Kaks blondi Santanderis

Nii, jätkan siis sealt kus pooleli jäi. Jõudsin siis 2.aprilli hilisõhtul Lanzarotelt tagasi, kuna lennuks jäi nii palju hiljaks, siis jäin ka viimasest bussist maha, mis kesklinna viis. Võtsin automaadist palju raha välja ning mõtlesin kellegagi taksot jagada. Võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt suvaliselt poisilt, kes lennujaama uste juures ootas, et kas ta tahaks minuga taksot jagada...aga ta ütles et ootab oma õde, kes autoga järgi tuleb ning et kui ma tahan siis nad võivad minu ka ära visata. Vedas ikka, sain peaaegu täitsa oma koju välja nendega. Järgmisel päeval pidin juba Kristiinele vastu minema, hommikupoole pakkisin oma asjad kohvrist lahti, koristasin ja tõstsin oma toa täiesti ümber kuna voodi all olev lisamadrats ei tahtnud mahtuda laua ja voodi vahele. Seega ainus võimalus oli laud akna alla tõsta, niimoodi mahtus madrats ära, aga ruumi oli toas oi kui vähe. Kirjutsin paberile väikese tervitussõnumi ja kaunistasin Kristiine jaoks voodi ka hispaania lipuga ning kinkisin talle sussid, mida siin toas olles kindlasti vaja läheb, kõrvarõngad ja maiustusi. Aeg oligi niikaugel, et pidin haarama jällegist oma vihmavarju ja kummikud ning tõttasin kiirel sammul bussijaama. Sest nagu ikka, siis kui keegi mulle siia külla tuleb, peab ju vihma sadama. Ega kaua ei pidanudki ootama kui jälle saabus üks rahvast täis lennujaama buss ning viimaste seast astus välja ka üks kena tuttav näoke, oeh, see oli küll tore! Otsustasime jällegi jala minna aga seekord otse läbi linna, mitte mööda rannikut. Xissu seadis end sisse, mina kokkasin pastat ning siis läksime õhtul ühte baari tähtsat jalkamängu vaatama. Otsustasime ühe sellise koha kasuks, kus kindlasti tuttavaid nägusi minu jaoks ei oleks, et saaksime rahulikult kahekesi olla ja rääkida kuid kaks blondi äratavad ju ikka tähelepanu ja siis vaheajal tulid kaks noormeest meiega juttu tegema, mõlemad rääkisime ainult hispaania keeles ning päris uhke tunne oli, Kristiine muidugi oskab palju rohkem kui mina aga mul oli niiii hea meel et lõpuks ometi saan ma kõigest aru hehee! :) Pärast läksime Molly Doolany, et vaadata teist poolaega, seal oli aga kohutavalt palju erasmuseid ja mängu me väga jälgida ei saanud, rääkisime juttu erinevate inimestega. Kõik küsisid muidugi, kuidas mu puhkusreis läks kuna ma olin ju näost täitsa neeger siis, eriti pimedas valguses. Sain ka ühelt sõbralt Xissule jalkapileti, me arvasime et siin staadionil toimub mäng Mallorca vastu järgmisel kolmapäeval aga lõpuks tuli välja et hoopiski neljapäeval siis kui Kristiine juba Eesti poole sõidab. Päris halb ikka, see oleks küll väga super olnud, sain veel tasuta pileti ka.

Kolmapäeval (04.04) kõndisime me maha oma 20km või isegi rohkem. Näitasin talle Jardines de Piquiot, Palacio de Magdalenat, kõndisime mööda mereäärt, tegime paljupalju pilte, alguses oli ilm pilvine ja merevärvus polnud sama mis päiksega...kui olime juba alustanud tagasiteed mitu tundi hiljem, tuli päike pilve tagant välja ja kõik muutus kardinaalselt. Tegime kõik pildid peaaegu uuesti kuna vaated ja meretoon muutusid valgusega niiii ilusaks. Mul oli hea meel et Kristiine selle õige ikka ära nägi kuna ilmateada ennustas meile igapäev vihma, seega ma kardsin väga, et ta ei pruugigi siin seda õiget ilu näha. Siis läksime koju, pistsime hamba alla midagi ja suundusime linna Carrefouri, läksime koju tagasi...seadsime end korda ja läksime õhtul uuesti linna poole kuna tegemist oli kolmapäevaga ja Montaditodes olid kõik söögid joogid 1€ ja tuttavaid ka mitu. Vahepeal nägime, kuidas maskeeritud inimesed harjutasid oma rogkäiku Semana Santa ürituseks. Pinchodes me kaua ei olnud, sõime ära, rääkisime paar sõna mõne inimesega ja siis mõtlesime uurida, et äkki on sel õhtul klubid lahti kuna järgmisest päevas hakkasid ju pühad ja inimestel vabad päevad. Ja meil läks õnneks, tegemist oligi eriüritusega, sisenesime mu lemmikklubisse El Divinosse aga seal oli väga vähe rahvast, meile pisteti kohe ka tasuta tervitusjoogid maja poolt pihku ja siis mõtlesime et, kuna kell on alles pool üks, siis jõuaksime kodus ära käia, riided vahetada ning ennast veits üles lüüa ja nii tegimegi. Vihma ainult oli sadama hakanud vahepeal, hoidsime omal salle peakohal ja tegime kiirkõndi kuna olime elevil sest öeldi et Juan Magani lugusi lastakse ööläbi ja see meie lemmikute seast. Kuna me olime niimitu korda juba päeval edasi tagasi kõndinud, siis oleksime pidanud surmväsinud olema aga keegi oleks justkui energiasüsti meile teinud haha. Taaskord tagasi linna kõndides muidugi sadas veelgi rohkem aga pidu oli hea ja olime seal üsna lõpuni. Öösel andis ikka tunda küll, kuidas jalad tuld lõid ja väsimus oli tappev!

Neljapäeval (05.03) läksime linna Semana Santa algust vaatama. Ega see midagi erilist polnudki, lihtsalt selline rongkäik trummide saatel, inimesed olid maskeeritud üsna jubedatesse linadesse ning ainult silmadele olid augud jäetud. Kõige usklikumad kõndisid lausa paljajalu jääkülmal asfaldil. Nad kandsid ka megarasket Kristuse kujukest ja kõndisid niiviisi aeglaselt läbi linna. Kuskil põhiplatsil toimus vist ka midagi aga meid see väga ei tõmmanud, käisime korra kirikust ka läbi, aga seal inimesed lihtsalt palvetasid. Kõik poed olid aga kahjuks suletud ja seda kuni laupäevani. Pühapäeval nkn mitte miski pole lahti, ainult söögikohad. Ilm oli ka pilvine ja siis läksime koju tagasi, tegime süüa ja jaurasime niisama. Järgnevatel päevadel me midagi erilist ei teinudki, sest linn oli justkui väljasurnud, imestasin et klubid olid isegi öösiti lahti ning inimesed pidutsesid nii et vähe polnud, hoolimata sellest et mingi hull usupüha oli käimas. Vaatasime ilmateadet ja see näitas, et esmaspäeval tuleb täiesti pilvitu ja soe ilm, seega otsustasime siis Bilbaosse minna kuna seal oli täpseltsamamoodi lubatud kõikidel teistel päevadel vihma. Kõige toredam õhtu oli meil laupeäval kui me püsisime terve aja vaid oma lemmikklubis ja tantsisime mitu tundi kuni lõpuni vahetpidamata, pause tegime vaid siis kui tulid mainstream inglise keelset lood mida igal pool maailmas hetkel raadiotest kuulda võib, need meile nii väga peale ei lähe, aga kohe kui dj andis märku sellest, mis lugu järgmisena tuli ja kuulsime tuttavaid kõlasid, siis läksid me silmad jälle särama, energia soovis vallanduda ning siis me plahvatasime ja tantsisime kõikidel ümeberolevatel inimestel silmad peast välja hahaha! Laulsime kaasa ja nautisime igat hetke, oehhhh, peaks Eestisse ka rajama sellise muusikaga ööklubi, kuhu saaksid minna kõik latiinorütmide armastajad!!! See oli ikka kõva trenn sest ma olin täiesti läbimärg ja tilkusin higist, aga mind ei heidutanud mu välimus sest nii hea oli olla.

Kuna pühapäeval oli vihmavõimalus vaid 20% siis läksime jalutasime majaka suunas mis on teisel poolsaarel vasakul pool, kust iga korraga kõrgemale minnes üha ilsam vaade avaneb, ma vist hakkan seal jooksmas käima kuna ma ei väsi nautimast seda ilu. Esimesed pildid tulid muidugi süngemad ja hallid kuid mida päev edasi seda rohkem oli taevas siniseid auke näha ning lõpuks otsustas ka päike välja tulla ja taaskord muutus kõik silmapilkselt ja saime superhäid pilte teha! Ka siis jäi mu süda rahule, et Kristiine nägi ka sellest vaatenurgast päiksega kõik ära.

Esmaspäeval lahkusime kodust pool üheksa hommikul, et osta bussijaamast piletid Bilbaosse, mis pidid väljuma 9:30. Õhtuse seisuga oli veel vabu kohti aga hommikul oli päris riskantne. Tulgi välja et need piletid on välja müüdud ja järgmine läheb alles kell 11. Ega meil muud üle ei jäänudki kui ostsime need hilisemad, kahju oli sellest et pidime nii vara ärkama. AGA, tegelikult oli see just hea, et me maha jäime, kuna ka Santanderis oli täiesti pilvitu taevas ja tõotas tulla superilm, seega meil oli piisavalt aega et teha linnas tähtsates kohtades pilte, sõitsime liftiga mäest üles ja näitasin Kristiinele seda suurepärast vaadet linnale, imeilus lihtsalt! Siis kõndisime pargis, mereääres ja viimaks võtsime ühed hot dogid enne bussile minekut. Reis kestis poolteist tundi ja ma polnud veel enne sinna poole sõitnudki, kõik mu väiksemad ekskursioonid toimusid täpselt teisel pool Santanderi. Vaatepilt aknast oli megailus, kõik oli nii roheline ja künklik ning vahepeal sõitsime ka mööda merd mis oli supersinine ja mööda külakesi kuni lõpuks jõudsimegi Bilbaosse kus oli oma 21kraadi sooja. Vahetasin vetsus pikad püksid seeliku vastu ja tundsin suvest rõõmu. See on üks ilus linnake kuid kolme tunniga nägime kõik juba ära, mis vaja oli. Selle kuulsa Guggenheimi muusemi oma huvitava arhitektuuriga, hiigelämbliku, lilledega kaunistatud hiigelkoerakuju ning muud tähtsad hooned. Merd seal kahjuks polnud, seega mind väga ei sümpatiseeri need linnad, kus meri puudub. Kuidagi igav hakkab seal ja ma olen väga õnnelik et mul oli võimalus just Santanderi Erasmuseks minna, ei kujutakski mingit teist kohta ette, see on täiesti ideaalne (kui ilmaolud välja jätta)! Lõpuks polnud meil enam midagi vaadata, kell kuus läks buss tagasi ja meil oli kaks tundi veel vaba aega, läksime mc donaldsisse ja siis istusime lihtsalt ühes muhedas purskkaevuga pargikeses ja ootasime. Jalad olid ka pikast kõndimisest juba üsna läbi. Tagasi Santanderi jõudes oli kohe hea tunne jälle, täpselt see, et jeeeeee, jõudsin pikalt päevalt koju tagasi, oma linn on ikka kõigeparem ja südamelähedasem! :)) Lihtsalt ei kujuta ette seda päeva, mil siit jäädavalt lahkuma pean, üldse kohe mitte ei taha.

Teisipäeval (10.04) oli meil shopingupäev, eelnevalt olime laupäeval omal asjad välja vaadanud mida võiks osta ning teisipäeval me siis viisime oma teod ellu! Mina ostsin vaid püksid ja pluusi kuna mul siin aega shopata maa ja ilm. Kolmapäeval sõime kahepeale kohalikku tortillat ja siis näitasin Kristiinele ka oma koolihooneid sest imekombel me sinnapoole polnudki veel enne kõndinud. Samuti käisime ka hoonete taga olevas imelikus pargis, kuhu ka mina oma jalga enne tõsnud polnud. Seal midagi väga erilist ei olnudki, lihtsalt üks pikk pikk imeliku konstruktsiooniga park, kus oli ka järveke kus elutsesid pardid, haned ja mindid kahtlased linnud veel. Olime nagu kaks loodusvaatlejat hehee. Käisime ka viimast korda linnas, et osta Carrefourist mõned toiduasjad ja siis kodus hakkas Kristiine oma kohvrikest pakkima. Uskumatu kuidas aeg lendas, raske oli mõelda, et juba järgmisel päeval samal ajal passin ma üksi oma vaikses korteris. Õhtul vaatasime veel paar osa ühest sarjast mida ma tänu Xissule vaatama hakkasin, kui ta siia tuli. Alustasime esimesest osast ja jõudime viimaks 17ndani välja. Öösel väga kiiresti meil und ei tulnud, rääkisime oma voodites juttu erinevatel teemadel, meenutasime vanu aegu kui veel tantsisime, ja huvitavaid sündmusi mis meil laagrites juhtusid ja kõikemuud, oehh, kurb.

Neljapäeva hommikul ärkasin 8:45, Xissu oli juba pool tundi enne üleval. Tegin meile ka hommikusööki ja siis suundusime paduvihmaga bussijaama. Just rääkisime et kindlasti jääb vihm järgi just siis, kui ta lõpuks bussi astub ja nii oligi. Naeruväärne lihtsalt, terve järgnev päev oli selline vahelduva pilvisusega ja täitsa soe. Aga oehhhh, niiiiiii kurb oli bussijaamast üksi tagasi kõmpida. Kui kunagi koju jõudsin, oli kõik nii vaikne, sünge, et ma puhkesin kõvahäälega nutma ja ei suutnud lõpetada. Iga asi tuletas mul Xissut meelde, kuidas me siin jaurasime või kui tore meil oli siin! Muusikat kuulata oli ka raske, terve päeva olin kurb ja nukrutsesin. Ja nagu ma ka fb-ki kirjutasin talle, et kaks blondi pole sama mis üks blond, niiii lahe oli koos tänavatel kõndida ja inimesed jäid meid lihtsalt suu ammuli vaatama mõnikord hahaha ja igalt poolt hõigati meile guapas, guapas !!! :D See teeb kohe tuju heaks haha, kuigi noh, kui ma üks olen siis juhtub ka nii, kuid siiski oehh, kahekesi oli meil ikka ülilahe, kuidagi üürikeseks jäi see aeg, oleks tahtnud veel paar päeva lisaks, siis oleks saanud veel mõned korrad oma lemmarklubis käia. Enam ju ei tea, millel on järgmine kord, kui koos nende maailmaparimate hispaania lugude järgi tantsu lüüa saame. Tol õhtul polnud ma kindel, kas üldse viitsin õhtul staadionile oma viimast jalkamängu vaatama minna sest kahel järgneval korral olen ma kuskil reisil. Võtsin ikka end kokku ja läksin, algul vaatasin et mitte ühtegi tuttavat ei ole seal ridades, kus meie kõigi kohad peaks olema...mõtlesin et see on ikka väga kahtlane kuna osad on juba tagasi oma reisidelt, mis nad vahenädalal sooritasid aga mis seal ikka, istusin siis mingi suvaliste inimeste kõrvale üksi maha, mäng oli 30 sekundit käinud ja juba tuligi esimene ja viimane värav Mallorca meeskonna poolt mis oli ikka nii lamp, keegi ei saanud midagi aru et mis nüüd juhtus, kust see tuli, kuidas niii ?!!??! Ja järsku tuli mu juurde üks sõber, kes oli mind märganud ja kutsus mind nende juurde istuma. Neli itaalia possi olid seal kõrgemal, olin siis nendega kogu aja ja tõepoolest mitte ühtegi erasmust me seal rohkem enam ei näinud. Veider!

Järgmistel päevadel istusin kodus, tuju oli nüüdseks juba palju parem, pesin oma pesud kõik ära oma nõmeda pesumasinaga millest ma midagi aru ei saa ning siis kuivatamisega oli ka muidugi probleem kuna siin on ju nii, et iga hetk võib taevast mõneks ajaks vihma sadama hakata. Koguaeg on nii, et panen asjad akna taha nööridele kuivama ja siis järsku märkan et oiii, vihma sajab ja kõik on jälle märjad. Kirjutasin reedel kaks pikka blogi oma viimasest kuust oma kõigekallimate inimestega ja tegelesin veidike ka õppimisega oma eelseisvateks presentatsioonideks. Terve järgnev nädal sadas iga päev vihma ja ilm oli täiesti kohutav, seega peale kooliasjade ma millegi muuga ei tegelenudki. Tänaseks on kuupäev 20nes ja mõne tunnipärast asun Salamanca poole teele, see on järjekordne ekskursioon meil AEGEE Santanderi poolt organiseerituna, maksis see 75€ ja oleme seal pühapäeva õhtuni, loodame et ilm alt ei vea. Sealsetest sündmustest kirjutan juba järgmises postituses!