Korsika ja pulmad

Nüüdseks olin juba tagasi Prantsusmaa pinnal, kust kogu see seiklus alguse sai jaanuaris. Stennu ootas mind Marseille lennujaama väravate juures, mina tulin oma raskete kohvritega talle siis vastu ja purskasin nutma, kuna ma olin meeletult kurb selle üle, et see kõik nii kiiresti läbi sai. Nojah, õnneks oli Stennul mulle lohutuseks ostetud 4 šokolaaditahvlit :) Sõitsime siis mingisuguse minibussiga, kuhu vaevu sisse mahtusime, umbes 10 minutit rongijaama, et sealt võtta suund Toulon'i poole. Marseille'd me ühesõnaga ei näinudki, aga see ei pidavatki nii eriline koht olema, seega pole hullu. Siis avastasime et mu väike kohver hakkab täitsa üles ütlema, lukk läks katki, seega pidime leidma mingi asja millega seda kinni siduda. Õnneks oli Stenil Montpellier'ist kaasa võetud interneti kaabel, mis ajas asja ära. Midagi ilmselt välja ei kukkunud kogu selle teekonna peale hehe. Kuna meie kohvrid olid megarasked ja suured siis me Touloni linna ka väga näha ei saanud, võtsime suuna kohe otse sadama poole ja nägime nii palju kui sinna vahele midagi jäi. Oma laeva leidsime kiiresti üles, ootasime natuke terminalis ja siis saimegi juba sisse. Too nägi välja üsna sarnane meie enda rootsi laevadele, aga no vahemerel sõita on ikka hoopis teine asi. Meri oli ülimalt sinine. Nii, panime oma suured kohvrid ühte pagasiruumi, mis lukku pandi ning tähtsamad dokumendid ja tehnika toppisime kõik Steni käsipagasisse, mida siis kaasas kandsime. Kajutit meil ju ei olnud, sest see nii kallis. Sõit kestis täpselt 12 h. Laeva väljudes läksime kohe dekile, et imetleda seda mägist maastikku ja päikseloojangut. Siis leidsime omale mugava koha ühe kohviku diivanil ja sinna me ka mõnusalt magama jäime. Seega meil kulges see laevateekond imekiirelt.
Korsikale kohale jõudes oli ikka uskumatu tunne küll - lõpuks ometi olemegi siin, niii kaua sai sellest ju räägitud ja unistatud. Helistasime ka kohe Oliverile, kes alles magas hahaha, tema unine hääl ütles kõik! :D Meie siis läksime oma kodinatega ühele turule, sealt ostsime megaodavalt ülisuuri pitsalõike kõhutäiteks, 1,30€ oli tükk. Kahest täitsa piisas, seal levis ka tasuta wifi, seega ootamine läks meil ka üsna ruttu. Varsti oligi nii, et pidime sadama poole tagasi kõndima ja ükshetk tuli meile kaugustest vastu Marko! Üle poole aasta esimene eestlane keda nägime, okei, Kristiine välja arvatud, kes mul külas käis! Nii, ja siis nurga taga oligi auto koos Gerry ja Olliga. Väga imelik tunne oli küll, aga ülimalt lõbus oli sõita keset Korsika teid ja rääkida eesti keeles inimestega oma seiklustest. Muidugi ükshetk pidime ikka inglise keelele üle minema et Gerry ka midagi aru saaks. Vahepeal tegime mitmeid peatusi, kuna neil oli vaja pulmaasju ajada. Lõpuks jõudsime ka Casanovade residentsi, mis asus mäe peal ning  sealt tänavalt avanes ülimalt lummav vaade alla lahele ja maastikule. Tervitasime kohe ka Gerry ema ja imestasime ikka, kui ilus ja mõnus neil seal aias on. Töömehed nokitsesid parajasti basseini kallal mis just pulmadeks ehitati. Mida veel tahta, kõik oli olemas! Me olime siis niiöelda teised, kes pulmalistest kohale jõudsid pärast Markot. Saime Steniga kõrvalmajas suures toas end sisse seada ning järele jäi vaid elu nautida. Mis me siis Korsikal tegime?
Käisime loomulikult rannas iga päev, aga ainult ühe korra kuna alla oli mäest mõnus minna aga no sellise palavuse kja kallakuga mitu korda päevas väga üles ju ei jaksanud tulla. Siis muidugi sõime seal hästi palju ning loomulikult suplesime ka basseinis kust avanes miljonivaade kaugele merele ja mägisele maale. Täiuslik puhkus ühel paradiisisaarel. Iga päev tuli meile jälle keegi juurde, kõigepealt Fanny, siis Adrian, minu uus sõbranna Sonjake oma emme ja issiga ja lõpuks kogu Eestlaste kamp koos kirikuõpetajaga. Sel kauaoodatud õhtul nägime siis üle meeletult pika aja taas kalleid inimesi. Muidugi oli meil siis ka uhke pidusööming, nimelt valmistas Marko meile palju lasagnet. Aga meil oli Stenniga nüüd pidu läbi kuna enam ei saanud kahekesti suures toas voodis magada ja laiutada vaid loovutasime oma koha Karinile ja Reinule ning ise läksime põradale või noh, madratsile ikka. Igaljuhul 100 korda parem variant kui telgis silmad paiste magada haha.
Päev enne pulmi toimus meil õhtusöök ühes pannkoogirestoranis. Meie eestlased lõime end muidugi üles, arvates et tegu on piduliku üritusega kuid ülejäänud olid üsna tavaliselt riietatud. Koht oli megamõnus: selline suht mereääres, vabas õhus, mingi katus ikka muidugi peakohal kuid meeldivalt hubane ja vahemerelik õhkkond. Seal nautisime siis kohalikke creppe ja ka magustoitu. Seal sai ka palju nalja kuna väike Sonnu hakkas kõiki liigutusi järgi tegema, mis mina parasjagu tegin. Üsna koomiline haha. Õhtu kulges kenasti kuid lõpp oli küll ootamatu, nagu filmis - nimelt üks kuumavereline idikas hakkas seal baaritöötajaga vist kaklema, nii et toolid, lauad ja klaasid lendasid - jobu lõunamaa temperament lõi välja ja vaene Gerry elas seda nii raskelt üle, muidugi täiesti arusaadav kuna keegi poleks osanud arvata et üks öö enne pulmi omad sõbrad sellist jama keerama hakkavad. Õnneks klaariti seal asjad omavahel hiljem ära.
Ja nüüd oligi kätte jõudnud see kauaoodatud pulmapäev 07.07.2012 !!! Hommikul toimus abielu registreerimine lähimate inimeste seltsis linnavalitsuse hoones imeilusa vahemere ranna ääres. Ilm oli perfektne ja pilvitu nagu Korsikal ikka kohane. See käis üsna kähku, mingi tunnike koos pildistamiste ja asjadega vist kokku. Siis ruttasime kõik koju tagasi, et sättida end tseremooniale valmis. Aega oli meil täpselt kaks tundi alguseni minu mäletamistmööda. Igaljuhul vahetasin kleidi ära ja hakkasin omale lokke tegema ... millega ma hakkama ise ei saanud: ainult eest sain natuke teha, tagant lasin stennil proovida aga temast ei olnud üldse abi ja siis tõttas appi mulle päästeingel nimega Sirli !!! Tema tegi mulle ilusad lokid ning siis oli natuke veel aega jäänud meigi tegemiseks. Lokid harutasin ma siis lahti ja panin palju lakki et soeng oleks kohev ning tulemusega võib öelda et jäin isegi täitsa rahule ! :) Igaljuhul me olime eelviimased Steniga kes majast välja said, laulatuse alguseni olid jäänud veel viimased 20 minutit. Sirli ja Sonnu polnud veel valmiski ja üldse jäid nemad lõppkokkuvõttes hiljaks .. Sonnu pidi veel lilleneiu olema koos Damianiga aga nojah ... Meid Steniga pandi majahoidja auto peale, mis oli üks igavene logu ja eriti must auto , ega muidu ma nii pirts ei ole aga no tol hetkel oli see küll kui maailmalõpp, kuna mul oli ju lumivalge kleit, ning autos puudus konditsioneer, lagi miskipärast rippus mul peas, mis kahjustas ka mu soengut. Aknad olid sõidu ajal kihutades lahti kuna mingit õhku oli ju vaja autosse, seega ma olin 20 minutit mingis kramplikus asendis hoides Steni pinsakut oma pea ja näo kohal, et see tõmbetuul mind ära ei rikuks. Sõitsime väga kõrgele mäkke mööda ülimalt kurvilist teed, nii et meil mõlemil Steniga süda täiesti pahaks läks..minul veits vähem aga Stenil oli päris jube. Vedas et üle elas ja metsapeatust tegema ei pidanud. Aga kohale me jõudsime, loetud minutid enne pruudi saabumist. Saime kohe täitsa esimesse ritta istuma Karini ja Reinu kõrvale, niiet meil oli täiesti lux vaade kõigele ! :)
Laulatus oli imeilus, seda tõendavad ka fantastilised fotograafi pildid pulmadest. Pärast tseremooniat oli kiriku taga väike shampuse joomine ja näkside söömine ehk bankett vist õige sõnaga. Gerry hirmkallis pulmakleit aga sai koheselt seal tagaaias mööda maad lohisedes igasuguste putukate uueks pesaks haha. Seal siis toimus õnnitlemine ükshaaval ning taaskord erinevad pildistamised ning üleüldiselt üks meeleolukas olemine. Seejärel liikusid kõik autod õhtusöögikohta, kuhu ma kahtlen, et oma elus veel kunagi satun. See oli selline rikkalik mereäärne restoran samuti vabas õhus imelise miljööga ning see kõik tundus justkui olevat filmis. Kusjuures ka Hollywoodi staarid on soovinud ja isegi oma pulmi seal pidanud, ainus miinus on see et sinna ei mahu väga palju inimesi - olli ja gerry pulmadeks oli see küll igaljuhul ideaalne..samas eks see hind oli ka midagi üüratut hehe! Igaljuhul, alguses siis oli avatud baarilett ja pakuti aperatiive, samal ajal olid päeva põhisüüdlased profipilte looduses tegemas. Siis kui nad meie sekka tagasi jõudsid hakkas jälle üks pildistamine pihta, kui see ka lõpuks läbi sai, juhatati meid kõiki laudadesse. Igal laual oli üks ooperi nimi peal, meie saime vast selle kõigekõige parema kohaga ja vaatega laua omale ! :) Aga nii oligi mõeldud et need vähesed eestlased kes nii kaugele tulid, saaks ka täiel rinnal nautida seda mis meie jaoks on täielik eksootika. Prantslaste jaoks ei ole see ju midagi nii erilist. See õhtu ja vaatepilt ei lähe meil küll kunagi meelest, söök mida meile pakuti oli ka väga rikkalik. Ükshetk ilmus meile sinna üks väike kiisu kellele me salaja ka seda üüratult kallist kana pakkusime haha. Nii, siis sai jällegi nalja meil väikese Sonnu ja Damiani vahelise flirtimisega. Sonnul oli poisist muidugi ükskõik aga Damian ei jätnud jonni. Asi läks edasi lausa nii, et mina läksin lastega romantiliselt mereäärde jalutama, kuigi suhelda me väga selle poisuga ei osanud. Mina lasin aga hispaania keeles ja tema prantsuse hahaha.
Kõige viimaks liikusime edasi peopaika, kus siis sai torti, palju veini ja muidugi tantsida varaste hommikutundideni. Lõpuks viskasime ka kingad jalast ja lõime paljajalu tantsu edasi. Au ja kiitust tuleb anda siinkohal ka gerry eakale ja kõigearmsamale vanaemale, kes kella viieni hommikul seal vastu pidas ja rõõmsalt istudes kõike toimuvat jälgis ! :))) niii nummi.
Pulmajärgsel hommikul toimus samas kohas lõunasöök kus pakuti pitsataolist omletti ja saiakesi. Väga paljud sinna muidugi ei jõudnud, ka mina oleks tegelikult vajanud pikemat und et ennast korralikult eelnevast prallest välja magada. Porque en aquella noche estaba demasiado borracha jaja. Edasised päevad kulgesid nii, et järjest hakkasid jälle inimesed meie niiöelda suvelaagrist lahkuma, iga õhtu oli meid terrasil istudes aina vähem ja vähem. Päeval käisime nagu ikka rannas või vedelesime niisama basseini ääres või jaurasime aias ringi. Siis kui enamus eestlasi ära läks saime meie Stennuga ka lõpuks suurde voodisse tagasi kolida haha, üldsegi jäime meie kahekesi ka viimasteks pulmakülalisteks! Ühel õhtul käisime jällegi ühes rannaäärses restoranis, kus meile kõik välja tehti...Päev enne meie kodupoole liikuma hakkamist läksime aga Korsika lõunatippu Bonifaciosse Oliveri, Gerry, tema venna ja veel ühe paariga. See koht oli ka jällegist märkimisväärselt ilus, muuseas sealt nägime ka Sardiiniat, just aasta aega tagasi olime me Sardiinia põhjaosas Santa teresa di galluras kust lehvitasime Korsikale. Väga lahe ikka, et nüüdseks oleme need mõlemad kaunid saared läbi käinud. Uskumatu lausa tegelikult! :) Tagasiteel hüppasime tunniks ajaks ka ühte mõnusasse randa, et seal veits supelda..Õhtul kui tagasi oma külakesse jõudsime, läksime ühte pitsabaari, kust tellisime igale ühele pitsad mille kogumaksumus läks peaaegu 100 euri !!! Täiesti ulme, ja meie ei pidanud jällegi midagi maksma. See oli küll päris vastik tunne, kuna meie jaoks on see ikka liiga suur summa ja selline tühine laristamine pole meie teema, väikese süütundega sõime neid kuigi Oll koguaeg rääkis et mis te põete, kõik on normaalne haha ! :D Igaljuhul, need pitsad võtsime me kaasa ja sõime aias terrassil. See oli ka meie viimane õhtu Korsikal. Siis pidime kohvreid pakkima ning järgmine päev päris vara hommikul väljus meil laev Nizza suunas! Raske oli minna, teades et meie pooleaastane retk ongi otsa lõppemas, ning pulmad ka juba peetud. Samas oli ikka natuke ärevust ka kuna meid ootas ees siiski poolteist päeva täiesti uues ja ilusas linnas meie jaoks ! :)
Kuna Nizzas oli torm, siis suunati meie laev hoopis Tolouni sadamasse, seega jõudsime me paar tundi hiljem mandrile, sealt oli meile organiseeritud buss mis viis 1,5 tunniga meid Nizzasse. Sinna jõudes võis tõesti bussi aknast näha meeletult suuri tormiseid laineid ning ühes kohas oli isegi kiirabi ning päästepaat, keegi loll oli ilmselt ujuma läinud ja ära uppunud nende killerlainete sees. Meie missioon oli  muidugi kõigepealt oma hostel üles otsida..tegemist oli ikka päris jubeda kohaga, nizza kõige odavama peatumispaigaga kus omanikuks oli üks veider seniilne vanamutt keda võis ära tunda roosa mingi kombega riietusega "Pink lady" oli internetis kirjas. Tema oli mingi vea teinud ja ajas meile vastu et broneerisime vaid ühe voodi, aga lõpuks saime kokkuleppele et me maksame kahe eest aga magame steniga siis selles ühes pisikeses voodis. See mutt rääkis vaid prantsuse keelt ja Sten talle meeldis, seega vedas meil. Teised ameeriklased jms olid täiesti endast välja minemas temaga suhtlemisel...Päris jjube kogemust tegelt, meid juhatati siis mingisse korterisse kus oli 4 voodit ja väga ruumi polnud ning vannituba oli ka kohutav kus ma prussakaid kohtasin. Aga noh, me ju viibisime seal  vaid loetud tunnid - öösel vaid ! Sest me läksime kohale jõudes kohe toidupoodi ning seejärel randa pikniku pidama. Nizza kohta siis niipalju et see oli täiesti müstika ja üllatus mulle, et kudias seal saab olla niiiiii laguunsinine vesi !?!?! nagu oleks maldiividel .. tavaliselt on postkaartidel vesi selliseks toonitud aga see oli reaalsus ja ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda. Imeline lihtsalt! Kuna me ajapuuduse tõttu tunni aja kaugusel asuvasse Monacosse ei jõudnud, siis järgmisel päeval lihtsalt kõndisime mõned tunnid linnas ringi ja potsatasime randa, ujukaid meil seljas polnud kuid läksime siiski vette kuna vesi oli megasoe nagu türgis ning lained ülivägevad ja no meretoon oli nii kutsuv et sinna ei saanud vastu panna.Eriti meeldis mulle selle suure Nizza ranna juures see, et lennukid sõitsid iga minut peakohalt üle väga madalalt et lähedalasuvasse lennujaama maanduda !Üks vahejuhtum oli meil ka , nimelt ütles digika aku üles, või akulaadija, ei saanudki täpselt aru. Kõigepealt soetasime siis omale uue aku 25€, mille pildistasime kohe tühjaks ning uuesti laadima pannes saime aru et viga oli hoopistükis laadijas. Seega hommikul esimese asjana pidime leidma omale uue akulaadija, msi oli poes olemas ja maksis samuti 25€ kuid mis sa ikka ära teed, ei jäänud ju muud üle kui see endale soetada..ega´s ju iga päev nizzasse satu ja pilte oli ju vaja teha. Igastahes, me elasime selle ühe öö jubedas toas üle , võtsime oma asjad , panime tädi juurde vahepeal hoiule ja kella neljaks läksime juba lennujaama et sõita KOJU EESTISSE ! Väga nukker oli tegelikult, ja ülimalt imelik oli kuulda eesti keelt lennujaamas ja täitsa eestlasi näha ootamas lennujärjekorras. Meie lennuk jäi mingi tunnikese hiljaks aga päris meeldiv tunne oli näha maandumas meie armast sinist tooni Estonian airi lennukit !!! Kodutunne tekkis kohe. Täitsa imelik oli mõelda et juba 5 tunnipärast oleme kodus tagasi omaste seltsis. Samuti oli veider lennukisse sisenedes öelda Hola või Hello asemel TERE! Ning lennuk tundus niii väike sees, sest tegemist on ju siiski teistlaadi ehitusega kui ryanairi boeing. Toolid olid ka mugavad ning oli isegi ruumi mõnusalt istuda ja end liigutada. Samuti jagati pardal eestikeelseid ajalehti ja ka sandwichi sai süüa!!! Estonian airiga õhkutõus oli väga mõnus, ülimalt sujuv ja saime siis viimast korda nautida seda fantastilist ja mägist Lõuna-Prantsusmaa rannikut! Kuna meil oli tugev taganttuul siis maandusime Tallinnas ikka õigel ajal. Esimesed emotsioonid olid päris nukrad, sest ausalt, Eesti oli nii kole, kõle, pilvine ja no üldse poleks tahtnud tagasi tulla reaalsusesse. "Que mierda jaja" - olid mu esimesed sõnad pmst. Aga meeleolu muutus, kuna äravus oli suur kui pärast kuute kuud ja kahte nädalat jõudsime tallinna lennujaama saabujate väravasse kus ootas meid trobikond tuttavaid nägusid! Emps, Iss, Memm, Karin, Rita, Joosep, Birgit ja siis jõudis ka Kristiine !!! See oli päris emotsionaalne hetk, aga mis veel enam .... väljas ootas MEID üks pikk ja valge LIMUSIIIIN !!! Vot selline üllatus siis ! Kell oli mingi kümme ja väljas hakkas pimenema, tiirutasime linnapeal veidike, jõime shampust, muljetasime ja sõitsime koju Vanasilla kahte. Minu toas oli uus vaip, mille ma kohe püherdasin sest see oli nii pehme, ning suures toas mingi kiiktoolo sarnane asi, need olid siis kaks uut asja mis kohe silma jäid. Siis pidime oma soovid Steniga kirjutama kumbki oma hiina laterna peale mille siis taevasse lennutasime. Vahepeal jõudsis üllatama tulla ka Greteke! Nüüd olid küll kõik koos. Kiisu isegi oli sõbralik hehe. Suures toas oli palju süüa ette valmistatud ning pärast tuli ka kook kahe säraküünlaga meie saabumise puhul. Nii palju oli ette valmistatud. Päris eriline tunne tekkis. Igaljuhul, väga kahtlane oli jälle tagasi olla, nüüd siis juba täiesti teise inimesena, sisimas sai minust ikka täitsa hispaanlanna ! :) Ühesõnaga, lühidalt kokku võttes..minu vahetussemestrit välismaal jäävad igaveseks meenutama mu 10 000 pilti, suveniirikesed: sallid, lipud, tass, magnetid, poskaardid, raamatud, brožüürid, hiinapoodide asjad, riided ning erasmuse aja muusika ja kindlasti mu sõbrad kes facebooki vahendusel kunagi täiesti kaduma ei lähe NING mis kõige tähtsam - MÄLESTUSED kõigest, mida mu silm sellel perioodil nägi, mida mitte miski iialgi mu peast ei suuda kustutada ! :) Tänan siinkohal iseennast, et olen oma elus teinud õigeid valikuid, sest ilma riigiteaduseid Tallinnasse õppima minemiseta poleks mul Steni ega olnud ka võimalust sattuda nii imelisse kohta nagu selleks on Santander! Lisaks gümnaasiumi kuldmedalile on nüüd mul ka juba teine suur saavutus elus tehtud - välismaal elamine ja õppimine, et saada iseseisvaks ning olla avatud maailmale ! Seda kogemust, mis ma seal sain pole võimalik ühe lausega kirjeldada, seda tõestab ka mu blogi, mida on peaaegu 100lk A4 suuruses paberit millest võib ka hiljem raamatu kokku köita! Vot ... on aeg otsad kokku tõmmata ning oma elust tagasi Eestis võib lugeda minu järgmises postituses 5. jaanuaril 2013, mil saab juba täpselt aasta meie teekonna algusest! Praeguseks on sobiv oma juttu lõpetada ilusa sõnaga FIN ! :)