Kaks viimast päeva

Reedel (29.06) pidin vara ärkama, et sammud viimast korda kooli poole seada. Nimelt oli mul vaja kinnituskirja rahvusvaheliste suhete osakonnast, hoidsin hinge kinni et see ikka lahti oleks ja et kõik hästi läheks. Õnnek oli, sain ilusti kätte selle ja õppeperioodi kuupäevad pandi ka hästi, ma algul mõtlesin et kui nad panevad kasvõi ühe päeva vähem mis mul lepingus kirjas on tallinna ülikooliga, siis pean ühe kuu eest stipendiumi tagasi maksma aga nad panid hoopiski mingi paar nädalat mulle otsa. Siis printisin omale lennupilteid, võtsin pangast väljas kõik oma raha, mis Santanderi panas arvel veel oli ning sulgesin konto (sain ilusti hispaania keeles suhtlemisega hakkama jeiiii). Kahjuks võtsid nad mult kaardi ära ja lõikasid pooleks, ei saanudki mälestuseks jätta :( Siis polnud mul tegelikult ju üldse mõtet seda uut kaarti teha pärast seda kui mul Valencia metroo jaamas masin ära sõi vana. Täpselt 2 nädalat enne lahkumist, aga noh mis seal ikka. Lõpuks lahenes kõik hästi, vähemalt raha sain ilusti kätte. Siis läksin koju kohvreid pakkima. Tegin seda mingi 4 või 5 tundi. Kogu poole aasta elu oli vaja kahte kohvrisse pakkida ju. Prügikasti läks ka ikka omajagu kola haha. Siis oli meil Jorge juures õhtusööming, väga mitmekäiguline. Kuna kõik toiduülejäägid tuli ju enne minekut nahka pista. Sõime pastat, austreid esimest korda elus, siis mingit peekonimoodi asja ja itaalia juustu saiaga ning kalarooga ka lõpus. Magustoiduks olid muffinid minu poolt nagu ikka. Seejärel liikusime ülimalt täis kõhtudega Zanzibari teiste juurde ja seal lõppes ka minu õhtu.

Laupäeval (30.06) käisin paaniliselt internetiühendust otsimas. Kool oli ju suletud, seega otsustasin siis esimest korda Paranimfosse minna (see on kesklinnas asuv meie kooli suur raamatukogu ja noh arvutikasutamise ja õppimise koht). Vihma kallas nagu oavarrest, ega mul täpselt polnud meeles ka et kus see täpselt asub, pika otsimise peale leidsin üles aga see oli nii tühi ja vaikne. Küsisin siis turvalt et kus arvuteid kasutada saab, ta ütles et kõik on suletud, eksamid ju läbi ja nädalavahetus on ka. Okei, siis mõtlesin et otsin mingi suvalise kohviku kus oleks wifi, ja kohe leidsingi teiselt poolt teed. Ostsin oma viimase tortilla de patata söögiks ja küsisin interneti koodi. Seal kirjutasin siis päris tükk aega oma viimase ja ülipika sõnumi facebooki oma siinsest superkogemusest ja tunnetest mis mind tol hetkel valdasid. Siis helistas mulle ka üks Lukaše sõber (hispaanlane) ja küsis mis kell ning kus me kokku võiks saada, kuna minu kätte oli toimetatud kaks suurt kotitäit Lukaše asju, mis ma pidin nüüd ta sõbrale toimetama. Telefonitsi on üsna raske võõras keeles suhelda aga sain imekombel jällegi üsna hästi hakkama, jeeee! :) Siis oli mul väga vähe aega et linnast koju joosta selle vastiku ilmaga, et võtta need asjad ja siis veel enne kella üheksat poodi jõuda et migit toidupoolist õhtusele ärasaatmispeole kaasa osta. Jõudsin ilusti igale poole ja ostsin ühe muheda pooliku arbuusi kaasa. Sättisin kodus end viimaseks peoks valmis ja tõttasin Aneta korteri suunas. Mõtlesin et olen ülipalju hiljaks jäänud (1,5h) aga tegelikult olin esimeste seas kes jõudis. Mu korterikaaslased olid juba ammu seal. Tegemist oli siis kuue inimese ärasaatmispeoga (minu, Aneta, Dave, Mattia, Elisa, Sandi), tegelikult veel ka Sofia, Andrea ja Ergini. Ütleme nii et peaaegu kõik kes veel Santanderis olemas olid, tulid sinna peole, niiiiiii tore oli veel viimast korda kõiki niimoodi koos näha. Samuti muidugi ülimalt kurb. Süüa oli meil tohutult palju, kõht sai nii täis et raske oli liikuda aga ikka pidi näksima neid megamõnusais Sandi tehtud pisikesi šokolaadikoogikesi. Vot, kui naabrid juba päris kurjaks said tugeva lärmi tõttu, läksime edasi kohustuslikus korras ikka kõigepealt Zanzibari...see on selline hästi pisikene koht kus enamus elu toimub ukse taga väljas. Mina vist kordagi sinna sisse ei läinudki viimasel õhtul, istusin õues ja rääkisin viimaseid kordi kallite inimestega juttu ja ikka mõtlesin kui väga ma neid igatsema jään. Päriselt, ma sain sealt omale mõned nii kalllllid ja erilised sõbrad, kes on paremad kui pooled sõbrad mul Eestis. Nii tohutult kahju on see, kui saad lähedaseks kellegiga selle lühikese aja jooksul ja siis ükshetk pead kõigest lahti ütlema igaveseks, teades et heal juhul ühel või kahel korral elus tuleb veel võimalus kohtuda, siis kui reisimiseks jälle läheb. Oehh, nii raske on seda kirjutada sest pisarad tahavad mu silmadest välja tungida:( Aga tulles teema juurde tagasi, siis pärast Zanzit võtsime taksod ja sõitsime mereäärde klubisse nimega BNS, mis asub üsna minu kodu lähedal Sardinero rannas. Seal tantsisime mingi kolm tundi vahetpidamatult kuni sulgemiseni. Muusika oli ka üsna super, enamus meie erasmuse aja lugudest tulid ikka ära. Tol ööl ei olnud mul väsimuseraasugi, kui klubi sulgeti seisime veel väljas ja rääkisime juttu kuigi vihma hakkas sadama. Õnneks mul oli mu armas suur punane vihmavari kaasas. Eriti armas on see, et Sandi ja Levent hakkasid mind ingliks kutsuma, nad ütlesid et ma olen nii super, alati nii tore, armas, õhkan positiivset energiat ja naeratan südamlike silmadega. Ning juuksed ja kõik kokku meenutab inglit. Noh mina muidugi kõigega nõus ei ole aga kui nemad arvavad nii siis on see ju niii tohutult armas, kui keegi nii ütleb! :)) Eestis ei tee selliseid komplimente küll mitte kunagi keegi (okei, no välja arvatud Stenberg). Aga jah, õues oli juba täitsa valge aga päikese täieliku tõusu ei jaksanud me küll ära oodata, sest järgmine päev oli siiski vaja veel palju korda saata ja kell oli juba pool seitse hommikul. Kodus mul ka und ei tulnud, vaatasin vist simpsoneid või ma ei mäletagi mida ning võibolla poole kaheksa või kaheksa ajal sain mõneks tunniks sõba silmale.

Pühapäeval (1.07) Kell 11 olin juba üleval ja alustasin oma kõigeviimast päeva oma kallis paradiisis. Alguses oli pettumus suur, kuna taevas oli jällegi täiesti hall. Seega otsustasin siis mõned tunnid kohvreid veel pakkida. Siis kella poole üheks läksin Gianco juurde sööma, ta praadis mingit liha ning Jorge oli ka seal. Ka temal oli viimane päev Santanderis, ta kolis nüüd Gijoni vist. Lõpetas ülikooli ära ja nüüd läheb tööle. Pärast seda läksin otsima kohta kus korra internetti saaks kasutada. Istusingi ühte kohvikusse Avenida de Los Castros tänaval, teel sinna märkasin taevas, et sealt tagant poolt paistab juba täiesti sinine kõik ning pilved kaovad juba üsna pea ära.See tegi meeleolu heaks. Võtsin ühe kohvi, käisin lugesin viimast korda oma uuendused ära facebookis ja siis asusin pikale ja viimsele rännakule. Otsustasin kõigepealt jalutada mööda rannaäärt vasakule poolsaarele peaaegu majakani, kust avaneb maailmailusaim vaade Santanderile ja tema maastikule, kõndisin sinna kaks korda kauem kui tavaliselt kuna iga sammu juures pidin ma muidugi digikaga pilte tegema et kõike ikka jäädvustada. Kohale jõudes puhkasin veidike ja alustasin tagasiteed, meeletult palav oli siis õues juba ja mul oli raske kott läpakaga õla otsas. Tagasiteel mööda rannaäärt tahtsin tegelikult veel Magdalena poolsaarele minna ja seal viimast korda pilte teha kõigest, kuid aega polnud enam nii palju, siis kõndisin lihtsalt mööda promenaadi nii kaugele kui juba linn hakkas, vahepeal sõitis mingi Hispaania jalka fännklubi must mööda suure müra ja laulu saatel kahekordses punases bussis hehe. Tagasi koju otsustasin minna hoopis võõrast teed pidi kuhu ma kunagi sattunud veel polnud. Tahtsin ära näha ka seda Santanderi kalleimat hotelli (viis tärni muidugi), mis asus täiesti mäe otsas ning kust avanem kõige rikkalikum vaade kõigele. Kodus tegin endale näo pähe, panin minekuriided selga, hispaania sali kaela ja siis suundusin oma kahe üliraske kohvriga ukse poole. Sofia oli juba läinud, aga temaga ma veel kohtusin õhtul, aga Andrea oli veel kodus. Me ei jätnud korralikult hüvasti kuna ta lubas et tuleb Brujase kindlasti jalkafinaali vaatama, seega ma jätsin siis lihtsalt oma kalli korteriga mõttes hüvasti ja üritasin kuidagi treppidest alla saada...no see oli ikka elupingutus. Kõndisin siis kurbuses viimast korda mööda pikka sirget Mendes Pelayo tänavat kuni jõudsin lõpuks plaza Canadillole kust ilma vaevata Gianco mind juba üles leidis. Paar itaallast oli veel temaga. Päris naljakas oli siis oma kohvritega ringi tõmmelda linnas, maandusime siis Brujas, panin need rasked kobakad kuskile ukse taha ja siis ootasime põnevusega finaalmängu algust. Iga hetk tuli aina rohkem inimesi sinna pisikesse baari, algul passisin seal täitsa taga et kohvritel silm peal hoida aga siis oli mul juba suva ja trügisin täitsa ette ja olin tõeline fänn seal :) Pärast esimest väravat oli juba superhea tunne sees, kurbus oli seest täitsa kadunud, siis tuli veel teine ja kolmas ja neljas värav ning hispaania saigi meistriks, NIIIIIIIIIIII VINGEEEEEEEEE, vot see ei lähe vist kunagi meelest mul!!! Mis saab veel lahedam olla, kui vaadata sellist tähtsat mängu võitjariigis, super! Nii, siis liikus kogu rahvas jälle linna keskplatsile, kõikidel tänavatel võis näha punase-kollase värvusega kaetud inimesi hõiskamas ja karjumas. Kogu linn oli totaalselt muutunud, ma olen õnnelik et sain seda oma silmaga näha veel paar tundi enne minekut! Üks itaalia tüdruk ütles et elab sealsamas lähedal ja ma saaksin oma kohvrid temajuurde panna, nii ma tegingi. Siis vaatasime kogu seda melu platsi keskel, tegime pilte ja rõõmustasime kõik koos. Ühel hetkel otsustasime minna vaiksemasse kohta, Mandalasse. Sinna ei tulnud väga palju inimesi, aga piisavalt, olime seal väljas mingi 20 minutit ja siis oligi käes kõige kurvem aeg: nimelt pidin hakkama inimestega hüvasti jätma. Kusjuures asi polnudki nii hull kuna süda hõiskas tegelikult rõõmust ja kõik oli hoopis teistsugune, see päev ei olnud nukrutsemiseks, kogu linn tähistas ju võitu ja see aitas väga kaasa minu emotsioonidele. Siis läksime võtsime mu kohvrid ja suundusime Gianco ning Erginiga bussijaama poole. Jõudsime kohale täpselt kell 1 öösel, seega oli aega veel pool tundi. Võtsin läpaka lahti ja läksin wifisse, laadisin just äsjatehtud pildi facebooki ja oma lahkumissõnumid ka igalepoole. Ja siis oligi aeg sealmaal, kus rahvas hakkas bussi sisenema, panin oma kohvrid alla ja suundusin kallite inimestega hüvasti jätma. Sinna tuli viimasel hetkl veel paar inimest joostes meid ära saatma (üks türgi poiss Levent läks muga sama bussi peale). Kokku oli meid siis 7, mina ja poisid haha. Vot siis tulid mul suured pisarad silma ja ei saanud enam nuttu tagasi hoida sest mulle jõudis kohale, et kätte on jõudnd lõpuks see hetk, mil minu Erasmuse semester Santanderis on täesti läbi nüüdseks ja seda ei juhtu enam kunagi elus ning kõik need toredad inimesed, kes mulle väga lähedaseks said, lähevad samuti oma radu pidi edasi, ning meie teed ei ühti enam. Siis istusin bussi maha, poisid tulid minu akna taha lehvitama, see oli üks raskemaid momente, kui buss liikuma hakkas, bussiterminalist ülesse tänavale sõitis ja siis suuna linnast välja võttis...sel hetkel oli tõesti nii et kogu mu erasmuse elu käis mu nutuste silmade eest läbi, täiesti lõpp ikka kuidas saab ühte kohakesse niimoodi kiinduda. See on tõesti mu lemmiklinn maailmas ja ma tunnen seal isegi rohkem kodusemalt end kui Eestis. Seal oli mul alati naeratus kõrvuni ja kõik oli niii ilus ja hea!
Igaljuhul, läinud ma siis olingi, peaaegu kuus tundi loksusin bussis, vahepeal olin netis ka oma läpakaga aga selle aku ei pidanud kaua vastu kahjuks. Mul oli koht üksikul pingil ja buss läks täitsa täis, seega pidime Leventiga eraldi istuma. Lennujaama jõudes otsisime üles bussi mis meid õigesse terminali viis, siis istusime ühte kohta maha, kus oli imekombel natuke internetilevi. Nii möödusid meie tunnis üsna kiirelt, ükshetk otsustasin ma magama jääda, tegin seda lausa kaks tundi. Levent pakkus mulle ka igast maiustusi ja snäkke vennalikult, kõik mis tal kaasas oli hehe. Siis läksin vetsu, panin kõige raskemad riided omale selga...viskasin kõik shampoonid ja rasked pudelid ära kuna kaal oli mingi 5 kilo üle suurel kohvril ja siis otsisime üles mu check in laua. Andsin oma kohvri ära mis kaalis lõpuks täpipealt 20 kg nagu vaja ning siis läksingi turvakontrolli sabasse. Jätsin siis oma viimase sõbraga erasmuse kogemusest hüvasti, ja asusin teele, et pühkida nüüd pikemaks ajaks hispaania tolm oma jalgelt :( HASTA LUEGO, MI QUERIDA ESPAÑA !!! (L)