd ainult pühapäeviti blogi kirjutama kuna muul ajal lihtsalt pole aega ja nii on ideaalne kogu eelnev nädal kokku võtta. Esmaspäeval (13.02) läksin kohe hommikul rahvusvaheliste suhete osakonda, et oma ainetega mässata kuna mul on päris suur proleem. Nimelt olen ma vaid ühte ainesse kindlalt aksepteeritud, teiste ainetega on see jama, et ma ei teadnud enne siia tulekut et ma pean saatma inglise keelse väljavõtte oma akadeemilistest tulemustest, mis siiani sooritanud olen Tallinna Ülikoolis. Seega mulle öeldi et pean kindlasti selle paberi neile esitama nii kiiresti kui võimalik. Lubasin neile järgmiseks päevaks selle siis organiseerida. Siis jooksin ruttu arvutiruumi, et saata kiri oma erasmuse koordinaatorile TLÜs. Tunni aja pärast tuli mulle vastus ja vajaminev dokument oli täitsa olemas, järgmiseks mureks oli printimine. Teadsin, et rahvusvaheliste suhete osakond pannakse täpselt 20 minuti pärast kinni ja teadsin ka seda, et printimiseks tuleb kuidagi raha ülikooli kaardile laadida vms. Kõigepealt küsisin viisakalt pastakat ühelt noormehelt minu selja taga, et täita üks avaldus ära ning siis küsisin ka, et kuidas ma printida saan. Ta tuli minuga kaasa, näitas kus on see automaat, kus kaardile raha peale saab laadida...miinimumsumma oli 3€ ja mul oli vaid 1,7. Temal oli ka umbes sama palju, panime siis rahad kokku aga automaat ei võtnud seda vastu, kuna meie sendid olid liiga väiksed. Siis jooksime arvutiklassi tagasi ja ta printis mulle oma kaardi pealt selle dokumendi välja, raha ta selle eest ei võtnud kuna see summa oli nii tühine. Jooksin siis ruttu rahvusvaheliste suhete osakonda ja seal imestati, kuidas ma niii kiiresti juba selle paberi sain. Hispaanlased pole harjunud ju sellise tempoga, nad on väga laisad üldiselt ja neil on alati aega maa ja ilm haha. Okei, igastahes, kõik dokumedid on nüüd ära antud, kuid see ei garanteeri seda, et ma siiski saan nendesse ainetesse, sest need on pmst täiesti täis juba. Reedel edastati kõik paberid kohalikele koordinaatoritele ning nemad otsustavad, kas võtavad inimesi juurde või mitte. Vot, ma pole ainus kellel selline mure, võtsin igaks juhuks siis ühe aine omale veel, kus peaks ruumi olema juhul kui ma oma esimesi valikuid ei saa. Seejärel pidin minema hispaania keele intensiivkursuse testile, mille põhjal järgmine päev moodustati tasemete kaupa grupid. Testis oli 100 lauset, kus oli tühi lünk ning tuli valida õige variant, mis sinna soiks. Üldiselt oli too ikka üsna raske kuna ma polnud kunagi veel minevikku õppinud. Päris palju mängisin bingot ja panin huupi haha. Siis oli veel kirjutamise osa, kus oli 7 ülesannet, iga üks järjest raskem. Lõpuni ei pidanud kõik tegema, ainult need, kes tõesti on võimalised ja kelle keeletase on kõrgem. Mina suutsin vist kolm esimest ära teha: tuli kirjeldada oma perekonda, siis kirjeldada oma esimest päeva ülikoolis/tööl ja kolmandaks kirjeldada seda, mis sulle oma parima sõbra juures kõige rohkem meeldib. Vahepeal pidi igaüks ka paar minutit ära käima, et õpetajatega suuliselt vestelda. Ma ei kartnud üldse, sest ma saan kõigest juba aru ning too õpetaja ütles et ma räägin väga väga hästi, B1 tasemel ning lasi mul valida kas ma tahan A2 või B1 gruppi. Muidugi ütlesin et A2 kuna seal õpitakse minevikku ja grammatikat, mida mul just vaja on. Pärast läksin arvutisse ja sain teada, et meie väike sünnipäeva kingitus Stennu emmele, mille Stennuga viimasel päeval Montpellieris meisterdasime, jõudis täpselt õigeks ajaks Eestisse! Meil oli nii hea meel selle üle! Samuti ostsime ära üliodavad lennupiletid Lazarotele: 9 € sinna ja 25 € tagasilend. Seejärel broneerisime ka omale seitsmeks päevaks toa ühes imeilusas basseiniga korterite kompleksis.

Teisipäeval ehk sõbrapäeval otsustasin oma läpaka kooli kaasa võtta, et wifit proovida. Selleks oli vaja üks väga pikk protsess läbida ja üksi poleks ma hakkama saanud ilmselt. Kõigepealt läksin keelekeskusesse, et teada saada kuhu gruppi ma sain ning mis kell need toimuva hakkavad. Seal nägin mõnda tuttavat nägu ja üks erasmuse tüüp itaaliast oli nii lahke ja aitas mul kõik vajaliku ära teha, et oma arvutiga internetti pääseda. Seega sain lõpuks Stennuga skypes rääkida ja teha muid toimetusi. Kooli wifi on ülimalt kiire, igal vabal hetkel võib mind nüüd leida kooli fuajeest kus on palju laudu ja toole spetsiaalselt selle jaoks, et mugavalt internetti kasutada ning ma pole sugugi ainus, kes seal koguaeg oma läpakaga tsillimas käib haha. Siis oli aeg keeletundi minna ning mu õpetaja on täiesti segane haha, laulab ja tantsib ja norib ja kõike muud, ta on täiega lahe!!! No absoluutselt ei anna võrrelda Eesti õpetajatega. Kohe tegimegi algust mineviku õppimisega ja no kuna see on intensiivkursus, siis seal peab ikka päris palju koguaeg õppima ja kodutöid tegema ja veelkord õppima, aga see on väga kasulik! Iga päev kaks tundi kuni 23.märtsini, päris hea on see, et kohe kui keelekursus lõpeb, sõidame Stennuga kolme päeva pärast puhkama, ideaalne ! :) Õhtul andsin valentinipäeva puhul oma armsatele korterikaaslastele ühe šokolaadi ning nad olid nii tänulikud ning neil oli veits piinlik ka kuna neil polnud mulle midagi anda. Siin hispaanias pole sõbrapäev üldse nii populaarne ning mehhikos ka ilmselt mitte. Ma isegi ei tea miks, tahtsin poest osta mingit südamekujulist šokolaadi kuid seal lihtsalt ponud, mitte midagi sõbrapäevaga seoses...väga imelik haha! Hiljem läksin paariks tunniks jalkat ühte baari vaatama, seal oli jälle sada tuttavat nägu ja sai jällegi palju suhelda toredate inimestega.

Kolmapäeval midagi erilist ei toimunudki. Kõik loengud hakkavad alles 20.veebruaril, seega hetkel on mul vaid keelekursustel vaja iga päev käia. Õhtul läksime tüdrukutega ühte kiirsöögi restorani, mis on kolmapäeviti täiesti ülerahvastatud kuna siis on peaaegu kõik pinchod 1€ (soojad saiakesed, kuhu saab ise valida, mida sinna sisse panna) ja õlu samuti 1€, see on ka põhjus, miks inimesed sinna iga nädal just sel päeval lähevad.  Ka seal oli palju sõpru ja väga tore oli.

Neljapäeval käisime karnevaliriideid otsimas, kuna õhtul toimus Super Hero Party, kus kõik pidid kandma erinevaid kostüüme ning laupäeval oli ühele suurele karnevalile minek. Leidsime ühe spetsiaalse karnevalipoe, kõik kostüümid olid muidugi väga kallid, alates 25€ kuid igasuguseid peakatteid ja maske oli seal meeletutes kogustes ning täiesti talutava hinnaga. Mina ostsin omale siis 8 euro eest medõe riided ning ka ühe sädeleva paruka laupäevaks lisaks. Õhtune pidu Iiri pubis oli meeletult vinge, tegime palju pilte kuna enamus olid  oma riietega vaeva näinud ning ma tantsisin mingi 4 tundi järjest kuna need lood seal on just minule ja koguaeg kui ma püüan kellegagi rääkida, siis see vestlus ei kesta kaua kuna ma pean lihtsalt tantsima sest iga järgnev lugu on eelmisest parem ja ma ei saa seista kohapeal.

Reedel ma magasin kaua ning oleks veel edasi maganud aga ma pidin kodutööd tegema ja kõik ebareeglipärased pööramised hispaania keeles pähe õppima kuna õpetaja ütles et väike test tuleb. Siis istusin arvutis ja ootasin infot laupäevase karnevali kohta, keegi ei teadnud siiani mitte midagi, mis kell see toimub ja kuidas sinna minnakse jms. Lõpuks sain vajalikud asjad teada ning siis tõttasin poodi kuna pidin ostma pühapäevasele üritusele süüa. Nimelt üks prantsuse poiss korraldab sellise söömingu nimega "Gran aperitivo" kus kõik peavad pakkuma mingit sööki, mida nende kodumaades üldiselt süüakse. Kuna mul siin leiba pole ega kama, siis otsustasin teha kartulisalatit - see on ju kõige tüüpilisem peolaudade toit. Kõik vajaminevad asjad olid poes olemas välja arvatud hapukoor. Võibolla kuskil mujal poes oleks olnud aga mul polnud aega kuskile minna seega majonees käis kah! Kodus käisin pesus ja siis hakkasime end õhtuks valmis sättima, läksime tüdrukutega ühe sõbra korterisse kuhu tuli veel seitse inimest. Seltskond oli väga muhe ning mängisime minu baila kaarte. Kella ühe paiku võtsime taksod ja läksime linna ühte klubisse, kus pidi toimuma kaheksakümnendate pidu kuid kahjuks lasti seal vaid kahte laulu 80´st, ma nii ootasin aga mis teha, muidu oli vägev nagu ikka. Tantsisin jälle terve öö ja jõudsin koju kella kuue paiku.

Laupäeval ärkasin kell neli päeval, sest ma polnud ammu end korralikult välja magada saanud. Tiksusin niisama oma toas ja koristasin. Siis sättisime end karnevaliks valmis, kuna minu ja mu korterikaaslaste jaoks oli see esimene karneval, siis me ei teadnud absoluutselt mida sellest oodata ja mis seal tehakse. Tegemist oli iga aastase Cantabria regiooni suurima karnevaliga Santona linnakeses. Hispaania tuntuim, tähtsaim ja suurim karneval toimub Cadizis ja vaene Kristiineke pidi just nädal enne seda sealt lahkuma kuna Eestis hakkas kool juba veebruari alguses. Oeh, seda tahaks küll kunagi oma silmaga näha, vähemalt ma olen seal linnas käinud, see on juba võit haha. Aga me sõitsime siis bussijaama ning seal oli tohutult palju kostümeeritud inimesi. Ma polnud midagi sellist varem näinud, nii naljakas oli. Bussipilet oli 4€ üks ots ning bussid läksid iga hetk sest tegemist oli ju ühe kauaoodatud sündmusega ja meeletu mass soovis ju sinna linnakesse kohale jõuda.
Bussisõit kestis 40 minutit ning kohale jõudes võis igal pool näha erinevates kostüümides inimesi. Nii lahe et seda võetakse siin nii tõsiselt ning no seal oli igasuguseid erinevaid kujusi. Inimstel fantaasiast puudu ei tulnud. Liikusime siis muusika suunas, üks suuuuur telk oli keset linna platsi püsti pandud ning laval olid esinejad ning koguaeg kõlas maailmaparim hispaania muusika, oehhh, see üritus oli niiiiiii lahe - minu elu esimene karneval!!! Inimesed tulid kokku, nautisid õhtut, kogu pere võeti kaasa...ka väiksed lapsed olid pealaest jalatallani maskeeritud. Vahepeal isegi lasti pasodoble lugusi ja muidugi danza kudurot ja kõike kõike muud. Loomulikult oli Sillu jälle taevas ja nautis igat momenti. Vahepeal läks nii palavaks et viskasime joped seljast ja tantsisime üsna õhukeste riietega vabas õhus. Me jõudsime sinna kell üheksa õhtul ning tulime ära esimese bussiga kell neli hommikul. Enne tulekut ostsin omale friikartuleid ja hamburgeri kuna nälg oli tappev. Üldiselt see õhtu jääb ikka pikaks ajaks meelde, kõik Erasmuse inimesed on meeletult toredad, kohe kui tuttavaid nägusi kohtasime siis tervitasime nagu ikka kahe põsemusiga ja tegime palju pilte ning kõik oli lihtsalt super! Meil on ka välja kujunenud enamvähem kindel seltskond, kellega koguaeg ringi liigume ja ma olen selle paari nädalaga omale tohutult head sõbrad leidnud üle kogu maailma ja iga päevaga tuleb neid aina juurde, mind ootab ees palju reisimist tulevikus igasse maailma nurka hehe! Aga jahh, ainus kurb asi on see, et ma kaotasin oma punase ristiga arsti peakatte kuskile tantsuplatsile, üks hetk oli see lihtsalt kadunud, täitsa jama aga eks selle saab ise meisterdada kui kunagi veel vaja läheb! ;)

Pühapäeval ärkasin kell üks ja hakkasin kohe kartulisalatit õhtuseks koosviibimiseks valmistama. See võttis aega täpselt kaks tundi. Kartulad keesid vist veits üle kuna nad olid väga plödid ja niisked kui ma hakkisin haha, aga lõpptulemus oli ikkagi väga hea...isegi ainult majoneesiga oli täitsa söödav, hapukoorest nagu  väga puudust ei tundnudki ja mu korterikaaslastele maitses minu valmistatud salatike väga! Läksin siis kella kahekaks selle prantsuse poisi juurde ja ma olin esimene, ning jõudsin täpselt minuti pealt õigel kellaajal kohale. Aitasin tal siis salatit valmistada kuna ta oli ajahädas ning 20 minuti pärast ilmus teine külaline. Tema oli sakslane (minu hispaania keele grupist) ning ta tegi ka kartulisalatit kuid seal oli poole vähem koostisosi ja minu oma oli palju parem haha !!! Igastahes, inimesi tuli kokku 13 ja toitu oli oi kui palju ning pool jäi isegi järgi. Algul mõtled küll, et issand, nii palju inimesi tuleb, ei tea kas ikka jätkub...aga no palju sa ikka süüa suudad. Mehhiklased valmistasid muidugi vürtsikaid tacosi, mis olid mu lemmikud ning ühed prantsuse tüdrukud tõid koogi, niiet meil oli super õhtusöök! Ideaalne tegevus pühapäeval kui kõik poed on kinni ja mitte midagi ei toimu. Järgmine pühapäev läheme itaalia tüdrukute korterisse, nad pakuvad seal ainult Itaalia toitu meile (sellepärast et seekord nad ei saanud koostisosi osta kuna pühapäeval on kõik poed kinni ja nad unustasid selle lihtsalt ära, seega teevad tasa haha) Ma teadsin sellest seltskonnast vaid nelja inimest, seega sain jälle palju uusi huvitavaid sõpru juurde erinevatest riikidest ja meil oli väga väga tore rahvusvaheline õhtupoolik!
Siis avastasin, et kaks tüdrukut elab minu tänaval, ehk siis meil oli ühine kodutee. Me läksime hoopis teist teed pidi ja ma ei teadnudki et meie Santanderi linnakeses on õues eskalaatorid mis aitavad hõlpsasti ja mugavalt inimesi järsust mäest ülesse ning siis tuli selline gondlimoodi lift ka, mis viis meid kiiresti hästi kõrgele ja sealt avanes tohutult imeline vaade merele ja tuledele ja apppiiii, ma ei jaksa oodata kui ma päevasel ajal seal sõitma saan hakata. Kui mäkke jõudsime oli vaid 15 minutit koduni kõndida. Hoopis teisest suunast lähenemine ja ma hakkan seda teed nüüd koguaeg kasutama kui kesklinna soovin minna, sest see gondel ja eskalaatorid viivad täpselt linna südamesse! Kuidas ma enne ei teadnud sellise asja olemasolu? Väga veider, oehh, armastan Santanderi iga päevaga üha rohkem ja ei taha lihtsalt mõelda sellele, kui ma ükspäev siit jäädavalt jälle ära pean minema, sest see koht on ju täiesti imeline ja üllatusi täis. Ma ennem ei märganudki seda, et siin kohe niiiiii künklik ja mägine on, nüüd kui selle gondliga üles sõitsime taipasin, et wow, ma elan ikka päris mäe otsas ja linn on täiesti all. Igastahes, selline oli siis minu tegevust täis nädalake siin ja tegemistest siin puudust ei tule. Ma sain just teada ka, et kõik mu loengud hakkavad alles 27ndast veebruarist mitte 20-ndal nagu algselt arvasin. Seega veel üks vaba nädal, kuigi noh, keelekursus on üsna mahukas, seega päris lulli lüüa ei saa. Ma nüüd lõpetan, täna öösel ma kaua magada ei saanud kuna ma nägin õudukaid ainult ning siis otsustasin kell üheksa tõusta, et oma päevaga vara alustada ja korraliku reziimiga harjuda vähemalt nädala alguses kuni segavate faktoriteni nagu öised koosviimised linnas haha! Mäu!

Väike videoke Carnaval de Santonast :

Orientatsiooni programm ja magamata ööd

Issand, ma ei teagi kohe kust alustada. Ühesõnaga, kolmapäeval (8.02) algas siis ka kauaoodatud orientatsiooniprogramm, mille raames toimusid igast erinevad ekskursioonid. Kuna ma olin üsna elevil, siis ei suutnud ma öösel eriti magada ka...võibolla mingi viis tundi ikka tuli ära hehe. Igastahes, ärkasin kell 8:40, käisin pesus, tegin end inimeseks, sõin ja järsku oligi kell juba 9:30 ning ma tormasin siis ruttu kodust välja ülikooli suunas. Ma ei teadnud täpselt millisesse hoonesse minema peab, seega varusin ikka aega, kella kümneks pidime ühes saalis igastahes kohal olema! Teel sinna, küsis üks poiss minult hispaania keeles, kas ma tean kus asub Facultad de Ciencias y Economicas, ma ütlesin et otsin sama asja, seega ilmselt sa oled ka uus vahetusõpilane. Ja nii saigi Sillu omale esimese ametliku sõbra, sest korterikaaslased ei loe antud juhul haha. Poisi nimi on Brooks ja tuleb USAst, nimelt Miamist. Terve tee rääkisime juttu, nii põnev oli. Leidsime ilusti ka õige koha üles, sest järgnesime teistele saatusekaaslastele hehe. Terve saal tuli inimesi täis, meile tehti siis presentatsioon ülikooli kohta, tutvustati ka organisatsiooni nimega AEGEE Santander, mis korraldab meile igasuguseid erinevaid üritusi ja väljasõite. Seega igav meil siin ei hakka, ajast tuleb lihtsalt puudus ja magada siin väga ei saa enam. Siis jagati meid perekonnanimede järgi gruppidesse ja tehti koolihoonete tutvustus, seejärel kogunesime kõik jälle ühte ruumi, kus tegime ka esimesi grupipilte ja tervitussõnu tuli lausuma ka kooli rektor. Siis anti meile tunnike vaba aega suhtlemiseks, pakuti ka suupisteid ja juua. Sain juba päris paljude inimestega tuttavaks ja see oli nii põnev. Kõik olid nii suhtlemisaldis, kuna ega siin ju muud üle ei jää kui tuleb aina sõpru juurde saada, sest muidu on ju nukker edasipidi üksi tsillida. Ma muidugi lasin inimestel oma nimed üles kirjutada, et hiljem nad facebookis sõbraks lisada ja seal edasi suhelda. Ilm oli üsna halb, koguaeg tibutas õues vihma. Siis läksime bussidesse ja meile tehti linna peal tiiruke, siis külastasime ka Palacio de Magdalenat, mis on linna üks suur vaatamisväärsus ning käisime korra ka majaka juures, kust ilusa ilmaga avaneb ülimalt ilus vaade. Bussis jagati meile ka flaiereid õhtul toimuva tutvumisürituse kohta ühes baaris. Lõpetuseks tehti meile ka paadituur mööda rannikut, väga kahju et ilm meid alt vedas, kuna me istusime koguaeg sees ja külmetasime ning vaade polnud ka midagi erilist kuna kõik oli nii hall ja vihmane. Mida rohkem ookeani poole seilasime, seda võimsamaks ka lained läksid...vahepeal karjusid kõik kuna paadike polnud just kõige massiivsem ja no need lained olid ebamaised, ma mõtlesin et me läheme ümber haha. Igastahes, jõudsime ikka elusalt kaldale ja siis läksid kõik oma kodudesse. Ega kodus kaua olla ei saanudki, jõudsin sinna mingi kell kuus...tegin omale süüa, rääkisin oma päevast tüdrukutele ja kella üheksaks läksin juba sinna baari, kus pidi tutvumispidu toimuma. Ma läksin üksi, kuna tüdrukud õppisid jälle eksamiks. Ma teadsin, et enamus inimesed hakkavad alles kella kümnest sinna ilmuma, kuna enne seda vaadatakse seal jalkamängu, aga kuna ma tahtsin ka jalkat näha veits, siis otsustasin ikka varem minna. Igastahes, jällegi üks asi, mida ma kunagi Eestis ei teeks: nimelt ma ei läheks nunca üksinda kuskile baari nii et ma sealt pmst kedagi ei tunne.

Nii oligi, leidsin õige koha üles, läksin sisse ja mis ma nägin...seal olid ainult mehed, mingi 17 tk ja siis ühes nurgas ka üks paarike. Seega kaks naist ainult koos minuga haha. Nägin ainult ühte tuttavat nägu, istusin tema kõrvale, tellisin omale ühe õlle ka ja vaatasin huviga jalkat Barcelona vs Valencia. Täiega lahe oli, siis kui vaheag tuli, läksid osad õue suitsule, seega ma otsustasin et lähen istun suvaliste kuttide juurde ja alustan vestlust. Jällegi asi, mida ma Eestis väga ei tee, aga siinolek on muutnud mind palju julgemaks ja enesekindlamaks. Enne Erasmuseks minekut kardsin tegelikult natuke seda, kuidas ma hakkama saan, sest ma ei tundnud end väga kindlalt inglise keeles rääkides, aga absoluutselt kõik kiidavad mu inglise keele oskust...päris paljud on arvanud, et ma olen inglismaalt haha. Seda on ainult rõõm kuulda, praegu räägin täiesti vabalt ja ei karda midagi ja kõik on ülimalt super. Inimesed siin on kõik väga toredad ja olen juba tohtult palju uusi sõpru omale saanud igast maailmaotsast. Nii, igastahes pärast jalka mängu, mille Barca muidugi võitis 2:0, pandi muusika käima, inimesi hakkas juurde voolama ning nägin ka palju tuttavaid nägusi. Väga tore õhtu oli, algul rääkisid kõik baarileti lähedal, mina muidugi tantsisin samal ajal koha peal, sest see muusika siin on täpselt midagi minule. Poisid ütlesid, et ma olen ainus, kes koguaeg särab, mul on koguaeg naeratus näol ja olek on üdini positiivne hehe. Ka seda oli rõõm kuulda, eks see paistab jah välja kuna ma olen siin niiiii mega õnnelik ja naudin igat hetke. Ning seda mainiti ka, et ma tantsin nagu koguaeg...isegi neil ekskursioonidel kui oli külm ja me seisime ja rääkisime juttu, mina ikka õõtsusin tantsurütmis hahahah. Ning, kui ma järsku klubis kuulsin laulu nimega Llamado de emergencia siis ma läksin täiesti pööraseks, inimesed vaatasid et ma ei ole normaalne hahahahah, ma olin niiii ekstaasis, terve aja laulsin kõva häälega kaasa ja kõik imestasid et kuidas mul need sõnad peas on haha. No issssand, see on isegi mu telefoni helin, ja nüüd ma kuulen seda kuskil baaris, see on kui unelm!!!! Samuti lastakse siin lugusi nagu Que tengo que hacer, Una vaina loca, Juan Magan - Ella no sigue las modas, Danza kuduro ja paljupaljupalju muuuuud, peaaegu kõik mis on mu playlistis ja mida iga päev kuulan - EBAREAALNE!!!!

Oehh, see on kirjeldamatu kuidas saab üks inimene niii rahul olla! Ausalt, ma ei taha siit kunagi lahkuda. Mis sest, et ilm on siin tänu Atlandi ookeni lähedusele väga väga pähh, ei ole see kõige olulisem, sest kõik muu on täiesti uskumatu. Nii, vahepeal mängisime ka lauajalgpalli, mille me võitsime Rauliga (megatore poiss Miamist). Siis liikusime kõik tantsuplatsile mis oli kitsam kui Nimetas haha. Tantsisime ringis kümnekesi vist. Kell oli juba pool kolm öösel ja 8:30 pidin hommikul kooli juures olema, et ekskursioonile minna. Enamus meie pundist ei osalenud nendel ekskursioonidel, seega nad said pidutseda ööläbi ja magada kaua, aga päris palju oli ka mu saatusekaaslasi seal ümberringi. Tahtsin siis koju minna, aga Raul võttis mu telefoni ära ja peitis oma tasku et ma ära ei läheks hahah. Nii et mul oli tükk tegemist sellega, et oma telefoni tagasi saada, muidugi ma ju ei tahtnud minna aga kuna äratus oli nii vara, siis mul ei jäänud muud üle. Lõpuks siis Raul halastas ning jätsin hüvasti kõigiga ja tõttasin rõõmsalt koju. Ma nii armastan seda, kuidas siin inimesed tervitavad ja jätavad hüvasti kahe põsemusiga, see on nii nummi komme!

Kell pool neli sain igastahes magama ja 7:20 oli äratus. Kuna magamiseks jäi nii vähe tunde, siis polnudki väga raske tõusta, ainus probleem oli see, et teki all oli nii soe kuid toas megakülm. Sättisin siis end valmis ja läksin kooli ette, kus oli peale minu päris palju uniseid nägusi, niiet inimestele otsa vaadates sai kohe aru kes käis öösel väljas ja kes mitte. Bussis sain õnneks magada mingi 1,5 tundi, läksime ühte linnakesse, mille nimi oli Comillas. Meile tutvustati hooneid ning siis saime vaba aega peaaegu kaks tundi. Kuna seal midagi väga teha ei olnud, läksime mingi kümnese pundiga kohvikusse, et sooja saada ning oli ju vaja midagi, mis üles ärataks haha. Siis kõdisime ühte kohta kust avanes kena vaade merele. Suvel oleks muidugi kõik palju ilusam välja näinud. Järgmine sitkoht oli üks pisike linnake Picos de Europa, mis asus täitsa mägedes. Sinna sõitsime üsna kaua, kuna teed olid väga kurvilised ja see oli nii põnev, aknast avanes megalahe vaade kui mägede vahel sõitsime. Giid rääkis ka kogu aja ning ma sain päris palju juba aru hispaania keelest, kuna ta rääkis hästi selgelt ja normaalse kiirusega. Üldiselt Cantabria regioon on Hispaania kõige mägisem piirkond ja ilmselgelt ka üks kõige huvitavamaid ja ilusamaid kohti. Kohale jõudes anti meile toidukotid ja siis pidasime piknikku. Seejärel saime jälle vaba aega, jalutasime mööda linnakest ja tegime pilte ning siis algast tagasitee koju. Bussis jagati jälle flaiereid õhtuse peo kohta ühes Iiri pubis. Sain õnneks paar tundi magada jälle bussis, koju jõudsin mingi kuue paiku jälle. Sõin veidike, panin pildid arvutisse ja jälle oli aeg sättima hakata, et välja minna. Seekord tulid mu korterikaaslased ka, nad polnud veel uusi Erasmuseid kohanud.

Seal pubis toimus ka üks lahe õllejoomise võistlus, kui ma kohale jõudsin haarasid mu sõbrad kohe enda tiimi, nii et mul polnud isegi valikut et mitte osa võtta. See maksis 5€ ja ma polnud kunagi midagi sellist kogenud. Kuna meie tiimis oli kaks tüdrukut, siis muidugi me kaotasime kõik kolm raundi, sest tegmist oli ju kiiruse peale joomisega haha. Kui üks on oma klaasi tühjaks joonud, peab ta oma klaasi korra pea kohale panema tagurpidi, sest kui seal on midagi veel sees, siis see voolab lihtsalt juustesse ning seejärel peab alles lauale panema ja siis on järgmise inimese kord. Imekombel tegin ma päris tublit tööd ja olin meestega samaväärne, kõik imestasid ümberringi ja tegid pilte must ning elasid kaasa ka loomulikult haha. Igastahes, jällegi väga tore õhtu oli, kui ma lõpuks koju tahtsin minna, sest äratus oli jällegi 7:20, siis järsku haaras üks tüüp mu tantsima ning tuli välja et ka tema on tantsuõpetaja. Aga tema õpetab salsat ja merenguet ning sedasorti tantse. Ma olin jällegi õnnejunnis kuna muusika oli tohutult mõnus ja ma sain tantsida inimesega kes suutis mind juhtida ja oskas igast erinevaid lahedaid samme ja oehh, no niiiiii vinge...jällegi asi, mida ei juhtu Eestis kuigi tihti!!! Kõik muidugi vaatasid ümberringi kuidas me tantsisime haha. Igastahes, koju jõudsin jälle mingi nelja paiku, seega magada sain jälle vaid paar tunnikest, täiesti CRAZYYY värk!

Hommikul kooli ees busse oodates olid inimesed täiesti läbi omadega. Terve päeva inimesed ainult haigutasid, kaasa arvatud mina! Väsimus oli tappev. Sõitsime siis neid kuulsaid Altamira koopaid vaatama, kus on maailma vanimad koopamaalingud, mingi 18 500 aastat tagasi tehtud. Ma mäletan väga hästi pilte neist oma kunstiajaloo õpikust 10ndas klassis ja siis polnud mul  veel aimugi sellest, et ma mõne aasta pärast satun siia elama haha. Aga, kahjuks õigetesse koobastesse enam turiste ei lasta kuna see mõjub neile halvasti, seega külastasime hoopis muuseumit, mis oli päris mõttetu minu arust. Ma niiiiii ootasin seda, et minna neisse koobastesse...seal muuseumis oli pigem nagu näitus tööriistadest mis tol ajal kasutati kui koobastes elati ning siis oli üks saal, kuhu oli kujundatud lakke midagi sarnast nagu neis koobastes - maalingud erinevatest loomadest, mida nad küttisid. Kuigi neid oli jäljendatud üsna täpselt, ei sümpatiseerinud need mind väga, kuna see polnud ju siiski see õige! Väga kahju igastahes. Pärast läksime jälle ühte linnakesse nimega Santillana del Mar, seal tsillisin koguaeg aeg ühe Mehhiko pundiga...neid oli ka mingi 10 vist kokku ja üritasin palju hispaania keeles nendega rääkida, päris hästi tuli välja. Tunnen juba, kuidas see keel hakkab üha selgemaks mulle saaama, aga pikkk tee on veel minna. Ma saan juba väga hästi aru, aga ise rääkida on ikka veidike raskem aga eks see tuleb ajaga...pealegi ma pole veel minevikku õppinud, seega saan ainult olevikus ja tulevikus lauseid kokku panna. Üldiselt minul ja teistel Erasmuslastel inglismaalt ja mujalt Euroopast on üsna sama level hispaania keeles, muidugi on ka neid, kes räägivad väga hästi - B2 tasemel. Näiteks Itaallased kuna neil on üsna kerge hisp keelt õppida, sest see on nende omale üsna sarnane. Igastahes, reedel oli kõige lühem ekskursioon ja jõudsime tagasi juba kell kaks. Tahtsin siis kooli arvutiruumi minna, aga see oli kinni kuid ma teadsin et igas hoones peaks olema arvutiruumid, seega läksin teise majja lihtsalt. Proovisn otsida aga ei leidnud. Siis võtsin end kokku ja küsisin ühelt möödaminejalt, ma ei karda enam üldse suvaliste inimestega rääkida ja ma küsisin täitsa hispaania keeles...oehh, tundsin end nii uhkena haha, kuna ma sain ka kõigest aru mis ta mulle vastu ütles ja juhatas mind õigesse kohta. Oehh, niii lahe ikka. Arvutis ma kaua olla ei saanud kuna ma olin täiesti surnud, mõtlesin ainult voodist. Lisasin mõned pildid facebooki, vaatasin mis seal toimub ning tõttasin koju magama. Avastasin, et postkastis oli ka minu uhiuus Banco de Santanderi pangakaart, niisama infoks lisan, et see pank on üks maailma suurimaid ja tähtsamaid...see on ka igal pool Lõuna-Ameerikas! Täitsa uhke tunne on nüüd omada sellist ilusat punast kaardikest. Kodus sain mingi 4 tundi siis rahulikult magada kui lõpuks helises äratus kuna pidin pessu minema ja sättima hakkama, et kolmandat ööd järjest välja minna. Tundsin juba päris erksana end, aga see pole normaalne kui vähe ma siin magan.

Aga kuna ma olen Sirly Pikknurm, siis ma ei saa mitte millestki ilma jääda ja kuna praegu on mu elu parim aeg, siis tuleb sellest võtta kõik mis võimalik ja nautida täiega! Ja seda ma teen ikka täiel rinnal! Ainult Andrea tuli minuga kaasa, läksime siis jällegi kõigepealt baari nimega Tempo, kus oli Erasmuste kogunemine ning seal oli vägaväga tore muidugi, siis väsis Andrea ära ja läks koju. Mina muidugi tantsisin edasi ja kohtasin ühte tüüpi Türgist, ta ei räägi sõnagi Hispaania keelt, aga Inglise keele oskus oli tal päris hea. Hiljem liikusin kohalike Hispaanlastega edasi klubidesse ja mingi kuue paiku hommikul läksime kiirtoitu sööma, koju jõudsin kella seitsme paiku!!!! See pole normaalne, magasin täpselt 12 tundi ja ärkasin õhtul kell seitse haha.

Tegemist on nüüdseks laupäevaga. Ega ma palju sel päeval ei teinudki, õigemini õhtul, kirjutasin blogi ja läksin neljandat õhtut järjest välja. Milline maraton, sellist asja ei juhtu Eestis kunagi. Ja siin nagu vahet väga polegi, mis päevaga tegemist on, kogu aeg on linn rahvast täis! Muidu oli mul laupäeval plaan päeval poodidesse minna, et süüa osta kuna mul polnud peaaegu enam midagi järgi jäänud, aga kuna ärkasin nii hilja siis jäi see seik kahjuks ära ning pühapäeval on vapsjee kõik poed kinni. Milline ebaõnn, mõned munad olid õnneks külmikus, õunad ja piim ka! Pühapäeval käisin jooksmas kuna midagi muud polnud teha ning õues oli ilus ilm. Võtsin siis oma muusika, digika ja tõttasin õue. Peaaegu kaks tundi olin ära, aga ega ma päris koguaeg ka ei jooksnud kuna iga kord kui päike pilve tagant välja tuli, jäin ma seisma ja tegin pilte sellest imelisest vaatest, mis mulle avanes. Aiiii kuidas ma armastan seda linnakest, no mõnele riigile on lihtsalt niiiii palju antud ja mõnele mitte midagi. Praegu on veebruarikuu ja siin on nii mõnus, tegin üle 60 pildi rannaäärt mööda joostes...siin on päris mitu randa ja kõik on täiesti erinevad, vahepeal istusin lihtsalt pingile maha, nautisin vaadet ja kuulasin hispaania muusikat. Aga jah, nüüd tuli ikka päris korralik tekst siia...kuna mul netti veel pole ja raske on inimestega suhelda, siis ainult blogi kaudu saavad sõbrad ja lähedased teada, millega ma siin tegelen. Loodetavasti järgmine nädal saame omale korraliku neti siia, siis on asi lihtsam hehe. Buenooooo, ma nüüd lõpetan ja lähen naudin oma unelmate elu edasi! Saludos de ESPANA!!!! (tervitused hispaaniast) PS! 2400 sõna tuli kokku, päris karm!

Esimene nädalavahetus

Nonii, nagu enne mainisin, siis reedel (3.02) käisime esimest korda väljas. Tegime omale näod pähe, panime peoriided selga ning südaöö paiku hakkasime linna poole kõndima. Oi kui kaua ma seda hetke olin oodanud, ärevustunne oli ikka päris suur kuna ma ju ei teadnud üldse, mida oodata. Sisimas lootsin nii väga, et kasvõi ainult üks klubi sarnaneks Akitequieroga, mis asub Kristiine juures Cadizis kuna see on parima muusikaga klubi kus ma eales käinud olen! Seal mängitakse lihtsalt maailmaparimaid hispaaniakeelseid rütmikaid lugusi, mida ma iga päev oma ipodist kuulan. Niiiii, kõndisime oma 20 minutit kuni lõpuks jõudsimegi sinna kanti, kus kõik baarid ja klubid asusid. Rahvast oli ikka päris palju ja tõehetk hakkas üha lähemale jõudma. Esimesena läksime vist kohta nimega El Divino ja ma ei pidanud pettuma!!! Rahvast oli megapalju ning muusika oli super, täpselt midagi minule ning seda ei anna võrreldagi mingi Eesti Hollywoodiga või millega iganes!!!! Ma olin niiiiii rahul, tantsisin koguaeg, laulsin kaasa ka kuna päris paljud hispaania keelsed lood olid mulle tuttavad. Ja no muidugi hetkel maailmas laineid lööv portugali keelne lugu Ai se eu ti pego on kõigi vaieldamatu lemmik, seda on raske kirjeldada mis sel hetkel saalis toimub kui see mängib hihi! Muidugi kuna blondiine leidub seal maal vähe, ei saanud mind ümbritsevad inimesed minult pilku ja koguaeg tahtis keegi minuga rääkida haha, niiii lahe! Tegin seda muidugi hea meelega kuna nii saab hästi keelt praktiseerida. Kõik küsisid muidugi samu asju: kust ma pärit olen, mis ma siin teen, kuidas see võimalik on et ma nii ilus olen hahaha, kui kauaks ma Santanderi jään, mis ma õpin, kas ma töötan ka, kes mu toakaaslased on, kas ma olen vallaline hahah jne. Väga vähesed oskasid inglise keelt ka, seega tegelikult on see mulle ainult kasulik ehhe! Käisime veel paaris klubis aga nende nimed ei jäänud mulle meelde. Siis üks hetk väsis Sofia ära ja läks taksoga koju magama. Meie andreaga jäime veel klubisse, aga ma kaotasin ta ära mingi aeg kuna ta vahepeal rääkis oma sõpradega ja mina omakorda tutvusin uute inimestega...otsisin siis igalt poolt päris kaua teda ja ei leidnud ning mu telefon otsustas ka sel olulisel hetkel täiesti tühjaks saada. Seega, ma olin päris plindris omadega ja ei teadnud mida teha. Kell oli juba üsna palju ka. Kuna me polnud jõudnud mulle veel võtit teha, siis ma ei oleks koju sisse ka saanud ja ma ei mäletanud oma korterinumbrit ka, seega ei oleks saanud alt kella ka lasta Sofiale. Nii, nüüd läheb huvitavaks haha, minu esimene ekstreemne seiklus. Mõtlesin juba et võtan ka takso ja sõidan koju, kuna tänavanimi oli mul meeles kuid ma sisimas väga ei tahtnud kuna mulle ei meeldi raha taksosõidule kulutada...siin on see ilmselt üsna kallis ka, missest et väga kaua sõitma poleks pidanud. Siis nägin järsku politseiautot aeglaselt mööda tänavat sõitmas ja ilma mõtlemata läksin kiirel sammul politseidega rääkima (see on asi, mida ma Eestis mitte kunagi ei teeks, aga kuna see on Hispaania ja Lõunamaa, siis siin on ka inimesed veidi teistsugusemad ja muhedamad hihi). Ütlesin neile hispaania keeles, et ma ei suuda oma korterikaaslast leida ja ma ei saa talle helistada kuna mu telefon on tühi ning ta ilmselt otsib ka mind praegu. Ning et ma olen alles kolmandat päeva siin, seega ei tea täpselt neid tänavaid ka veel nii hästi , et koju jalutada, et äkki saaksite mind aidata. Ja loomulikult olid nad kohe valmis väikesele blondile tüdrukule küüti pakkuma ja viisid mu koju ära. Seal ootasime mingi 10 minutit...sain imekombel korraks oma telefoni sisse lülitatud ja ka Andreale helistatud...ta ütles et on kodu poole teel ja nii lõppeski meie esimene õhtu. Päris vinge mälestus ikka hehe, peaks teinekordki ütlema et ma olen siin uus ja kaotasin sõbrannad ära ja pole võtmeid veel, saab jälle ehk tasuta ja kiirelt politseiga koju hehe! Muidu jäin õhtuga vägaväga rahule. Magama sain mingi kell kuus hommikul vist ja wauwauwiiwau, ärkasin pool kuus õhtul ! Oli see vast uni...ilmselt ka seetõttu et polnud veel jõudnud väga korralikult end neist kurnavatest lennureisidest välja magada. Tüdrukud olid muidu juba ammu üleval, mõtlesid et kas minuga ikka kõik korras haha.

Loomulikult plaanisime ka laupäeval välja minna, ma olen juba täiesti sõltuvuses nendest nädalavahetustest siin, ei tohi mitte ühtegi raisku ka lasta sest see pole kaugeltki võrreldab Eestiga! Siin tuleb võtta ikka viimast hehe. Kuna mu toas käib läpakast koguaeg mõnus hisp keelne muusika, siis panid ka korterikaaslased seda tähele ja nad on täiesti vaimustuses mu muusikamaitsest! Nad ise teavad ka pooli lugusi hehe, küsisid isegi kas nad tohivad mu muusika omale mälupulgale võtta ja siis oma arvutitesse ka panna. Iiiiiih, jällegi pean ennast kordama, mul on ikka niiiiiii vedanud : peale selle et nad on hullult toredad, meeldib neie ka täpselt samasugune muusika nagu mullegi ning nad armastavad ka tantsida ja käivad iga nädalavahetus vähemalt kahel päeval linnas!!! SUPER, mida veel tahta...niii, aga kuna ma ärkasin nii hilja, siis polnudki enam kaua aega sättimiseni. Panime mu muusika kõvasti koridori mägima, tegime jälle näod pähe, laulsime kõva häälega kaasa ja siis hakkasime minu kaasavõetud bailakaarte mängima, mis oli väga naljakas. Kahjuks hakkas õues vihma päris kõvasti sadama, ootasime kuni kella kaheni öösel, et see vaibuks...aga ega ta väga paremaks ei läinudki. Seega läksime koos vihmavarjudega, mis olid muidugi hulluks tülinaks kaasas. Kuna mul polnud veel mingeid õigeid jalanõusi, siis pidin balerinkad jalga panema ja need läksid täitsa läbimärjaks ja lagunesid jällegi päris ära hommikuks. Laupäevasest õhtust on mul üks väga ebameeldiv seik teile jutustada. Nimelt, ühes baaris või klubis, ma ei teagi kumb see on...tervitasid Andrea ja Sofia oma sõpra ja tutvustasin ka ennast talle. Ja ta oli kohutavalt ebaviisakas minuga kui sai teada et olen Eestist...ta ütles koguaeg et : "RUSO, RUSO, sa oled venelane vms" ... ma koguaeg vastasin et eiiii ole, mis sa ajad, ma olen eestlane. Ta mingi et, eiii ole, rääkis midagi nõukogude liidust jms...ma ütlesin et Eesti on juba 20 aastat järjest iseseisev riik olnud ja ma isegi ei oska vene keelt kuna eestlased üldjuhul ei salli venelasi, aga tema ajas ikka oma jura edasi ja sõna otseses mõttes vihkas mind. Ma küsisin et mida ma sulle halba olen teinud et sa minuga nii halvasti käitud, tema muidugi vastu et sest sa oled venelane.  Siis mul viskas küll üle, mõtlesin kas hakkan nutma või ütlen talle midagi pahasti või jooksen solvununa minema või ei teagi mida...ega mina pole ju süüdi et sündisin selles riigis ja et asume venemaa kõrval...aga kõik teised mehed mu ümber olid kõik nii toredad ja küsisid et mis juhtus, ja ütlesid et ära tee välja ja siis mõtlesingi et vahet pole, elagu oma elu...lihtsalt kahju et mu sõbrannad temaga nii hästi läbi saavad, ma ei tea miks :( seega ma näen seda jobu karvikut ilmselt veel ja veel. Proovisin siis tugev olla ja tantsisin ning rääkisin teiste inimestega. Ühesõnaga, väga jobu värk, tundsin end päris halvasti ja nii kurb oli...pealegi, ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt tutvustasin end viisakalt ja tüüp kohe muutis olekut ja suhtumist minusse kui kuulis sõna Eesti, väga haige noh! Jällegi väsis Sofia ennem ära ning me jäime Andreaga kahekesi. Kui kell sai viis, siis suleti kõik klubid välja arvatud üks, kuhu kõik pärast seda läksid. Me läksime ka sinna muidugi, teepeal tutvusime ühtede itaallastega ja imekombel tegid nad mulle sissepääsupileti välja (10euri), mul ikka joppas sest ma ausaltöeldes poleks ise küll tahtnud maksta haha, eelmised klubid olid ju kõik tasuta aga arusaadav, kuna see avati alles siis kui teised suleti. Sealne muusika oli veits kahtlane, aga kuna und üldse polnud ja vajadus oli ikka veel tantsida, siis käis kah heh. Laval oli kaks tantsijat ka: üks naine ja üks piinlik transvestiit, päris naljakas oli. Kui ka see klubi lõpuks suleti, siis kõndisime koju ja mul ei tulnud ikka und. Läksin internetti, mis oli imekombel ülimalt kiire...helistasin Stennule hommikul kell seitse, et kui ta viitsib, siis tulgu skype haha. Ja me saime suurepäraselt räägitud, ilmselt siis ongi nii, et varastel hommikutundidel ja öösel, kui enamus inimesed veel magavad, on internet väga kiire kuna võrk pole väga koormatud. Siis helistasin veel emmele ka ja rääkisin nendege mitu tundi. Magama sain pärast kümmet hommikul ja ärkasin loomulikult ülimalt hilja jälle. Aga kuna tegemist oli pühapäevaga, siis vahet polnud. Vaatasime õhtu otsa telekat ega teinud mitte midagi kasulikku, ainult lebotasime oma mugaval diivanil.

Esmaspäev seevastu oli aga väga produktiivne päev. Käisime Andreaga linnas igast asju ajamas. Kõigepealt uurisime erinevate internetivariantide kohta, kahjuks öeldi igalt poolt, et me ei saa mingit lepingut sõlmida kuna peame selleks vähemalt 12 kuud siin elama...ainult netipulga saaksin omale osta, mis maksaks 30 euri kuus ja oleks ülimalt aeglane. Teine variant oleks see, et äkki on korteriomanik nõus selle internetilepingu sõlmima, sel juhul saaksime omale kiire wifi siia ja iga üks maksaks ainult 14 euri kuus, see oleks maailmahea variant aga kardame, et see omanik ei ole sellega nõus, aga loodame parimat! Eks see selgub paari päeva jooksul. Nii, siis ostsime mulle ka kohaliku Vodafone telefonikaardi - mu uus number on +34 60 357 3554, kui keegi soovib mind kätte saada väga pakiliselt hehe. Sim kaart maksis vaid 1€ ning miinimum summa, mis peale sain laadida oli 10€, boonus on see, et saan teistesse vodafone võrkudesse helistada 60 min tasuta, ehk siis oma toakaaslastea saa algul tasuta rääkida, jeii! Siis soetasin ka omale sellise ühistranspordi magnetkaardi, mis maksis 7 euri ja seal on peal kuus sõitu...hiljem saan putkadest hakata sinna rohkem sõite peale laadima, seega tuleks ühe sõidu eest maksta 0,65 eurosenti, siiamaani ostsin bussist 1,20euroseid pileteid...mis on poole kallimad. Lõpuks leidsin ühest lahedast hiina poest omale ka kummikud, ilusad leopardimustrilised (15€). Jätsin selle asukoha ka meelde, kuna sinna plaanin juba lähiajal tagasi minna kuna seal on tohutult lahedaid riideid, pükse, jalanõusi ja kõik nii odavad ;) See ju teadavärk, et mulle meeldivad hiinapoed, jumal tänatud et siin neid ikka leidub hehe! Samuti tegime mulle võtmed ning ostsime apteegist juba kolmanda ravimi, mis aitaks nohust ja köhast võitu saada, sest kogu see jant on kestnud juba varsti poolteist kuud mul.

Teisipäeval (7.02) käisin jälle pangas, kus panin mõned allkirjad ja paari päeva pärast peaks postkasti mu ilus punane Banco de Santanderi kaart saabuma! Siis istusin mingi neli tundi ülikooli arvutiruumis, suhtlesin inimestega facebookis ja laadisin pilte internetti. Kõik pildid, mis Montpellieris tegime, on saadaval siin: www.snap.ee/user/Sterly ning tegin ka uue kasutaja omale, kuhu hakkan kõiki pilte lisama, mis siinmaal teen, hetkel seal vaid pilte mu korterist: www.snap.ee/user/SilluSantanderis . Pärast koju jalutades tuli ka päike mõneks ajaks pilvede tagant välja ja nii mõnus oli, siis muutsin meelt ja läksin uusi kohti avastama. Kõndisin jalastaadioni juurde, mis on ülikoolihoonete taga peaaegu, seal on ka päris suur park ja siis mere poole kõndides tuli veel parke ja üldse, nautisin täiega. Kahju et mul digikat kaasas ei olnud, kuna päris normaalseid pilte oleks saanud, sest aeg jalt oli ikka päikest näha hehe. Siis kõndisin mööda mereäärset promenaadi, kuulasin muusikat ja olin väga rahul kõigega, see linnake on super ja ma olen oma korteri asukohaga ülimalt rahul. Kui kiirel sammul kõndida, siis kuue minutiga jõuab randa peesitama minna, ei jõua enam üldse oodata seda kui ilmad ilusamaks lähevad, ilmselt aprilli kuus on siin juba vägaväga soe ja saab ka jala vette kasta. Jõudsin koju kell kuus, umbes kella seitsme paiku sättisin end mugavalt voodisse sooja teki alla, et blogi kirjutada, aga ma olin nii väsinud et jäin magama - see on ulme, kui palju ma magan siin. Ilmselt asi on selles, et koguaeg on nii külm ja ilm üsna kehva. Magasin poole kaheteistkümneni!!!! Päris halb ikka kuna pärast enam und väga ei tulnud ja järgmine pev ehk siis täna pidin vara tõusma, sest kell 10 hakkas orientatsiooniprogramm, millest räägin lähemalt juba järgmises postituses, mille lisan eeldatavalt pühapäeval! Vot selline oli siis minu esimene kauaoodatud nädalavahetus siin imelises Santanderis ja pean ütlema, et ma olen enam kui rahul kõige sellega, mis siin on...teen siin oma elurekordi kuna hakkan nii palju kui võimalik iga nädal neljapäevast-laupäevani tantsulkadel käima, oehhh, VOT see on ELU...ei kujuta ette, mis siin suve poole saama hakkab heheee kui juba praegu nii vinge on!!! Kuulsin, et siis avatakse mingi rannaäärne klubi kus inimesed vahepeal ka ujumas käivad ja liival tantsivad, APPPPIIIIII kui Eestilik ikka hhaha, ma ei taha siit kunagi lahkuda! :):):)

Lugu sellest, kuidas Sillu lõpuks Hispaaniasse jõudis

Hoiatan, et järgnev postitus on siiamaani kõige pikem ja kauaoodatuim kuna ma räägin siin kõike väga detailselt, seega nõrganärvilistel soovitan mitte lugeda haha! Igastahes, teisipäeval (31.01) äratas kell meid üles 11:00. Esimese asjana tõttasin pessu ning Stennu hakkas juba sibulat viimaseks pastaroaks hakkima, kuna enne teele asumist tuli ju kõht rohkem kui 100% täis pugida. Tegin omale veel kaheteistkümnest saiaviilust 6 mõnusat kolmnurkset sandwichi kaasa - sellest peaks kaks päeva ära elama küll! Pakkisin veel viimased asjad kohvritesse ning täpselt kell üks väljusime toast...jällegi tekkis selline kurb tunne nagu koliks jälle oma päris kodust pikaks ajaks välja. Nii imelik kui see ka pole, tibutas õues vihma, taevas oli täiesti pilves ning õhk üsna jahe. Sõitsime trammiga oma kümme peatust jänkut jällegi ning siis ruttasime vihma käes bussipaviljoni suunas (mis oli muidugi väga ülerahvastatud) ja seal tuli meil umbes 10 minti oodata lennujaama viivat bussi. Ma natuke pabistasin oma kohvri kaalude pärast:  mõlemad pagasid kaalusid lubatust 300g rohkem ... käsipagas oli koos mu söögiga kokku hoopiski mingi 11,4 kg !  Mõtlesime, et võtame siis suurest kohvrist ühe kampsuni ära, mis kaalus 200g, et lõppkaal jääks 15,1 peale...selle kallal ju ikka norima ei hakata. Nii oligi, polnud mingit kobisemist neil hehe. Saatuslik kellaaeg hakkas üha lähemale jõudma ning pärast check-in'i istusime ühe kohviku laua taha, tegime oma viimase turaka kaardimängu (mille Sillu muidugi võitis hahaha) , siis tegime ka kohustusliku viimase pildi koos ning oligi aeg väravate juures hüvasti jätta! See oli ikka päris raske moment, sest me pole veel kunagi nii kaua lahus pidanud olema...mistõttu pisaraid polnud võimalik enam tagasi hoida! Seadsin siis sammud edasi, kus kontrolliti mu piletit ning astusin eskalaatorile mis viis mu turvakontrolli. Vaatasin veel viimaseid kordi alla, kus seisis ja lehvitas vesiste silmadega Stennu. Oi kui valus see oli, nutsin veel pikka aega oma silmi peast välja kuni lõpuks osustasin tugevaks tüdrukuks hakata ning andsin endale mõista, et enam pole valikut...tuleb üksi hakkama saada ja 21.märtsil tuleb Stennu juba minu juurde! :) Lennukisse mineku hetkel hakkas õues järsku lörtsi sadama!!! JUST SIIS, peaaegu iga päev on täiesti fantastiline ilm olnud. See on ikka väga haruldane Montpellieris, Sten kuulis kohalikelt, et siis kui lumi maha tuli korraks mingi aeg, siis suleti koolid ja lennujaam ning üleüldse valitses linna kaos, kuna sellise asjaga pole siin harjutud. Samas lahe, et ma olin sel ajaloolisel hetkel veel seal, kui üle pika aja midagi lumetaolist taevast alla sadas. Väga imelik on see, et alati just siis, kui ma lahkun kuskilt ja suundun lennukile, hakkab taevast kogu aeg midagi alla kallama ja ilm muutub päeva pealt täiesti kardinaalselt. Näiteks siis kui nüüd hiljuti Kristiine juurest Cadizist oma teekonda tagasi Eestisse alusasin, hakkas just sel momendil, kui uksest välja astusin, paduvihma sadama...niiet ma nägin välja nagu abitu märg koer haha. Sama oli ka nüüd kuu aega tagasi Eestist lahkudes, kui järsku tuli kuskilt talv ja lund hakkas tonnide viisi alla sadama, täpselt siis kui lennujaama sõitsime. Brüsselisse jõudes haarasin siis lindilt oma suure kohvri ja seadsin sammud meie vana hea nurgakese suunas, kus me eelnevalt juba 24 h oodanud oleme. See on hea koht kuna siin on palju pistikuid, halb asi on see, et uksed on siin üsna lähedal ja koguaeg tuleb külma õhku juurde. Sõin oma saiakesi ja vaatasin simpsoneid ning disney multikaid hispaania keeles. Üksi oodates venib aega nagu kaamli tatt ausõna...See 22 tundi kulges ikka üsna vaevaliselt, magasin vist kokku lausa tund aega..wow! Aga järjekordselt sai see katsumus üle elatud...tunnid hakkasid lendama siis kui avasin meeleheitel koduperenaiste arvutimängu! Kui check-in tehtud sai ja turvaväravatest möödutud, otsisin üles oma lennukile pääsemis värava, niiii mõnus oli oma kõrvus lõpuks hispaania keelt kuulda, sest enamus järjekorras olevatest inimesed olid ju sulaselged hispaanlased ! :) See tunne oli uskumatu, kui lennuk lõpuks õhus oli ja ma teadvustasin endale, et sõidan nüüd tõesti lõpuks Santanderi suunas! Kuna me maandusime pimedas, siis palju peale linnatulede näha ei olnud, kuid tundsin siiski, et see on koht kuhu ma kuulun ja millest ma nii kaua unistanud olen! Võtsin siis oma kohvrid ja sammusin rõõmuga lennujaamast välja. 10 minuti pärast saabus buss, mis viis otse autobussijaama. Juba seal bussis oli esimene naljakas seik, kui silma nurgast nägin, et üks veidi tüsedam keskealine meesolend ei saa minult silmi ära pöörata. Mul tuli kohe muie näole, kuna sain jälle tunda seda tuttavat Hispaanias viibimise tunnet, kui enamuste jaoks on blondid tüdrukud üsna ebamaised kujud haha. Okei, jõudes bussijaama pidi üles otsima selle õige peatuse, kust väljub liin nr 4. Kõndisin oma 30 sammu edasi ja leidsingi, aga siis tekkis küsimus, kas ma peaks jääma samale poolele või hoopis minema üle tee asuvasse bussikasse. Ma unustasin selle kohta küsida Andrealt. Siis mõtlesin juba teksti valmis, mida küsida ühelt poisilt, kes bussikas istus kuid siiski üritasin kasutada oma loogikat...mulle meenus et pärast tunnelit, mis oli kohe seal kõrval, peks tulema kohe Plaza de Ayuntamiento ehk siis linna põhiplats või keskpunkt - seega järgmise peatuse nimi peakski olema Ayuntamiento...õnneks olid bussika seinal kõikide liinide peatused üles märgitud ning minu loogika pidas paika ja ma olin tõesti õigel pool, jeii!

Peagi tuligi mu buss ja sisenedes küsisin ikka üle, kas ta lõpp-peatus on ikka Las Brisas. Vot nii, saatsin siis Andreale sõnumi, et sain õigele bussile ja et ta võib vastu tulema hakata. Bussisõit kestis mingi veerand tundi ja ma olin täiesti hämmingus - ma teadsin ju, et see linnake on hästi ilus kuna olin palju pilte juba näinud, kuid kohapeal olles oli kõik veel 100 korda ilusam ja huvitavam. Nagu juba facebookis mainisin, siis mul oli suu ammuli ja pisar silmis, kuna see mis ma aknast nägin oli meeletult kaunis. Mind valdas tohutu rahulolu tunne ja ka äratundmisrõõm, kuna ma olin päris palju juba tegelikult selles linnas seigelnud läbi google earthi tänavavaate - tehnoloogia on ikka hullult arenenud tänapäeval! Ja no see tunne on tõesti midagi kirjeldamatut, kui lähenes lõpp-peatus ning see imeline park ( Jardines de Piquioga ) oma täies hiilguses nähtavale jõudis. Oehh, uskumatu! Bussipeatuses polnud veel vastas kedagi..bussijuht tuli korra välja suitsu tegema ja küsis mult et kas ma ikka tean kuhu minna oma kohvritega. Ütlesin et kohe peaks mu sõbrannad siia tulema. Rääkisin veel kes ma olen ja kust tulen ning et mu keeleoskus pole väga kõrgel tasemel kuid ta ütles et  ma räägin siiski päris hästi, seda olid rõõm kuulda! :) Ja keda ma lõpuks nägin, Andrea ja tema õde Sofia jõudsid kohale. Nad on meeeeeletult toredad tüdrukud, ma algul ei teadnudki et nad on õed!!! Üks on 23 ja teine 21 aastane ja õpivad mingid turundust ja arvepidamist vms. Nad elasid sügissemestril vaid kahekesi selles korteris, ma ei tea miks. Kõndisime mingi 10 minti ja ainult rääkisime, inglise keeles muidugi kuna mu pea oli nii paks et lihtsalt ei suutnud väga mingit tarka teksti enam hispaania keeles kokku panna ja nii palju oli öelda ka haha. Meie neljatoaline korter asub teisel korrusel ning see on väga tilluke, samas väga hubane ja nummi! Andreal on kõige suurem tuba ning tal on kahekohaline voodi, Sofial on sama suur nagu minul. Nende seinad on kollased ja mul sinised, ma olen ülimalt rahul oma toaga, kui ma oleks valida saanud siis oleks just selle kasuks otsustanud – kõige nummim ja kõige mõnusamad toonid! Mu toas on mugav voodi, kirjutuslaud, riidekapid ja palju riiuleid ning mis peamine - hommikuvalguses avastasin, et minu aknast paisab MERI!!!! See on topeltunistuse täitumine minu jaoks, sest ma niiiii väga lootsin et kuna ma sain üsna mere lähedale oma korteri, siis oleks ülisuperlux kui saaks ka sellise toreda vaate...uskumatu!!! Täna avastasin, et mul ongi kõikidest ruumidest kõige parem vaade!!! Küsin endalt ikka tihti siin, et kuidas mul ometiti niiiii palju vedas!!!

Siin on kõik täiiesti SUPER!!! Köök on ka minu uksest 1 sammu kaugusel haha, tegelikult on see kõigile sama kaugel kuna see koridor on nii pisike ja kõik on nii kokku pressitud. Ma ei tea mitu ruutmeetrit siin kokku on, aga see on võrreldab eesti normaalse kahetoalise korteriga ruumi poolest haha! Selles mõttes on mul ka tohutult vedanud, et korterikaaslased on pmst minuvanused ja samade huvidega ning nende emakeeleks on hispaania keel! Seadsin end mõnusalt oma toas sisse ning siis läksin elutuppa, mis pole ka meeletult suur, kuid meile kolmele paras. Meil on TELEKAS, milles Montpellieris veidike ikka puudust tundsin ning ülimugav diivan, mis on nagu pikendusega veits, et saab väga mugavalt seal eda nagu voodis sisse seada ja me kolm mahume täpselt sinna niimoodi ära. Koheselt tundsin end kui kodus! Rääkisime juttu ja ma läksin ka interetti nende netipulgaga - mis on kohutavalt aeglane ja jookseb kinni suht tihti ... seda peab veel mõtlema, mis me internetiga peale hakkame, kuna meile kolmele jääb sellest väheks! Telekast tulid meeleheitel koduperenaised, mingi 4 osa järjest, magama läksin mingi kella ühe paiku - olin ikka päris kaua üleval püsinud, teisipäeva hommikust saadik magamata! Kuna veebruarikuu on seal kõige külmem, siis on ka korteris üsna külm. Magasin öösärgi, hommikumantli, pleedi, teki ja päevatekiga. Keerasin end kookonisse ja mõne hetkega oli väga sosu olla. Siis järsku kuulsin mingit krabinat, mõtlesin et kas nüüd hakkas vihma sadama või - aga ei, poleks arvanudki et mu silmad siin LUND näevad...siin ja Montpellieris on lumi ju harukordne nähtus ja imekombel suutsin ma mõlemas kohas just neil hetkedel viibida, väga normaalne haha! Aga tegemist oli siiski lörtsiga ja jälge ta maha ei jätnud. Hommikul läksime kella kaheteiskümneks rahvusvaheliste suhete osakonda, kus sain kätte oma ülikooli kaardi, millega pääseb raamatukokku ja interetisüsteemi jms ning maksin ära ka orientatsiooniprogrammi ekskursioonide tasu 60€, mis kestab kolm päeva ning seal toimub ka esimene tutvumine uute Erasmuslastega! Seejärel läksid tüdrukud koju kuna neil on eksam kohe järgmine päev ning mina, hoolimata külmast ilmast ja jäisest tuulest, otsustasin siiski linna avastama minna. Niikuinii oli vaja tarbeesemeid ja toitu osta.

Esiteks suundusingi siis loomulikult oma lemmikkohta, Jardines de Piquio, et seda ka päevavalguses oma silmaga näha. Oehh, jällegi üks kirjeldamatu ja rahulolev hetk! Siis liikusin kesklinna poole, lootsin et mingi turistiputka jääb kuskile teepeale, aga ei leidnud kahjuks ... kuna ma enamvähem suunda teadsin, siis lihtsalt jalutasingi. Santander on üsna künklik linn, palju peab mäest üles ja alla kõndima, see võtab päris läbi! Aga kesklinna leidmisega probleeme ei olnud kuna mõnes kohas oli suunaga silt täitsa olemas! Esimese asjana ostsin omale ühest armsast poest kolme eurosed armsad sussikesed toas käimiseks, kuna põrandad on siin jääkülmad. Siis kiikasin ka seal kõrval asuvasse marketisse nimega Lupa, tsekkisin seal hinnad üle ja jätsin meelde, ostsin viisakusest ühe kõige odavama krõpsupaki ka, et piinlik väljuda poleks ilma midagi ostmata haha! Siis kõndisin edasi ja lõpuks jõudsingi linna keskpunkti, mõtlesin et seal on kindlasti mingi turistikas, kust saaksin tasuta kaardi omale sebida...siis lõi mulle pähe see, et kuna rongi-ja autobussijaamad on niii lähedal mulle...lihtsalt läbi tunneli vaja minna...siis läksingi sealt kaarti otsima ning leidsingi - sain ühe euroga rongijaamast väärt kaardi! Bueno, siis läksin tsekkisin sellises poes nagu Carrefour express hinnad üle...seal olid samuti üsna talutavad need ning jõudsin järeldusele, et Lidlis pole mul küll mõtet käima hakata, kuna see on ikka täiesti linnast väljas, mingi 5 km...võibolla ainult siis tasub ära, kui ma sinna joostes lähen..aga praegu on veel liiga külmad ilmad selle jaoks. Ostsin omale kõik shamampoonid ja värgid ning ka toidupoolist nii palju, kui jaksasin kanda...nüüd pean ju üksi hakkama saama kuna Stennut pole, kes pooli asju tassiks haha ! Samuti leidsin ühe toreda hiinapoe, kus kõik asjad maksavad kuni kuus eurot. Sealt soetasin omale siin linnas väga vajaliku asja - nimelt vihmavarju!!! Kummikuid otsisin ka, kuid ei leidnud midagi meelepärast...ja no 14 euri mingi koleda kummikupaari eest maksta oleks ka liig. Ma palju shopata ei saanuki kuna siinmail armastatakse ju siestasi iga päev kella kahest viieni teha...mis on ikka väga nõme komme. Suvel on see tõesti võibolla vajalik aga no talvel ei ole ju tapvat kuumust...haha, võibolla on nende jaoks siin tappev külmus hoopiski. Linnas näitas kraadiklaas vahepeal 3 kraadi ainult! Imelik on see, et päeval on haigelt külm kuid õhtu poole läheb palju soojemaks ja tuul vaibub nagu...Olles siis linnas ringi tuianud mingi neli tundi otsustasin siis sammud kodu poole seada...võtsin kaardi välja ja otsisin kõige otsema tee seekord ja võtsin aega ka...kesklinn on täpselt 25 minuti kaugusel kõndides. Seega rohkem bussisõite ma ei vaja, randa kõnnib 10 minti ja kooli 15...ideaalne, mida veel tahta!

Kõik on siin täiesti suurepärane, ainult ilm võiks veidi soojem olla aga ega ma selle üle ka ei kurda...võrreldes eestiga on siin ikka hulga parem ning peagi tuleb jälle soe päike pilve tagant välja! Kodus pakkusid tüdrukud kurnatud Sillule pastat ning siis läksin internetti, et Stennuga rääkida, kes kõik mu teated läbi skype kodustele edastas! Ma sain päris kaua netis olla kuna teised pidi õppima haha...loodan et neil läheb eksam hästi! Kui Sofia juba magama läks jäime meie Andreaga päris pikakas ajaks rääkima, see on nii lahe et ma tunnen nii vabalt end nende seltskonnas...ütlesin ka et nüüd peaks hakkama proovima seda, et te üritate minuga võimalikult palju hispaania keeles rääkida ning kui ma aru eisaa, siis ma lihtsalt küsin seletust ja et nad aitaksid mind kui ma midagi vastata püüan. Eks see saab raske olema, aga ma olen ikka nii õnnistatud, neil on hea meel mind aida! Reedel ehk siis juba täna põhimõtteliselt läheme me õhtul välja tantsima ja loodetavasti tutvund paljude uut ning huvitavate inimestega. Nii, aga sel hetkel, kui blogi kirjutamise lõpetasin, oli kell kolm öösel. Nüüd olen koolis arvutiruumis kuna siin ei jookse nett kinni ja saan ilusti oma sissekande siia blogisse postitada. Pilte olen hetkel ainult korterist teinud kuna ma ei näinud mõtet pildistada kõike seda siin külma ja pilvise ilmaga. Seega illustreerivadki kogu teksti meie korteri ruumid (siniste seinadega minu armas toake, köök, elutuba, vannituba ja pisike koridor)! :) Aga egas midagi, need kes õnnelikult finishisse jõudsid mu sissekande lugemisega, väärivad mu austust, see võis olla katsumus omaette hahaha! Okei, paari päeva pärast kirjutan jälle! Täna on juba palju muhedam ilm! HASTA LUEGO! :)