Lugu sellest, kuidas Sillu lõpuks Hispaaniasse jõudis

Hoiatan, et järgnev postitus on siiamaani kõige pikem ja kauaoodatuim kuna ma räägin siin kõike väga detailselt, seega nõrganärvilistel soovitan mitte lugeda haha! Igastahes, teisipäeval (31.01) äratas kell meid üles 11:00. Esimese asjana tõttasin pessu ning Stennu hakkas juba sibulat viimaseks pastaroaks hakkima, kuna enne teele asumist tuli ju kõht rohkem kui 100% täis pugida. Tegin omale veel kaheteistkümnest saiaviilust 6 mõnusat kolmnurkset sandwichi kaasa - sellest peaks kaks päeva ära elama küll! Pakkisin veel viimased asjad kohvritesse ning täpselt kell üks väljusime toast...jällegi tekkis selline kurb tunne nagu koliks jälle oma päris kodust pikaks ajaks välja. Nii imelik kui see ka pole, tibutas õues vihma, taevas oli täiesti pilves ning õhk üsna jahe. Sõitsime trammiga oma kümme peatust jänkut jällegi ning siis ruttasime vihma käes bussipaviljoni suunas (mis oli muidugi väga ülerahvastatud) ja seal tuli meil umbes 10 minti oodata lennujaama viivat bussi. Ma natuke pabistasin oma kohvri kaalude pärast:  mõlemad pagasid kaalusid lubatust 300g rohkem ... käsipagas oli koos mu söögiga kokku hoopiski mingi 11,4 kg !  Mõtlesime, et võtame siis suurest kohvrist ühe kampsuni ära, mis kaalus 200g, et lõppkaal jääks 15,1 peale...selle kallal ju ikka norima ei hakata. Nii oligi, polnud mingit kobisemist neil hehe. Saatuslik kellaaeg hakkas üha lähemale jõudma ning pärast check-in'i istusime ühe kohviku laua taha, tegime oma viimase turaka kaardimängu (mille Sillu muidugi võitis hahaha) , siis tegime ka kohustusliku viimase pildi koos ning oligi aeg väravate juures hüvasti jätta! See oli ikka päris raske moment, sest me pole veel kunagi nii kaua lahus pidanud olema...mistõttu pisaraid polnud võimalik enam tagasi hoida! Seadsin siis sammud edasi, kus kontrolliti mu piletit ning astusin eskalaatorile mis viis mu turvakontrolli. Vaatasin veel viimaseid kordi alla, kus seisis ja lehvitas vesiste silmadega Stennu. Oi kui valus see oli, nutsin veel pikka aega oma silmi peast välja kuni lõpuks osustasin tugevaks tüdrukuks hakata ning andsin endale mõista, et enam pole valikut...tuleb üksi hakkama saada ja 21.märtsil tuleb Stennu juba minu juurde! :) Lennukisse mineku hetkel hakkas õues järsku lörtsi sadama!!! JUST SIIS, peaaegu iga päev on täiesti fantastiline ilm olnud. See on ikka väga haruldane Montpellieris, Sten kuulis kohalikelt, et siis kui lumi maha tuli korraks mingi aeg, siis suleti koolid ja lennujaam ning üleüldse valitses linna kaos, kuna sellise asjaga pole siin harjutud. Samas lahe, et ma olin sel ajaloolisel hetkel veel seal, kui üle pika aja midagi lumetaolist taevast alla sadas. Väga imelik on see, et alati just siis, kui ma lahkun kuskilt ja suundun lennukile, hakkab taevast kogu aeg midagi alla kallama ja ilm muutub päeva pealt täiesti kardinaalselt. Näiteks siis kui nüüd hiljuti Kristiine juurest Cadizist oma teekonda tagasi Eestisse alusasin, hakkas just sel momendil, kui uksest välja astusin, paduvihma sadama...niiet ma nägin välja nagu abitu märg koer haha. Sama oli ka nüüd kuu aega tagasi Eestist lahkudes, kui järsku tuli kuskilt talv ja lund hakkas tonnide viisi alla sadama, täpselt siis kui lennujaama sõitsime. Brüsselisse jõudes haarasin siis lindilt oma suure kohvri ja seadsin sammud meie vana hea nurgakese suunas, kus me eelnevalt juba 24 h oodanud oleme. See on hea koht kuna siin on palju pistikuid, halb asi on see, et uksed on siin üsna lähedal ja koguaeg tuleb külma õhku juurde. Sõin oma saiakesi ja vaatasin simpsoneid ning disney multikaid hispaania keeles. Üksi oodates venib aega nagu kaamli tatt ausõna...See 22 tundi kulges ikka üsna vaevaliselt, magasin vist kokku lausa tund aega..wow! Aga järjekordselt sai see katsumus üle elatud...tunnid hakkasid lendama siis kui avasin meeleheitel koduperenaiste arvutimängu! Kui check-in tehtud sai ja turvaväravatest möödutud, otsisin üles oma lennukile pääsemis värava, niiii mõnus oli oma kõrvus lõpuks hispaania keelt kuulda, sest enamus järjekorras olevatest inimesed olid ju sulaselged hispaanlased ! :) See tunne oli uskumatu, kui lennuk lõpuks õhus oli ja ma teadvustasin endale, et sõidan nüüd tõesti lõpuks Santanderi suunas! Kuna me maandusime pimedas, siis palju peale linnatulede näha ei olnud, kuid tundsin siiski, et see on koht kuhu ma kuulun ja millest ma nii kaua unistanud olen! Võtsin siis oma kohvrid ja sammusin rõõmuga lennujaamast välja. 10 minuti pärast saabus buss, mis viis otse autobussijaama. Juba seal bussis oli esimene naljakas seik, kui silma nurgast nägin, et üks veidi tüsedam keskealine meesolend ei saa minult silmi ära pöörata. Mul tuli kohe muie näole, kuna sain jälle tunda seda tuttavat Hispaanias viibimise tunnet, kui enamuste jaoks on blondid tüdrukud üsna ebamaised kujud haha. Okei, jõudes bussijaama pidi üles otsima selle õige peatuse, kust väljub liin nr 4. Kõndisin oma 30 sammu edasi ja leidsingi, aga siis tekkis küsimus, kas ma peaks jääma samale poolele või hoopis minema üle tee asuvasse bussikasse. Ma unustasin selle kohta küsida Andrealt. Siis mõtlesin juba teksti valmis, mida küsida ühelt poisilt, kes bussikas istus kuid siiski üritasin kasutada oma loogikat...mulle meenus et pärast tunnelit, mis oli kohe seal kõrval, peks tulema kohe Plaza de Ayuntamiento ehk siis linna põhiplats või keskpunkt - seega järgmise peatuse nimi peakski olema Ayuntamiento...õnneks olid bussika seinal kõikide liinide peatused üles märgitud ning minu loogika pidas paika ja ma olin tõesti õigel pool, jeii!

Peagi tuligi mu buss ja sisenedes küsisin ikka üle, kas ta lõpp-peatus on ikka Las Brisas. Vot nii, saatsin siis Andreale sõnumi, et sain õigele bussile ja et ta võib vastu tulema hakata. Bussisõit kestis mingi veerand tundi ja ma olin täiesti hämmingus - ma teadsin ju, et see linnake on hästi ilus kuna olin palju pilte juba näinud, kuid kohapeal olles oli kõik veel 100 korda ilusam ja huvitavam. Nagu juba facebookis mainisin, siis mul oli suu ammuli ja pisar silmis, kuna see mis ma aknast nägin oli meeletult kaunis. Mind valdas tohutu rahulolu tunne ja ka äratundmisrõõm, kuna ma olin päris palju juba tegelikult selles linnas seigelnud läbi google earthi tänavavaate - tehnoloogia on ikka hullult arenenud tänapäeval! Ja no see tunne on tõesti midagi kirjeldamatut, kui lähenes lõpp-peatus ning see imeline park ( Jardines de Piquioga ) oma täies hiilguses nähtavale jõudis. Oehh, uskumatu! Bussipeatuses polnud veel vastas kedagi..bussijuht tuli korra välja suitsu tegema ja küsis mult et kas ma ikka tean kuhu minna oma kohvritega. Ütlesin et kohe peaks mu sõbrannad siia tulema. Rääkisin veel kes ma olen ja kust tulen ning et mu keeleoskus pole väga kõrgel tasemel kuid ta ütles et  ma räägin siiski päris hästi, seda olid rõõm kuulda! :) Ja keda ma lõpuks nägin, Andrea ja tema õde Sofia jõudsid kohale. Nad on meeeeeletult toredad tüdrukud, ma algul ei teadnudki et nad on õed!!! Üks on 23 ja teine 21 aastane ja õpivad mingid turundust ja arvepidamist vms. Nad elasid sügissemestril vaid kahekesi selles korteris, ma ei tea miks. Kõndisime mingi 10 minti ja ainult rääkisime, inglise keeles muidugi kuna mu pea oli nii paks et lihtsalt ei suutnud väga mingit tarka teksti enam hispaania keeles kokku panna ja nii palju oli öelda ka haha. Meie neljatoaline korter asub teisel korrusel ning see on väga tilluke, samas väga hubane ja nummi! Andreal on kõige suurem tuba ning tal on kahekohaline voodi, Sofial on sama suur nagu minul. Nende seinad on kollased ja mul sinised, ma olen ülimalt rahul oma toaga, kui ma oleks valida saanud siis oleks just selle kasuks otsustanud – kõige nummim ja kõige mõnusamad toonid! Mu toas on mugav voodi, kirjutuslaud, riidekapid ja palju riiuleid ning mis peamine - hommikuvalguses avastasin, et minu aknast paisab MERI!!!! See on topeltunistuse täitumine minu jaoks, sest ma niiiii väga lootsin et kuna ma sain üsna mere lähedale oma korteri, siis oleks ülisuperlux kui saaks ka sellise toreda vaate...uskumatu!!! Täna avastasin, et mul ongi kõikidest ruumidest kõige parem vaade!!! Küsin endalt ikka tihti siin, et kuidas mul ometiti niiiii palju vedas!!!

Siin on kõik täiiesti SUPER!!! Köök on ka minu uksest 1 sammu kaugusel haha, tegelikult on see kõigile sama kaugel kuna see koridor on nii pisike ja kõik on nii kokku pressitud. Ma ei tea mitu ruutmeetrit siin kokku on, aga see on võrreldab eesti normaalse kahetoalise korteriga ruumi poolest haha! Selles mõttes on mul ka tohutult vedanud, et korterikaaslased on pmst minuvanused ja samade huvidega ning nende emakeeleks on hispaania keel! Seadsin end mõnusalt oma toas sisse ning siis läksin elutuppa, mis pole ka meeletult suur, kuid meile kolmele paras. Meil on TELEKAS, milles Montpellieris veidike ikka puudust tundsin ning ülimugav diivan, mis on nagu pikendusega veits, et saab väga mugavalt seal eda nagu voodis sisse seada ja me kolm mahume täpselt sinna niimoodi ära. Koheselt tundsin end kui kodus! Rääkisime juttu ja ma läksin ka interetti nende netipulgaga - mis on kohutavalt aeglane ja jookseb kinni suht tihti ... seda peab veel mõtlema, mis me internetiga peale hakkame, kuna meile kolmele jääb sellest väheks! Telekast tulid meeleheitel koduperenaised, mingi 4 osa järjest, magama läksin mingi kella ühe paiku - olin ikka päris kaua üleval püsinud, teisipäeva hommikust saadik magamata! Kuna veebruarikuu on seal kõige külmem, siis on ka korteris üsna külm. Magasin öösärgi, hommikumantli, pleedi, teki ja päevatekiga. Keerasin end kookonisse ja mõne hetkega oli väga sosu olla. Siis järsku kuulsin mingit krabinat, mõtlesin et kas nüüd hakkas vihma sadama või - aga ei, poleks arvanudki et mu silmad siin LUND näevad...siin ja Montpellieris on lumi ju harukordne nähtus ja imekombel suutsin ma mõlemas kohas just neil hetkedel viibida, väga normaalne haha! Aga tegemist oli siiski lörtsiga ja jälge ta maha ei jätnud. Hommikul läksime kella kaheteiskümneks rahvusvaheliste suhete osakonda, kus sain kätte oma ülikooli kaardi, millega pääseb raamatukokku ja interetisüsteemi jms ning maksin ära ka orientatsiooniprogrammi ekskursioonide tasu 60€, mis kestab kolm päeva ning seal toimub ka esimene tutvumine uute Erasmuslastega! Seejärel läksid tüdrukud koju kuna neil on eksam kohe järgmine päev ning mina, hoolimata külmast ilmast ja jäisest tuulest, otsustasin siiski linna avastama minna. Niikuinii oli vaja tarbeesemeid ja toitu osta.

Esiteks suundusingi siis loomulikult oma lemmikkohta, Jardines de Piquio, et seda ka päevavalguses oma silmaga näha. Oehh, jällegi üks kirjeldamatu ja rahulolev hetk! Siis liikusin kesklinna poole, lootsin et mingi turistiputka jääb kuskile teepeale, aga ei leidnud kahjuks ... kuna ma enamvähem suunda teadsin, siis lihtsalt jalutasingi. Santander on üsna künklik linn, palju peab mäest üles ja alla kõndima, see võtab päris läbi! Aga kesklinna leidmisega probleeme ei olnud kuna mõnes kohas oli suunaga silt täitsa olemas! Esimese asjana ostsin omale ühest armsast poest kolme eurosed armsad sussikesed toas käimiseks, kuna põrandad on siin jääkülmad. Siis kiikasin ka seal kõrval asuvasse marketisse nimega Lupa, tsekkisin seal hinnad üle ja jätsin meelde, ostsin viisakusest ühe kõige odavama krõpsupaki ka, et piinlik väljuda poleks ilma midagi ostmata haha! Siis kõndisin edasi ja lõpuks jõudsingi linna keskpunkti, mõtlesin et seal on kindlasti mingi turistikas, kust saaksin tasuta kaardi omale sebida...siis lõi mulle pähe see, et kuna rongi-ja autobussijaamad on niii lähedal mulle...lihtsalt läbi tunneli vaja minna...siis läksingi sealt kaarti otsima ning leidsingi - sain ühe euroga rongijaamast väärt kaardi! Bueno, siis läksin tsekkisin sellises poes nagu Carrefour express hinnad üle...seal olid samuti üsna talutavad need ning jõudsin järeldusele, et Lidlis pole mul küll mõtet käima hakata, kuna see on ikka täiesti linnast väljas, mingi 5 km...võibolla ainult siis tasub ära, kui ma sinna joostes lähen..aga praegu on veel liiga külmad ilmad selle jaoks. Ostsin omale kõik shamampoonid ja värgid ning ka toidupoolist nii palju, kui jaksasin kanda...nüüd pean ju üksi hakkama saama kuna Stennut pole, kes pooli asju tassiks haha ! Samuti leidsin ühe toreda hiinapoe, kus kõik asjad maksavad kuni kuus eurot. Sealt soetasin omale siin linnas väga vajaliku asja - nimelt vihmavarju!!! Kummikuid otsisin ka, kuid ei leidnud midagi meelepärast...ja no 14 euri mingi koleda kummikupaari eest maksta oleks ka liig. Ma palju shopata ei saanuki kuna siinmail armastatakse ju siestasi iga päev kella kahest viieni teha...mis on ikka väga nõme komme. Suvel on see tõesti võibolla vajalik aga no talvel ei ole ju tapvat kuumust...haha, võibolla on nende jaoks siin tappev külmus hoopiski. Linnas näitas kraadiklaas vahepeal 3 kraadi ainult! Imelik on see, et päeval on haigelt külm kuid õhtu poole läheb palju soojemaks ja tuul vaibub nagu...Olles siis linnas ringi tuianud mingi neli tundi otsustasin siis sammud kodu poole seada...võtsin kaardi välja ja otsisin kõige otsema tee seekord ja võtsin aega ka...kesklinn on täpselt 25 minuti kaugusel kõndides. Seega rohkem bussisõite ma ei vaja, randa kõnnib 10 minti ja kooli 15...ideaalne, mida veel tahta!

Kõik on siin täiesti suurepärane, ainult ilm võiks veidi soojem olla aga ega ma selle üle ka ei kurda...võrreldes eestiga on siin ikka hulga parem ning peagi tuleb jälle soe päike pilve tagant välja! Kodus pakkusid tüdrukud kurnatud Sillule pastat ning siis läksin internetti, et Stennuga rääkida, kes kõik mu teated läbi skype kodustele edastas! Ma sain päris kaua netis olla kuna teised pidi õppima haha...loodan et neil läheb eksam hästi! Kui Sofia juba magama läks jäime meie Andreaga päris pikakas ajaks rääkima, see on nii lahe et ma tunnen nii vabalt end nende seltskonnas...ütlesin ka et nüüd peaks hakkama proovima seda, et te üritate minuga võimalikult palju hispaania keeles rääkida ning kui ma aru eisaa, siis ma lihtsalt küsin seletust ja et nad aitaksid mind kui ma midagi vastata püüan. Eks see saab raske olema, aga ma olen ikka nii õnnistatud, neil on hea meel mind aida! Reedel ehk siis juba täna põhimõtteliselt läheme me õhtul välja tantsima ja loodetavasti tutvund paljude uut ning huvitavate inimestega. Nii, aga sel hetkel, kui blogi kirjutamise lõpetasin, oli kell kolm öösel. Nüüd olen koolis arvutiruumis kuna siin ei jookse nett kinni ja saan ilusti oma sissekande siia blogisse postitada. Pilte olen hetkel ainult korterist teinud kuna ma ei näinud mõtet pildistada kõike seda siin külma ja pilvise ilmaga. Seega illustreerivadki kogu teksti meie korteri ruumid (siniste seinadega minu armas toake, köök, elutuba, vannituba ja pisike koridor)! :) Aga egas midagi, need kes õnnelikult finishisse jõudsid mu sissekande lugemisega, väärivad mu austust, see võis olla katsumus omaette hahaha! Okei, paari päeva pärast kirjutan jälle! Täna on juba palju muhedam ilm! HASTA LUEGO! :)