Orientatsiooni programm ja magamata ööd

Issand, ma ei teagi kohe kust alustada. Ühesõnaga, kolmapäeval (8.02) algas siis ka kauaoodatud orientatsiooniprogramm, mille raames toimusid igast erinevad ekskursioonid. Kuna ma olin üsna elevil, siis ei suutnud ma öösel eriti magada ka...võibolla mingi viis tundi ikka tuli ära hehe. Igastahes, ärkasin kell 8:40, käisin pesus, tegin end inimeseks, sõin ja järsku oligi kell juba 9:30 ning ma tormasin siis ruttu kodust välja ülikooli suunas. Ma ei teadnud täpselt millisesse hoonesse minema peab, seega varusin ikka aega, kella kümneks pidime ühes saalis igastahes kohal olema! Teel sinna, küsis üks poiss minult hispaania keeles, kas ma tean kus asub Facultad de Ciencias y Economicas, ma ütlesin et otsin sama asja, seega ilmselt sa oled ka uus vahetusõpilane. Ja nii saigi Sillu omale esimese ametliku sõbra, sest korterikaaslased ei loe antud juhul haha. Poisi nimi on Brooks ja tuleb USAst, nimelt Miamist. Terve tee rääkisime juttu, nii põnev oli. Leidsime ilusti ka õige koha üles, sest järgnesime teistele saatusekaaslastele hehe. Terve saal tuli inimesi täis, meile tehti siis presentatsioon ülikooli kohta, tutvustati ka organisatsiooni nimega AEGEE Santander, mis korraldab meile igasuguseid erinevaid üritusi ja väljasõite. Seega igav meil siin ei hakka, ajast tuleb lihtsalt puudus ja magada siin väga ei saa enam. Siis jagati meid perekonnanimede järgi gruppidesse ja tehti koolihoonete tutvustus, seejärel kogunesime kõik jälle ühte ruumi, kus tegime ka esimesi grupipilte ja tervitussõnu tuli lausuma ka kooli rektor. Siis anti meile tunnike vaba aega suhtlemiseks, pakuti ka suupisteid ja juua. Sain juba päris paljude inimestega tuttavaks ja see oli nii põnev. Kõik olid nii suhtlemisaldis, kuna ega siin ju muud üle ei jää kui tuleb aina sõpru juurde saada, sest muidu on ju nukker edasipidi üksi tsillida. Ma muidugi lasin inimestel oma nimed üles kirjutada, et hiljem nad facebookis sõbraks lisada ja seal edasi suhelda. Ilm oli üsna halb, koguaeg tibutas õues vihma. Siis läksime bussidesse ja meile tehti linna peal tiiruke, siis külastasime ka Palacio de Magdalenat, mis on linna üks suur vaatamisväärsus ning käisime korra ka majaka juures, kust ilusa ilmaga avaneb ülimalt ilus vaade. Bussis jagati meile ka flaiereid õhtul toimuva tutvumisürituse kohta ühes baaris. Lõpetuseks tehti meile ka paadituur mööda rannikut, väga kahju et ilm meid alt vedas, kuna me istusime koguaeg sees ja külmetasime ning vaade polnud ka midagi erilist kuna kõik oli nii hall ja vihmane. Mida rohkem ookeani poole seilasime, seda võimsamaks ka lained läksid...vahepeal karjusid kõik kuna paadike polnud just kõige massiivsem ja no need lained olid ebamaised, ma mõtlesin et me läheme ümber haha. Igastahes, jõudsime ikka elusalt kaldale ja siis läksid kõik oma kodudesse. Ega kodus kaua olla ei saanudki, jõudsin sinna mingi kell kuus...tegin omale süüa, rääkisin oma päevast tüdrukutele ja kella üheksaks läksin juba sinna baari, kus pidi tutvumispidu toimuma. Ma läksin üksi, kuna tüdrukud õppisid jälle eksamiks. Ma teadsin, et enamus inimesed hakkavad alles kella kümnest sinna ilmuma, kuna enne seda vaadatakse seal jalkamängu, aga kuna ma tahtsin ka jalkat näha veits, siis otsustasin ikka varem minna. Igastahes, jällegi üks asi, mida ma kunagi Eestis ei teeks: nimelt ma ei läheks nunca üksinda kuskile baari nii et ma sealt pmst kedagi ei tunne.

Nii oligi, leidsin õige koha üles, läksin sisse ja mis ma nägin...seal olid ainult mehed, mingi 17 tk ja siis ühes nurgas ka üks paarike. Seega kaks naist ainult koos minuga haha. Nägin ainult ühte tuttavat nägu, istusin tema kõrvale, tellisin omale ühe õlle ka ja vaatasin huviga jalkat Barcelona vs Valencia. Täiega lahe oli, siis kui vaheag tuli, läksid osad õue suitsule, seega ma otsustasin et lähen istun suvaliste kuttide juurde ja alustan vestlust. Jällegi asi, mida ma Eestis väga ei tee, aga siinolek on muutnud mind palju julgemaks ja enesekindlamaks. Enne Erasmuseks minekut kardsin tegelikult natuke seda, kuidas ma hakkama saan, sest ma ei tundnud end väga kindlalt inglise keeles rääkides, aga absoluutselt kõik kiidavad mu inglise keele oskust...päris paljud on arvanud, et ma olen inglismaalt haha. Seda on ainult rõõm kuulda, praegu räägin täiesti vabalt ja ei karda midagi ja kõik on ülimalt super. Inimesed siin on kõik väga toredad ja olen juba tohtult palju uusi sõpru omale saanud igast maailmaotsast. Nii, igastahes pärast jalka mängu, mille Barca muidugi võitis 2:0, pandi muusika käima, inimesi hakkas juurde voolama ning nägin ka palju tuttavaid nägusi. Väga tore õhtu oli, algul rääkisid kõik baarileti lähedal, mina muidugi tantsisin samal ajal koha peal, sest see muusika siin on täpselt midagi minule. Poisid ütlesid, et ma olen ainus, kes koguaeg särab, mul on koguaeg naeratus näol ja olek on üdini positiivne hehe. Ka seda oli rõõm kuulda, eks see paistab jah välja kuna ma olen siin niiiii mega õnnelik ja naudin igat hetke. Ning seda mainiti ka, et ma tantsin nagu koguaeg...isegi neil ekskursioonidel kui oli külm ja me seisime ja rääkisime juttu, mina ikka õõtsusin tantsurütmis hahahah. Ning, kui ma järsku klubis kuulsin laulu nimega Llamado de emergencia siis ma läksin täiesti pööraseks, inimesed vaatasid et ma ei ole normaalne hahahahah, ma olin niiii ekstaasis, terve aja laulsin kõva häälega kaasa ja kõik imestasid et kuidas mul need sõnad peas on haha. No issssand, see on isegi mu telefoni helin, ja nüüd ma kuulen seda kuskil baaris, see on kui unelm!!!! Samuti lastakse siin lugusi nagu Que tengo que hacer, Una vaina loca, Juan Magan - Ella no sigue las modas, Danza kuduro ja paljupaljupalju muuuuud, peaaegu kõik mis on mu playlistis ja mida iga päev kuulan - EBAREAALNE!!!!

Oehh, see on kirjeldamatu kuidas saab üks inimene niii rahul olla! Ausalt, ma ei taha siit kunagi lahkuda. Mis sest, et ilm on siin tänu Atlandi ookeni lähedusele väga väga pähh, ei ole see kõige olulisem, sest kõik muu on täiesti uskumatu. Nii, vahepeal mängisime ka lauajalgpalli, mille me võitsime Rauliga (megatore poiss Miamist). Siis liikusime kõik tantsuplatsile mis oli kitsam kui Nimetas haha. Tantsisime ringis kümnekesi vist. Kell oli juba pool kolm öösel ja 8:30 pidin hommikul kooli juures olema, et ekskursioonile minna. Enamus meie pundist ei osalenud nendel ekskursioonidel, seega nad said pidutseda ööläbi ja magada kaua, aga päris palju oli ka mu saatusekaaslasi seal ümberringi. Tahtsin siis koju minna, aga Raul võttis mu telefoni ära ja peitis oma tasku et ma ära ei läheks hahah. Nii et mul oli tükk tegemist sellega, et oma telefoni tagasi saada, muidugi ma ju ei tahtnud minna aga kuna äratus oli nii vara, siis mul ei jäänud muud üle. Lõpuks siis Raul halastas ning jätsin hüvasti kõigiga ja tõttasin rõõmsalt koju. Ma nii armastan seda, kuidas siin inimesed tervitavad ja jätavad hüvasti kahe põsemusiga, see on nii nummi komme!

Kell pool neli sain igastahes magama ja 7:20 oli äratus. Kuna magamiseks jäi nii vähe tunde, siis polnudki väga raske tõusta, ainus probleem oli see, et teki all oli nii soe kuid toas megakülm. Sättisin siis end valmis ja läksin kooli ette, kus oli peale minu päris palju uniseid nägusi, niiet inimestele otsa vaadates sai kohe aru kes käis öösel väljas ja kes mitte. Bussis sain õnneks magada mingi 1,5 tundi, läksime ühte linnakesse, mille nimi oli Comillas. Meile tutvustati hooneid ning siis saime vaba aega peaaegu kaks tundi. Kuna seal midagi väga teha ei olnud, läksime mingi kümnese pundiga kohvikusse, et sooja saada ning oli ju vaja midagi, mis üles ärataks haha. Siis kõdisime ühte kohta kust avanes kena vaade merele. Suvel oleks muidugi kõik palju ilusam välja näinud. Järgmine sitkoht oli üks pisike linnake Picos de Europa, mis asus täitsa mägedes. Sinna sõitsime üsna kaua, kuna teed olid väga kurvilised ja see oli nii põnev, aknast avanes megalahe vaade kui mägede vahel sõitsime. Giid rääkis ka kogu aja ning ma sain päris palju juba aru hispaania keelest, kuna ta rääkis hästi selgelt ja normaalse kiirusega. Üldiselt Cantabria regioon on Hispaania kõige mägisem piirkond ja ilmselgelt ka üks kõige huvitavamaid ja ilusamaid kohti. Kohale jõudes anti meile toidukotid ja siis pidasime piknikku. Seejärel saime jälle vaba aega, jalutasime mööda linnakest ja tegime pilte ning siis algast tagasitee koju. Bussis jagati jälle flaiereid õhtuse peo kohta ühes Iiri pubis. Sain õnneks paar tundi magada jälle bussis, koju jõudsin mingi kuue paiku jälle. Sõin veidike, panin pildid arvutisse ja jälle oli aeg sättima hakata, et välja minna. Seekord tulid mu korterikaaslased ka, nad polnud veel uusi Erasmuseid kohanud.

Seal pubis toimus ka üks lahe õllejoomise võistlus, kui ma kohale jõudsin haarasid mu sõbrad kohe enda tiimi, nii et mul polnud isegi valikut et mitte osa võtta. See maksis 5€ ja ma polnud kunagi midagi sellist kogenud. Kuna meie tiimis oli kaks tüdrukut, siis muidugi me kaotasime kõik kolm raundi, sest tegmist oli ju kiiruse peale joomisega haha. Kui üks on oma klaasi tühjaks joonud, peab ta oma klaasi korra pea kohale panema tagurpidi, sest kui seal on midagi veel sees, siis see voolab lihtsalt juustesse ning seejärel peab alles lauale panema ja siis on järgmise inimese kord. Imekombel tegin ma päris tublit tööd ja olin meestega samaväärne, kõik imestasid ümberringi ja tegid pilte must ning elasid kaasa ka loomulikult haha. Igastahes, jällegi väga tore õhtu oli, kui ma lõpuks koju tahtsin minna, sest äratus oli jällegi 7:20, siis järsku haaras üks tüüp mu tantsima ning tuli välja et ka tema on tantsuõpetaja. Aga tema õpetab salsat ja merenguet ning sedasorti tantse. Ma olin jällegi õnnejunnis kuna muusika oli tohutult mõnus ja ma sain tantsida inimesega kes suutis mind juhtida ja oskas igast erinevaid lahedaid samme ja oehh, no niiiiii vinge...jällegi asi, mida ei juhtu Eestis kuigi tihti!!! Kõik muidugi vaatasid ümberringi kuidas me tantsisime haha. Igastahes, koju jõudsin jälle mingi nelja paiku, seega magada sain jälle vaid paar tunnikest, täiesti CRAZYYY värk!

Hommikul kooli ees busse oodates olid inimesed täiesti läbi omadega. Terve päeva inimesed ainult haigutasid, kaasa arvatud mina! Väsimus oli tappev. Sõitsime siis neid kuulsaid Altamira koopaid vaatama, kus on maailma vanimad koopamaalingud, mingi 18 500 aastat tagasi tehtud. Ma mäletan väga hästi pilte neist oma kunstiajaloo õpikust 10ndas klassis ja siis polnud mul  veel aimugi sellest, et ma mõne aasta pärast satun siia elama haha. Aga, kahjuks õigetesse koobastesse enam turiste ei lasta kuna see mõjub neile halvasti, seega külastasime hoopis muuseumit, mis oli päris mõttetu minu arust. Ma niiiiii ootasin seda, et minna neisse koobastesse...seal muuseumis oli pigem nagu näitus tööriistadest mis tol ajal kasutati kui koobastes elati ning siis oli üks saal, kuhu oli kujundatud lakke midagi sarnast nagu neis koobastes - maalingud erinevatest loomadest, mida nad küttisid. Kuigi neid oli jäljendatud üsna täpselt, ei sümpatiseerinud need mind väga, kuna see polnud ju siiski see õige! Väga kahju igastahes. Pärast läksime jälle ühte linnakesse nimega Santillana del Mar, seal tsillisin koguaeg aeg ühe Mehhiko pundiga...neid oli ka mingi 10 vist kokku ja üritasin palju hispaania keeles nendega rääkida, päris hästi tuli välja. Tunnen juba, kuidas see keel hakkab üha selgemaks mulle saaama, aga pikkk tee on veel minna. Ma saan juba väga hästi aru, aga ise rääkida on ikka veidike raskem aga eks see tuleb ajaga...pealegi ma pole veel minevikku õppinud, seega saan ainult olevikus ja tulevikus lauseid kokku panna. Üldiselt minul ja teistel Erasmuslastel inglismaalt ja mujalt Euroopast on üsna sama level hispaania keeles, muidugi on ka neid, kes räägivad väga hästi - B2 tasemel. Näiteks Itaallased kuna neil on üsna kerge hisp keelt õppida, sest see on nende omale üsna sarnane. Igastahes, reedel oli kõige lühem ekskursioon ja jõudsime tagasi juba kell kaks. Tahtsin siis kooli arvutiruumi minna, aga see oli kinni kuid ma teadsin et igas hoones peaks olema arvutiruumid, seega läksin teise majja lihtsalt. Proovisn otsida aga ei leidnud. Siis võtsin end kokku ja küsisin ühelt möödaminejalt, ma ei karda enam üldse suvaliste inimestega rääkida ja ma küsisin täitsa hispaania keeles...oehh, tundsin end nii uhkena haha, kuna ma sain ka kõigest aru mis ta mulle vastu ütles ja juhatas mind õigesse kohta. Oehh, niii lahe ikka. Arvutis ma kaua olla ei saanud kuna ma olin täiesti surnud, mõtlesin ainult voodist. Lisasin mõned pildid facebooki, vaatasin mis seal toimub ning tõttasin koju magama. Avastasin, et postkastis oli ka minu uhiuus Banco de Santanderi pangakaart, niisama infoks lisan, et see pank on üks maailma suurimaid ja tähtsamaid...see on ka igal pool Lõuna-Ameerikas! Täitsa uhke tunne on nüüd omada sellist ilusat punast kaardikest. Kodus sain mingi 4 tundi siis rahulikult magada kui lõpuks helises äratus kuna pidin pessu minema ja sättima hakkama, et kolmandat ööd järjest välja minna. Tundsin juba päris erksana end, aga see pole normaalne kui vähe ma siin magan.

Aga kuna ma olen Sirly Pikknurm, siis ma ei saa mitte millestki ilma jääda ja kuna praegu on mu elu parim aeg, siis tuleb sellest võtta kõik mis võimalik ja nautida täiega! Ja seda ma teen ikka täiel rinnal! Ainult Andrea tuli minuga kaasa, läksime siis jällegi kõigepealt baari nimega Tempo, kus oli Erasmuste kogunemine ning seal oli vägaväga tore muidugi, siis väsis Andrea ära ja läks koju. Mina muidugi tantsisin edasi ja kohtasin ühte tüüpi Türgist, ta ei räägi sõnagi Hispaania keelt, aga Inglise keele oskus oli tal päris hea. Hiljem liikusin kohalike Hispaanlastega edasi klubidesse ja mingi kuue paiku hommikul läksime kiirtoitu sööma, koju jõudsin kella seitsme paiku!!!! See pole normaalne, magasin täpselt 12 tundi ja ärkasin õhtul kell seitse haha.

Tegemist on nüüdseks laupäevaga. Ega ma palju sel päeval ei teinudki, õigemini õhtul, kirjutasin blogi ja läksin neljandat õhtut järjest välja. Milline maraton, sellist asja ei juhtu Eestis kunagi. Ja siin nagu vahet väga polegi, mis päevaga tegemist on, kogu aeg on linn rahvast täis! Muidu oli mul laupäeval plaan päeval poodidesse minna, et süüa osta kuna mul polnud peaaegu enam midagi järgi jäänud, aga kuna ärkasin nii hilja siis jäi see seik kahjuks ära ning pühapäeval on vapsjee kõik poed kinni. Milline ebaõnn, mõned munad olid õnneks külmikus, õunad ja piim ka! Pühapäeval käisin jooksmas kuna midagi muud polnud teha ning õues oli ilus ilm. Võtsin siis oma muusika, digika ja tõttasin õue. Peaaegu kaks tundi olin ära, aga ega ma päris koguaeg ka ei jooksnud kuna iga kord kui päike pilve tagant välja tuli, jäin ma seisma ja tegin pilte sellest imelisest vaatest, mis mulle avanes. Aiiii kuidas ma armastan seda linnakest, no mõnele riigile on lihtsalt niiiii palju antud ja mõnele mitte midagi. Praegu on veebruarikuu ja siin on nii mõnus, tegin üle 60 pildi rannaäärt mööda joostes...siin on päris mitu randa ja kõik on täiesti erinevad, vahepeal istusin lihtsalt pingile maha, nautisin vaadet ja kuulasin hispaania muusikat. Aga jah, nüüd tuli ikka päris korralik tekst siia...kuna mul netti veel pole ja raske on inimestega suhelda, siis ainult blogi kaudu saavad sõbrad ja lähedased teada, millega ma siin tegelen. Loodetavasti järgmine nädal saame omale korraliku neti siia, siis on asi lihtsam hehe. Buenooooo, ma nüüd lõpetan ja lähen naudin oma unelmate elu edasi! Saludos de ESPANA!!!! (tervitused hispaaniast) PS! 2400 sõna tuli kokku, päris karm!