Johhaidii, mu viimane postitus leidis aset pea kuu aega tagasi. Seega lisan siia väikse vahega kaks pikemat postitust kuna nii palju on vahepeal juhtunud. Nii, siit algab siis esimene, mille kirjutamist alustasin Lanzarote lennujaamas kui Sten oli 20 minutit tagasi õhku tõusnud ja minu lend hilines kaks tundi. Seega otsustasin pastaka kätte võtta ja kirjutada meie kahest imelisest möödunud nädalast. Kõigepealt esmaspäeva öösel (19.03) avastasin sabakondi pealt ühe punaste täpikese täpselt 5cm üleval pool mu viimasest mädapunni lahtilõikamisest allesjäänud armist. Lootsin siis, et äkki on tegemist juhusega ja see on lihtsalt üks kahtlane vistrik kuid järgmisel päeval oli see juba suurenenud ja valulikuks muutunud. Seega oli asi selge ning see pidi juhtuma ju täpselt siis kui Stenu külla tuli , kui Lazarote puhkusele sõitma pidime ning kui kohe ka Kristiine külla pidi tulema. Helistasin siis oma arstile Eestisse ja ta soovitas kohe antibiotse võtma hakata, mis ta mulle siia kaasa andis igaks juhuks. Ta ütles et kui 5 päeva pärsat asi hullemaks ei lähe ja see punn ise taanduma hakkab, siis võtan neid 10 päeva ja asi korras. Aga kui need ei aita, siis pean kindlasti kohaliku arsti vastuvõtule minema ja hiljem kirurgi noa alla lahti lõikama, juhuu. Õnneks ütlen kohe ära, et asi läks ilusti ning Lanzarotel oli punn juba peaaegu kadunud. Kolmapäeval (21.03) olin ma väga elevil, käisin oma viimases keelekursuse tunnis ning siis lippasin kähku koju, et Stennu tulekuks kõik valmis seada. Aeg läks üsna kiiresti ning lõpuks oligi tarvis sammud kesklinna bussijaama poole seada. Üle pika aja tibutas õues vihma, seega pidin vihmavarju kaasa haarama ning ka kummikud jalga toppima. Jõudsin Kristiinele kingituseks ühed kõrvarõngad osta kui järsku helises telefon ning Sten teatas, et just maandus Santanderi. Enam polnud kaua oodata jäänud, läksin ja veetsin aega Carrefouris, ostsin meile palju süüa ning siis liikusingi läbi tunneli bussijaama kuhu 4 minuti pärast ka lennujaama buss saabus, lõpuks väljus sealt ka üks õnnelik tuttav nirginägu haha, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea oli üle pika aja uuesti Stennukesega kohtuda. Otsustasime jalgsi mööda rannikut minu koju kõndida, see oli muidugi väga suur ring, otse läbi linna oleks poole kiiremini kohale jõudnud kuid meil oli ükskõik, teekond läks tohutult kiiresti, vihma küll sadas, aga seda romantilisem ta oligi. Vaene Sten pidi eelnevalt 23h Brüsselis passima kuid loomulikult läks tal väsimus kohe üle kui Santanderi jõudis. Koju jõudes olid toakaalsased välja läinud ning nad jõudsid väga hilja tagasi, seega Sten neid sel õhtul ei näinudki. Stennu tegi mulle üllatuse ja kinkis 4 paari ilusaid kõrvarõngaid ning kõik olid hästi ilusad, kannan neid nüüd koguaeg. Ega pikka pidu meil ei olnudki, pakkusin näljasele poisile tervislikku salatit ning seega panin ta oma voodisse lamama. Mina aga pidin õppima oma suureks eksamiks, mis järgmisel päeval toimus ning ühtlasi ka mu keelekursusele punkti pani. Ega palju sellest välja ei tulnud kuna me pidime jaurama Stennuga ja keskenduda väga ei saanud.
Järgmisel päeval (22.03) pidin ärkama kell 7, sest mul oli ju veel kaks täispikka kooli päeva ees enne mitmenädalast vaheaega. Kui mul enne päevast eksamit vahepeal 3 tundi vaba aega oli, siis läksime ja ostsime Stennule 5€ eest jalkapileti õhtuseks Racing-Sevilla mänguks. Nägime seal mu sõpru ka ning ühed poisid (kes on kohalikud Hispaanlased) olid öelnud mu sõbrannale, et me näeme välja täpselt nagu Barbie&Ken, seda on imekombel ka Eestiski öeldud haha. Siis võtsime lõunasöögiks mõlemad omale 1,30€ eest Tortilla de patatat (Sten pidi ju loomulikult proovima Hispaaniapärast toitu) ning siis suundusie ühe instituudi trepile päikse kätte, et ma rahulikult õppida saaks. Õues oli imekombel väga ilus ja soe ilm, Sten tõi päikese meile. Eksam läks mul superhästi. Lõpetasin isegi kolmveerand tundi varem, Sten tuli mulle kooli vastu ja tõi jäätist ka. Siis jalutasime linna suunas, seda teepidi kust sai liftiga mäest alla sõita ja imelist vaadet linnale, mägedele ja merele nautida. Jalka mängule jäime me väga palju hiljaks ja jõudsime alles teiseks poolajaks kuna meil tekkis väike arusaamatus mu toakaaslasega. Ma nimelt jätsin oma kaardi talle juhuks kui ta soovib ka piletit osta, sest sellega sai väga odavalt kuid ta ei teadnud et mäng oli tol õhtul või ma ei saanudki aru, kuna tal oli telefon ka just äsja ära kadunud ning ta oli õhtuni koolis, siis ei saanud temaga ka kuidagi kontakteeruda. Istusime siis kodus, ma olin üsna kuri juba, teine õde ei teadnud ka mis teha, siis facebooki kaudu sain ta kätte ja siiis saime kibekiiresti poole teepeal kokku ning lõpuks sain oma pileti kätte. Vähemalt nägime ühte poolaegagi ja õnneks stennu pilet ei maksnud üldse palju seega me ei jäänud millestki ilma tegelikult, okei, väravat ei näinud aga mis seal ikka! Õhtul pärast mängu tulid kaks sõpra meie korterisse enne kui rannaklubisse läksime. Kuna mul oli järgmisel päeval suuline eksam ees ise valitud teemal, siis leiutasime Andreaga kiiresti mingi teksti valmis teemal Minu elu Santanderis ning seejärel liikusime kõik koos ühte klubisse, mis asus meie korterile väga väga lähedal, täpselt ranna ääres. Suve pool hakkan seal ilmselt väga tihe külastaja olema, mõelda vaid...pärast mitut tundi tantsimist korra vette sulpsata hahaha, päris vinge värk. Me tulime üsna varakult ära kuna ma pidin ju hommikul veel teksti pähe õppima hakkama ning imeväikese spikri ka tegema ühe testi jaoks mis leidis aset samal päeval mu teises hispaania keele tunnis. 
Reedel (23.13) sain siis pärast oma suulist eksamit kohe teada ka oma lõpptulemuse, milleks oli siis 95% ja ma ei suutnud seda uskuda! See sisaldas kõiki neid igakordseid kontrolltöid, kirjutamisülesandeid ja lõpueksamit. See koondtulemus oli SUPER, sai hea tundega nüüd pikale puhkusele minna. Pärast läksime linna shppama ning ostsime Carrefourist loomulikult tähistamiseks ülihead ja odavat jäätist. Õhtul läksime korra kasiinosse, kus toimus ühe sõbra sünna, kuid seal olime vaid 20min kuna rahvast oli veel väga vähe ja meil polnud kavaski oma raha maha mängida. Tutvustasin pigem Stennule erinevaid klubisid. Linnas oli muidugi palju tuttavaid ning see oli päris naljakas kui Steni tutvustasin kuna enamus teadsid teda juba enne kui SUPERSTEN'i minu keelekursusest. Mu õpetaja tõi päris mitu näidet Steni nime kasutades, kui uusi aegu hisp. keeles õppisime hahaha! Üks oli näiteks selline: Sten abiellub Steniga ning nad saavad 6 last! See oli siis suurelt tahvlil ning kõik pidid loomulikult selle lause ka oma vihikutesse kirjutama. Tegemist oli siis tuleviku õppimisega. Tegin ka pilti sellest oma moblaga aga no mu supertelefon on nii taun et ma ei saa kuidagi seda sealt kätte et arvutisse laadida. :(
Laupäeval (24.03) oli senimaani kõige soojem ja ilusam ilm Santanderis mis ma siinolles kogenud olen. Täiesti uskumatu, kuidas Stenil ikka ilmaga vedas. Tegime omale hunniku salatit valmis ning siis tõttasime välja ilusaid pilte tegema. Tol päeval võtsime sihiks siis Magdalena poolsaare. Kõndisime sinna mööda superhurmavat rannikupromenaadi ning veetsime lõppkokkuvõttes terve päeva seal. Vaatasime ka pingviinid ja hülged üle, siis tegime väikese pikniku ning nautisime koos lummavat vaadet. Lõpuks jõudsime ühte randa, millest ma ennem teadlik polnudki. Seal nägime jälle ühte mu sõpra ning ta tegi oma hea kaameraga meist pilte ka kuna meie enda digikas otsustas suure klõpsutamise peale tühjaks saada. Õhtul pidime valmistama mingit eesti toitu sest meid ootas ees jällegi rahvusvaheliste toitude õhtusöök. Mõtlesime, et kõige odavam ja kiirem viis oleks lihtsalt omlette teha ja kuna Stennu väga kiitis mu hommikust omletti, siis oli asi otsustatud. Läksime siis sõbra korterisse ja pugisime oma kõhud nii täis, et lausa paha oli olla lõpuks. Seal pakuti Mehhiko burritosi, Ameerika burgereid, makaroni-juustuvormi, Inglise chickenpie'd, French-toasti ja kartulijuustivormi. Edasi liikusime taksodega linna kuid kuna meil olid pikad ja väsitavad päevad seljataga, siis me muidugi ei jaksanud väga kuskile tantsima või juttu ajama minna. Näitasime viisakalt oma näod ära ja siis põgenesime ükshetk nii et keegi ei märganudki haha. Pühapäeval (25.03) säras päike jälle kõrgel taevas ning seega olid ideaalsed olud võtmaks ette retke teisele poolsaarele, mis jäi linnast vasakule poole, kuhu ma ise polnud veel enne jõudnudki, seega tõotas tulla väga põnev päev. Seda ta oli, iga korraga muutusid vaated üha ilusamaks. Leidsime ka ühe imelise ranna kahe nö kalju vahelt, mida annab võrrelda näiteks Sardiinia paradiisirandadega. Uskumatu ikka, kui palju erinevaid randu mu linnake pakub ning no see maastik siin on midagi enneolematult kaunist. Võin väita, et üks Euroopa unikaalsemaid ja ilusamaid linnu on Põhja-Hispaanias asuv Santander!!! Väga omapärane ja tal on niiiiiiii palju pakkuda.
Esmaspäev oligi Stennu viimane päev siin, selle lühikese ajaga jõudsin ka kõik tähtsad kohad talle ära näidata. Käisin oma viimases loengus enne pikka puhkust ning siis kõndisime veel viimast korda promenaadil, istusime natuke Magdaleena poolsaarel, et nautida veelkord seda supervaadet ja siis kõndisime linna, sõime jäätist ja suundusime koju. Tegime viimased pakkimised, kirjutasime hüvastijätukirja mu toakaaslastele, kes päev otsa koolis olid ja proovisime kiiruga mu maja all olevast Manila kohvikust ka Hispaania parimaid tortillasi. Siis võtsime oma kohvrid ja alustasime teekonda Kanaaride suunas. Bussijaamas nägin oma sõpru just sellelt lennujaamabussilt maha tulemas, kuhu meie peale läksime. Nad tulid just oma neljapäevaselt Portugali reisult. Lennuk väljus meil õigeaegselt ning südaööl maandusimegi Lanzarotel. Tuli välja, et see lennujaam suletakse ööseks ning me otsustasime siis oma kodinatega randa minna. See teekond sinna oli päris ekstreemne kuna pidime kõndima mööda pimedat maanteed kus autod väga suurel kiirusel sõitsid. Kogu meie teekond oli ikka päris mitu kilti. Kui lõpuks rahulikumale teelõigule pöörasime ja esimesed majad paistma hakkasid oli juba päris hea tunne kuid siis märkasime kahtlaseid autosi kes niisama üsna meie lähedal peatusid ja siis tiirutasid. Me kartsime et äkki nad passivad meid ja tahavad meid paljaks röövida või siis üldse pantvangi võtta, seega päris mitu korda lipsasime ohtuse mõttes palmi taha peitu kui mingi auto meist möödus. Ilmselt oli tegu lihtsalt turistidega kes olid auto rentinud ja õiget kohta otsisid kuid alati on parem ettevaatlikum olla ja karta kui pärast kahetseda. Igatahes väga kahtlane olukord oli küll, nagu filmis ja meil oli veel pikk öö ees. Lõpuks jõudsime oma rännakuga esimesse kuurorti kus oli palju maju, palme ja valgustusi. Seadsimegi siis end mugavalt mereäärde rannatoolidele sisse, alguses oli üsna soe kuna olime 1,5h seigelnud kuid siis hakkas mul järsku nii külm, et Stennu pidi kõik oma riided, mis kohvris olid, mulle peale laotama, aga mul oli ikka külm. Eks see oli väsimusest ka ja et magada korralikult ei saanud. Siis otsustasime asjad kokku panna ja edasi kõndida et oma kuurorti kohale jõuda. Selleks pidime veel oma kolmveerand tundi mööda rannikuäärt kõndima. Leidsime siis pimedas oma apartamento ka üles ning siis läksime rahuliku südamega randa tunde veetma kuni päikesetõusuni. Mina suutsin isegi natukene magada aga Sten oli terve aja üleval. Lõpuks kui valgenema hakkas, oli näha juba hommikujooksijaid ning kell 8 avati ka meile lähim kohvik koos toidupoega. Ostsime krõpsu ning seejärel 2 kohvi, istusime seal mitu tundi ja mängisime kaarte. Kell 11 kõndisime oma majutuse suunas ning saime ka toa kohe kätte. Retseptsioonionu oli väga muhe ning kogu see kompleks oli ka ülimalt vägev. Uskumatu, et vaid 12,50€ maksab ühele inimesele 1 öö. Seal on mõnusalt rahulik, ilus bassein keskel ning korterid on ka väga suured ja mugavad. Seal oli kõik olemas: mikrouun, röster, pliit, potid-pannid, veekeetja, nõud, telekas, avar vannituba, suur magamistuba - ühesõnaga ohtralt ruumi. TÄIUSLIK! 
See oli ikka üks tõeline puhkus, kõigest olime eemal, ilmad olid soojad ja ei jäänud üle muud kui vaid nautida. Meie päevad nägid välja sellised, et ajasime end üheksa või kümne ajal maast lahti, sõime hommikust, läksime basseiniäärde päevitama, käisime end vees jahutamas, kui kõhuli päevitasin, üritasin veidike õppida kuna tassisin kõik oma hisp. keele materjalid kaasa, et asju üle korrata aga kohe kuidagi ei viitsinud, liiga hea oli olla! Lebasime ja olesklesime. Keskpäeval käisime tavaliselt peatänaval jalutamas, ostsime suveniire ja broneerisime ka ühe ekskursiooni mis sisaldas kaamlisõitu ning vulkaanide vaatlemist. See maksis 20€ pluss siis enda soovil 6€ kaamli eest. Mälestuseks ostsime omale magnetid, näorätikud Lanzarote saare pildiga, sain ka kaks käekotti kõigest 5€ eest, siis pika punase kleidikese mille alghind oli 25€ aga kauplesime 18 peale, plätud ja päikseprillid ka veel. Sten ostsis omale lühikesed püksid ja kaks väga kirgast särgikest. Tegime muidugi ka palju pilte, see oli üks tüütu kohustus jälle ja võttis kaua aega aga tore ikka kui iga asi jäädvustatud on. Mõned korrad käisime ka rannas päevitamas. Meie kodu asus täpselt kahe ranna vahepeal ja me käisime koguaeg ainult ühel pool, sinna kõndis 15 minutit umbes, see oli palju ilusam...teist nägime vaid õhtuvalguses tol päeval kui me lennujaamast kuurorti kõndisime...tundus üsna igav ja tavaline ning musta liivaga rand, mitte midagi erilist. See kus me koguaeg käisime oli huvitavam, ilusad palmipargikesed lähedal ja tumedad vulkaanipursetest tardunud kiviääred vms. Ei teagi õiget sõna selle kirjeldamiseks haha. Pildilt on paremini näha. Siis ühel päeval kui rannas vedelesime, tuli üks tore inglise mees meilt küsima, et kaua me siin veel oleme. Ütlesime et veel 6 päeva, siis küsis et kas me tahaksime nende ujumismadratsit ja lamamismatte endale kuna nad lahkuvad homme. Me olime üsna üllatunud, muidugi olime nõus, vedas ikka täiega kuna see madrats polnud teps mitte kõige odavamate killast. Hiljem vaatasime et need kõige tavalisemad maksavad mingi 7 või 8 € seega meie oma võis olla topelt kallim, muidugi otsustasin selle aarde ka oma kohvrisse hiljem toppida ja Santanderi viia. Üsna raske oli, aga mahtus ära ja kohvri kaalu ei kontrollitud jumal tänatud! Läksime kohe muidugi vette mängima sellega hahaha, nagu väiksed lapsed...see oli ka ainus kord kui mina Lanzarotel merevees käisin kuna see polnud just kõige soojem ja ma tahtsin rohkem päevitada. Kahjuks olid iga päev pilved koguaeg taevas, kuid nii oligi mõnusam sest kui päike ikka tükk aega kõrvetas oli hea kui mõneks ajaks natuke jahedamaks pilve tõttu läks.
Nii, nüüd räägiks natuke meie ekskursioonist ka. Kell 9 võttis buss meid peale ning kell 10 oli esimene peatus ühes kohvikus, teel sinna nägime juba natuke selle saare maastikku mis sarnaneb kõrbele ning kõik mäed, mis meile paistsid, absoluutselt kõik olid vulkaanid, raske uskuda aga nii see oli. Väga lahe ikka. Maapind oli ka mõnes kohas väga erinev, ühes kohas näidati meile ka maavärina tõttu täiesti maatasa lagunenud linnakese jäätmeid, ega ei oleks öelnud küll et seal enne mingid majad peal olid olnud, lihtsalt üks kahtlane pinnas. Meie giid oli väga lahe, viskas nalja koguaeg. Siis jõudsime kaamlite juurde, neid oli ikka üsna palju. Meid Steniga pandi kohe esimeseks, päris jube tunne oli kui kaamel istuvast asendist meiega püsti tõusis ja kui ta liikus, pidime ka kramplikult kinni hoidma käte ja jalgadega, koguaeg oli tunne et lendan maha sealt kastikesest. Tegelt polnud asi nii hull midagi, kaamlid pidavat olema kõige ohtutumad loomad. Aga see kaamel, kes meie taga täpselt oli, see oli küll sõge. Tal oli isegi suukorv ees, ei tea kas talle meeldib ampsata inimesi haha. Talle meeldis oma keelega imelike asju teha ja häälitseda nagu metslante, koguaeg mõtlesime et sülitab mulle või Stenile kaela. Sest ta sõna otseses mõtles hingas meile kaela, koguaeg mingi suure looma pea tsillis meie taga, vahest tuli ka meie kahe vahele hahaha, väga tavaline olukord, no tihti sõidan kaamli seljas! Täiega vinge ikka, see retk kestis kokku 20 minutit, jäime väga rahule. Siis viis buss meid Timanfaya rahvusparki, kus näidati meile, kui tuline seal maa sees on. Kõigest 10 meetri sügavusel on ikka veel umbes 350kraadi!!! Meile näidati ka seda kui mingi oksapuhmakas pandi mõneks hetkeks sügavasse auku ja väljavõttes oli see täitsa leekides. Samuti näidati mingi vedelikuga ka ühte asja, kui kallati mingisse torusse mis läks maa sisse ning see siis sekundi pärsat plahvatuslikuna välja purskas. Siis näidati ka seda, kuidas seda maaseest tulevat kuumust ära kasutati toidu valmistamisel, nimelt oli kohviku külje all selline kaevu moodi koht kus peal oli suur rest ja kanakoivad grillisid seal peal. Kui käed selle kaevu kohale panime võis tunda tapvat kuumust! Viimasena tehti meile pooletunnine bussisõit vulkaanide vahel, see teekond üli päris ohtlik, üsna kitsas tee busside jaoks ja mööda kaljuservi. Täpselt selline tunne oli, nagu sõidaks keset kõrbe, ainult selline liivane pinnas või siis magma tardumisel tekkinud pinnas ja suuuuuured mäed millel olid ka kraatrid, uskumatu oli midagi sellist oma silmaga näha, õnneks sain bussi aknast ka ka väga palju häid pilte nendest vaadetest. See ekskursioon oli küll seda raha väärt, saime ikka mingi tervikliku ülevaate sellest saarest!
Mis siis veel? Meie hostelikompleksis liikus koguaeg kaks kassi ringi, ilmselt nad elasidki seal. Enamusajast tsillisid nad meiega, või siis meie ukse taga nagu oleks oma kassid. Tahtsid süüa koguaeg, andsime neile muffinite pabereid limpsida, muud midagi. Jälgisid alati aknast, et mis me teeme, tundsid söögilõhna alati kaugelt ära juba. Üks asi veel, millega meil täiega vedas oli see, et just siis kui meie sinna hostelisse jõudsime, paigaldati ülejärgmisel päeval uus wifi ruuter nii, et kõik said ka oma tubades traadita internetis käia. Enne oli nii, et pidi oma läpakaga retseptsiooni juurde minema, ainult seal oli wifi leviala, noh kõigest mingi 10 sammu meie uksest, kuid siiski, oma toas on ikka asi hulga parem, saime skype's ka olla, väga imelik et just siis kui meie tulime. Üks õhtu otsustasime lihtsalt jooksma minna, tahtsime näha mis kaugemal toimub ja kus on põhilised klubid või baarid, sest me polnud väga kaugele päevasel ajal kõndinudki, ainult randa ja tagasi või teisele poole poodi ja tagasi. Internetist saime teada ka et Lanzarote pole just parim paik kus oleks aktiivne ööelu. Sest nagu me isegi nägime, käivad seal vaid vanemad inimesed või siis lastega pered puhkamas. Aga ega meil ausaltöeldes ei olnud absoluutselt mingit viitsimistki iga õhtu kuskil väljas tantsimas käia. Aktiivne päike väsitas meid koguaeg nii ära, et juba pärast õhtusööki olime tohutult väsinud ja unised. Üks öö suutsin ma magada mingi 14 tundi vist järjest, ei tea kuidas see võimalik oli?! Viiiimasel õhtul siis mõtlesime, et no peaks ikka ühe korra kuskile välja ka minema, huvipärast tahaks ju näha mis seal toimub. Ma olin nii unine, mõtlesin et magan siis paar tundi, kella kaheksast kümneni aga lükkasin ikka kella edasi ja edasi kuna kell sai 12...siis ajasin end siiski üles, panin riidesse ja läksime välja. Mingi mõttetu koha leidsime, kus olid klubid..aga seal oli neid nii palju ja igas ühes oli väga vähe inimesi ja muusika ka ei tõmmanud. Täpselt nagu Mallorcal , käisime ka huvipärast lihsalt ühe korra väljas, et mingit aimu saada aga need peod seal on ikka üsna lambikad. Ei anna võrrelda Türgi või Santanderiga !!! :) 
Vot, viimasel päeval siis (02.04) pakkisime kohvreid, kahetsesin et niiiiiiiiiiii palju riideid olin sinna kaasa vedanud, igaks päevaks midagi ja igaks ööks ka peoriided, tegelikult kasutasin ainult veerandit kogu kogusest või veelgi vähem sest liikusin koguaeg bikiinides ja värvilise hõlstiga ringi sest nii palav oli. Mul olid ju need rannareketid veel kaasas, siis ostsin kaks kotti veel, ja see suur ja raske madrats. Suutsin kuidagi kõik asjad ikka kohvrisse toppida kuid see oli ikka üsna punnis ja kaalule ma ei julgenud mõeldagi. Tegime omale riisirooga hommikul ja panime jäätisekarpi kuna ees ootas pikk päev. Check out apartamentost oli kell 12, saime oma asjad jätta ühte wc-sse, et ise veel mõneks tunniks mere äärde minna. Kell pool kolm tuli meile minibuss järgi, mille omale tellisime 10€ eest ning see viis meid privaatselt otse lennujaama, kõndides oleksime ka muidugi saanud aga kohvri rattad olid juba nii läbi kogu sellest teekonnast ja sellise palavusega oleks üsna raske olnud. Vaatasime õues lennukeid maandumas ja õhku tõusmas, sõime kõhud täis, tegime end vetsus kubujussideks, kaalusime enda jaoks kohvrid ära ( mõlemil oli mingi 13kilo vist) ja siis läksime hinge kinni hoides turvakontrolli lootes, et neid ei kaaluta. Läks hästi nagu alati ja jäime siis oma lende ootama mis hilinesid mõlemal. Minu oma väljus lausa kaks tundi hiljem nagu alguses kirjutasin. Aga jah, nüüd jõudsin siis oma esimese osaga lõpule...järgmises postituses kirjutan minu ja Xissu koosveedetud ajast! Mäu
No comments:
Post a Comment