Kaks blondi Santanderis

Nii, jätkan siis sealt kus pooleli jäi. Jõudsin siis 2.aprilli hilisõhtul Lanzarotelt tagasi, kuna lennuks jäi nii palju hiljaks, siis jäin ka viimasest bussist maha, mis kesklinna viis. Võtsin automaadist palju raha välja ning mõtlesin kellegagi taksot jagada. Võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt suvaliselt poisilt, kes lennujaama uste juures ootas, et kas ta tahaks minuga taksot jagada...aga ta ütles et ootab oma õde, kes autoga järgi tuleb ning et kui ma tahan siis nad võivad minu ka ära visata. Vedas ikka, sain peaaegu täitsa oma koju välja nendega. Järgmisel päeval pidin juba Kristiinele vastu minema, hommikupoole pakkisin oma asjad kohvrist lahti, koristasin ja tõstsin oma toa täiesti ümber kuna voodi all olev lisamadrats ei tahtnud mahtuda laua ja voodi vahele. Seega ainus võimalus oli laud akna alla tõsta, niimoodi mahtus madrats ära, aga ruumi oli toas oi kui vähe. Kirjutsin paberile väikese tervitussõnumi ja kaunistasin Kristiine jaoks voodi ka hispaania lipuga ning kinkisin talle sussid, mida siin toas olles kindlasti vaja läheb, kõrvarõngad ja maiustusi. Aeg oligi niikaugel, et pidin haarama jällegist oma vihmavarju ja kummikud ning tõttasin kiirel sammul bussijaama. Sest nagu ikka, siis kui keegi mulle siia külla tuleb, peab ju vihma sadama. Ega kaua ei pidanudki ootama kui jälle saabus üks rahvast täis lennujaama buss ning viimaste seast astus välja ka üks kena tuttav näoke, oeh, see oli küll tore! Otsustasime jällegi jala minna aga seekord otse läbi linna, mitte mööda rannikut. Xissu seadis end sisse, mina kokkasin pastat ning siis läksime õhtul ühte baari tähtsat jalkamängu vaatama. Otsustasime ühe sellise koha kasuks, kus kindlasti tuttavaid nägusi minu jaoks ei oleks, et saaksime rahulikult kahekesi olla ja rääkida kuid kaks blondi äratavad ju ikka tähelepanu ja siis vaheajal tulid kaks noormeest meiega juttu tegema, mõlemad rääkisime ainult hispaania keeles ning päris uhke tunne oli, Kristiine muidugi oskab palju rohkem kui mina aga mul oli niiii hea meel et lõpuks ometi saan ma kõigest aru hehee! :) Pärast läksime Molly Doolany, et vaadata teist poolaega, seal oli aga kohutavalt palju erasmuseid ja mängu me väga jälgida ei saanud, rääkisime juttu erinevate inimestega. Kõik küsisid muidugi, kuidas mu puhkusreis läks kuna ma olin ju näost täitsa neeger siis, eriti pimedas valguses. Sain ka ühelt sõbralt Xissule jalkapileti, me arvasime et siin staadionil toimub mäng Mallorca vastu järgmisel kolmapäeval aga lõpuks tuli välja et hoopiski neljapäeval siis kui Kristiine juba Eesti poole sõidab. Päris halb ikka, see oleks küll väga super olnud, sain veel tasuta pileti ka.

Kolmapäeval (04.04) kõndisime me maha oma 20km või isegi rohkem. Näitasin talle Jardines de Piquiot, Palacio de Magdalenat, kõndisime mööda mereäärt, tegime paljupalju pilte, alguses oli ilm pilvine ja merevärvus polnud sama mis päiksega...kui olime juba alustanud tagasiteed mitu tundi hiljem, tuli päike pilve tagant välja ja kõik muutus kardinaalselt. Tegime kõik pildid peaaegu uuesti kuna vaated ja meretoon muutusid valgusega niiii ilusaks. Mul oli hea meel et Kristiine selle õige ikka ära nägi kuna ilmateada ennustas meile igapäev vihma, seega ma kardsin väga, et ta ei pruugigi siin seda õiget ilu näha. Siis läksime koju, pistsime hamba alla midagi ja suundusime linna Carrefouri, läksime koju tagasi...seadsime end korda ja läksime õhtul uuesti linna poole kuna tegemist oli kolmapäevaga ja Montaditodes olid kõik söögid joogid 1€ ja tuttavaid ka mitu. Vahepeal nägime, kuidas maskeeritud inimesed harjutasid oma rogkäiku Semana Santa ürituseks. Pinchodes me kaua ei olnud, sõime ära, rääkisime paar sõna mõne inimesega ja siis mõtlesime uurida, et äkki on sel õhtul klubid lahti kuna järgmisest päevas hakkasid ju pühad ja inimestel vabad päevad. Ja meil läks õnneks, tegemist oligi eriüritusega, sisenesime mu lemmikklubisse El Divinosse aga seal oli väga vähe rahvast, meile pisteti kohe ka tasuta tervitusjoogid maja poolt pihku ja siis mõtlesime et, kuna kell on alles pool üks, siis jõuaksime kodus ära käia, riided vahetada ning ennast veits üles lüüa ja nii tegimegi. Vihma ainult oli sadama hakanud vahepeal, hoidsime omal salle peakohal ja tegime kiirkõndi kuna olime elevil sest öeldi et Juan Magani lugusi lastakse ööläbi ja see meie lemmikute seast. Kuna me olime niimitu korda juba päeval edasi tagasi kõndinud, siis oleksime pidanud surmväsinud olema aga keegi oleks justkui energiasüsti meile teinud haha. Taaskord tagasi linna kõndides muidugi sadas veelgi rohkem aga pidu oli hea ja olime seal üsna lõpuni. Öösel andis ikka tunda küll, kuidas jalad tuld lõid ja väsimus oli tappev!

Neljapäeval (05.03) läksime linna Semana Santa algust vaatama. Ega see midagi erilist polnudki, lihtsalt selline rongkäik trummide saatel, inimesed olid maskeeritud üsna jubedatesse linadesse ning ainult silmadele olid augud jäetud. Kõige usklikumad kõndisid lausa paljajalu jääkülmal asfaldil. Nad kandsid ka megarasket Kristuse kujukest ja kõndisid niiviisi aeglaselt läbi linna. Kuskil põhiplatsil toimus vist ka midagi aga meid see väga ei tõmmanud, käisime korra kirikust ka läbi, aga seal inimesed lihtsalt palvetasid. Kõik poed olid aga kahjuks suletud ja seda kuni laupäevani. Pühapäeval nkn mitte miski pole lahti, ainult söögikohad. Ilm oli ka pilvine ja siis läksime koju tagasi, tegime süüa ja jaurasime niisama. Järgnevatel päevadel me midagi erilist ei teinudki, sest linn oli justkui väljasurnud, imestasin et klubid olid isegi öösiti lahti ning inimesed pidutsesid nii et vähe polnud, hoolimata sellest et mingi hull usupüha oli käimas. Vaatasime ilmateadet ja see näitas, et esmaspäeval tuleb täiesti pilvitu ja soe ilm, seega otsustasime siis Bilbaosse minna kuna seal oli täpseltsamamoodi lubatud kõikidel teistel päevadel vihma. Kõige toredam õhtu oli meil laupeäval kui me püsisime terve aja vaid oma lemmikklubis ja tantsisime mitu tundi kuni lõpuni vahetpidamata, pause tegime vaid siis kui tulid mainstream inglise keelset lood mida igal pool maailmas hetkel raadiotest kuulda võib, need meile nii väga peale ei lähe, aga kohe kui dj andis märku sellest, mis lugu järgmisena tuli ja kuulsime tuttavaid kõlasid, siis läksid me silmad jälle särama, energia soovis vallanduda ning siis me plahvatasime ja tantsisime kõikidel ümeberolevatel inimestel silmad peast välja hahaha! Laulsime kaasa ja nautisime igat hetke, oehhhh, peaks Eestisse ka rajama sellise muusikaga ööklubi, kuhu saaksid minna kõik latiinorütmide armastajad!!! See oli ikka kõva trenn sest ma olin täiesti läbimärg ja tilkusin higist, aga mind ei heidutanud mu välimus sest nii hea oli olla.

Kuna pühapäeval oli vihmavõimalus vaid 20% siis läksime jalutasime majaka suunas mis on teisel poolsaarel vasakul pool, kust iga korraga kõrgemale minnes üha ilsam vaade avaneb, ma vist hakkan seal jooksmas käima kuna ma ei väsi nautimast seda ilu. Esimesed pildid tulid muidugi süngemad ja hallid kuid mida päev edasi seda rohkem oli taevas siniseid auke näha ning lõpuks otsustas ka päike välja tulla ja taaskord muutus kõik silmapilkselt ja saime superhäid pilte teha! Ka siis jäi mu süda rahule, et Kristiine nägi ka sellest vaatenurgast päiksega kõik ära.

Esmaspäeval lahkusime kodust pool üheksa hommikul, et osta bussijaamast piletid Bilbaosse, mis pidid väljuma 9:30. Õhtuse seisuga oli veel vabu kohti aga hommikul oli päris riskantne. Tulgi välja et need piletid on välja müüdud ja järgmine läheb alles kell 11. Ega meil muud üle ei jäänudki kui ostsime need hilisemad, kahju oli sellest et pidime nii vara ärkama. AGA, tegelikult oli see just hea, et me maha jäime, kuna ka Santanderis oli täiesti pilvitu taevas ja tõotas tulla superilm, seega meil oli piisavalt aega et teha linnas tähtsates kohtades pilte, sõitsime liftiga mäest üles ja näitasin Kristiinele seda suurepärast vaadet linnale, imeilus lihtsalt! Siis kõndisime pargis, mereääres ja viimaks võtsime ühed hot dogid enne bussile minekut. Reis kestis poolteist tundi ja ma polnud veel enne sinna poole sõitnudki, kõik mu väiksemad ekskursioonid toimusid täpselt teisel pool Santanderi. Vaatepilt aknast oli megailus, kõik oli nii roheline ja künklik ning vahepeal sõitsime ka mööda merd mis oli supersinine ja mööda külakesi kuni lõpuks jõudsimegi Bilbaosse kus oli oma 21kraadi sooja. Vahetasin vetsus pikad püksid seeliku vastu ja tundsin suvest rõõmu. See on üks ilus linnake kuid kolme tunniga nägime kõik juba ära, mis vaja oli. Selle kuulsa Guggenheimi muusemi oma huvitava arhitektuuriga, hiigelämbliku, lilledega kaunistatud hiigelkoerakuju ning muud tähtsad hooned. Merd seal kahjuks polnud, seega mind väga ei sümpatiseeri need linnad, kus meri puudub. Kuidagi igav hakkab seal ja ma olen väga õnnelik et mul oli võimalus just Santanderi Erasmuseks minna, ei kujutakski mingit teist kohta ette, see on täiesti ideaalne (kui ilmaolud välja jätta)! Lõpuks polnud meil enam midagi vaadata, kell kuus läks buss tagasi ja meil oli kaks tundi veel vaba aega, läksime mc donaldsisse ja siis istusime lihtsalt ühes muhedas purskkaevuga pargikeses ja ootasime. Jalad olid ka pikast kõndimisest juba üsna läbi. Tagasi Santanderi jõudes oli kohe hea tunne jälle, täpselt see, et jeeeeee, jõudsin pikalt päevalt koju tagasi, oma linn on ikka kõigeparem ja südamelähedasem! :)) Lihtsalt ei kujuta ette seda päeva, mil siit jäädavalt lahkuma pean, üldse kohe mitte ei taha.

Teisipäeval (10.04) oli meil shopingupäev, eelnevalt olime laupäeval omal asjad välja vaadanud mida võiks osta ning teisipäeval me siis viisime oma teod ellu! Mina ostsin vaid püksid ja pluusi kuna mul siin aega shopata maa ja ilm. Kolmapäeval sõime kahepeale kohalikku tortillat ja siis näitasin Kristiinele ka oma koolihooneid sest imekombel me sinnapoole polnudki veel enne kõndinud. Samuti käisime ka hoonete taga olevas imelikus pargis, kuhu ka mina oma jalga enne tõsnud polnud. Seal midagi väga erilist ei olnudki, lihtsalt üks pikk pikk imeliku konstruktsiooniga park, kus oli ka järveke kus elutsesid pardid, haned ja mindid kahtlased linnud veel. Olime nagu kaks loodusvaatlejat hehee. Käisime ka viimast korda linnas, et osta Carrefourist mõned toiduasjad ja siis kodus hakkas Kristiine oma kohvrikest pakkima. Uskumatu kuidas aeg lendas, raske oli mõelda, et juba järgmisel päeval samal ajal passin ma üksi oma vaikses korteris. Õhtul vaatasime veel paar osa ühest sarjast mida ma tänu Xissule vaatama hakkasin, kui ta siia tuli. Alustasime esimesest osast ja jõudime viimaks 17ndani välja. Öösel väga kiiresti meil und ei tulnud, rääkisime oma voodites juttu erinevatel teemadel, meenutasime vanu aegu kui veel tantsisime, ja huvitavaid sündmusi mis meil laagrites juhtusid ja kõikemuud, oehh, kurb.

Neljapäeva hommikul ärkasin 8:45, Xissu oli juba pool tundi enne üleval. Tegin meile ka hommikusööki ja siis suundusime paduvihmaga bussijaama. Just rääkisime et kindlasti jääb vihm järgi just siis, kui ta lõpuks bussi astub ja nii oligi. Naeruväärne lihtsalt, terve järgnev päev oli selline vahelduva pilvisusega ja täitsa soe. Aga oehhhh, niiiiiii kurb oli bussijaamast üksi tagasi kõmpida. Kui kunagi koju jõudsin, oli kõik nii vaikne, sünge, et ma puhkesin kõvahäälega nutma ja ei suutnud lõpetada. Iga asi tuletas mul Xissut meelde, kuidas me siin jaurasime või kui tore meil oli siin! Muusikat kuulata oli ka raske, terve päeva olin kurb ja nukrutsesin. Ja nagu ma ka fb-ki kirjutasin talle, et kaks blondi pole sama mis üks blond, niiii lahe oli koos tänavatel kõndida ja inimesed jäid meid lihtsalt suu ammuli vaatama mõnikord hahaha ja igalt poolt hõigati meile guapas, guapas !!! :D See teeb kohe tuju heaks haha, kuigi noh, kui ma üks olen siis juhtub ka nii, kuid siiski oehh, kahekesi oli meil ikka ülilahe, kuidagi üürikeseks jäi see aeg, oleks tahtnud veel paar päeva lisaks, siis oleks saanud veel mõned korrad oma lemmarklubis käia. Enam ju ei tea, millel on järgmine kord, kui koos nende maailmaparimate hispaania lugude järgi tantsu lüüa saame. Tol õhtul polnud ma kindel, kas üldse viitsin õhtul staadionile oma viimast jalkamängu vaatama minna sest kahel järgneval korral olen ma kuskil reisil. Võtsin ikka end kokku ja läksin, algul vaatasin et mitte ühtegi tuttavat ei ole seal ridades, kus meie kõigi kohad peaks olema...mõtlesin et see on ikka väga kahtlane kuna osad on juba tagasi oma reisidelt, mis nad vahenädalal sooritasid aga mis seal ikka, istusin siis mingi suvaliste inimeste kõrvale üksi maha, mäng oli 30 sekundit käinud ja juba tuligi esimene ja viimane värav Mallorca meeskonna poolt mis oli ikka nii lamp, keegi ei saanud midagi aru et mis nüüd juhtus, kust see tuli, kuidas niii ?!!??! Ja järsku tuli mu juurde üks sõber, kes oli mind märganud ja kutsus mind nende juurde istuma. Neli itaalia possi olid seal kõrgemal, olin siis nendega kogu aja ja tõepoolest mitte ühtegi erasmust me seal rohkem enam ei näinud. Veider!

Järgmistel päevadel istusin kodus, tuju oli nüüdseks juba palju parem, pesin oma pesud kõik ära oma nõmeda pesumasinaga millest ma midagi aru ei saa ning siis kuivatamisega oli ka muidugi probleem kuna siin on ju nii, et iga hetk võib taevast mõneks ajaks vihma sadama hakata. Koguaeg on nii, et panen asjad akna taha nööridele kuivama ja siis järsku märkan et oiii, vihma sajab ja kõik on jälle märjad. Kirjutasin reedel kaks pikka blogi oma viimasest kuust oma kõigekallimate inimestega ja tegelesin veidike ka õppimisega oma eelseisvateks presentatsioonideks. Terve järgnev nädal sadas iga päev vihma ja ilm oli täiesti kohutav, seega peale kooliasjade ma millegi muuga ei tegelenudki. Tänaseks on kuupäev 20nes ja mõne tunnipärast asun Salamanca poole teele, see on järjekordne ekskursioon meil AEGEE Santanderi poolt organiseerituna, maksis see 75€ ja oleme seal pühapäeva õhtuni, loodame et ilm alt ei vea. Sealsetest sündmustest kirjutan juba järgmises postituses!

2 nädalat Stennuga

Johhaidii, mu viimane postitus leidis aset pea kuu aega tagasi. Seega lisan siia väikse vahega kaks pikemat postitust kuna nii palju on vahepeal juhtunud. Nii, siit algab siis esimene, mille kirjutamist alustasin Lanzarote lennujaamas kui Sten oli 20 minutit tagasi õhku tõusnud ja minu lend hilines kaks tundi. Seega otsustasin pastaka kätte võtta ja kirjutada meie kahest imelisest möödunud nädalast. Kõigepealt esmaspäeva öösel (19.03) avastasin sabakondi pealt ühe punaste täpikese täpselt 5cm üleval pool mu viimasest mädapunni lahtilõikamisest allesjäänud armist. Lootsin siis, et äkki on tegemist juhusega ja see on lihtsalt üks kahtlane vistrik kuid järgmisel päeval oli see juba suurenenud ja valulikuks muutunud. Seega oli asi selge ning see pidi juhtuma ju täpselt siis kui Stenu külla tuli , kui Lazarote puhkusele sõitma pidime ning kui kohe ka Kristiine külla pidi tulema. Helistasin siis oma arstile Eestisse ja ta soovitas kohe antibiotse võtma hakata, mis ta mulle siia kaasa andis igaks juhuks. Ta ütles et kui 5 päeva pärsat asi hullemaks ei lähe ja see punn ise taanduma hakkab, siis võtan neid 10 päeva ja asi korras. Aga kui need ei aita, siis pean kindlasti kohaliku arsti vastuvõtule minema ja hiljem kirurgi noa alla lahti lõikama, juhuu. Õnneks ütlen kohe ära, et asi läks ilusti ning Lanzarotel oli punn juba peaaegu kadunud.

Kolmapäeval (21.03) olin ma väga elevil, käisin oma viimases keelekursuse tunnis ning siis lippasin kähku koju, et Stennu tulekuks kõik valmis seada. Aeg läks üsna kiiresti ning lõpuks oligi tarvis sammud kesklinna bussijaama poole seada. Üle pika aja tibutas õues vihma, seega pidin vihmavarju kaasa haarama ning ka kummikud jalga toppima. Jõudsin Kristiinele kingituseks ühed kõrvarõngad osta kui järsku helises telefon ning Sten teatas, et just maandus Santanderi. Enam polnud kaua oodata jäänud, läksin ja veetsin aega Carrefouris, ostsin meile palju süüa ning siis liikusingi läbi tunneli bussijaama kuhu 4 minuti pärast ka lennujaama buss saabus, lõpuks väljus sealt ka üks õnnelik tuttav nirginägu haha, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea oli üle pika aja uuesti Stennukesega kohtuda. Otsustasime jalgsi mööda rannikut minu koju kõndida, see oli muidugi väga suur ring, otse läbi linna oleks poole kiiremini kohale jõudnud kuid meil oli ükskõik, teekond läks tohutult kiiresti, vihma küll sadas, aga seda romantilisem ta oligi. Vaene Sten pidi eelnevalt 23h Brüsselis passima kuid loomulikult läks tal väsimus kohe üle kui Santanderi jõudis. Koju jõudes olid toakaalsased välja läinud ning nad jõudsid väga hilja tagasi, seega Sten neid sel õhtul ei näinudki. Stennu tegi mulle üllatuse ja kinkis 4 paari ilusaid kõrvarõngaid ning kõik olid hästi ilusad, kannan neid nüüd koguaeg. Ega pikka pidu meil ei olnudki, pakkusin näljasele poisile tervislikku salatit ning seega panin ta oma voodisse lamama. Mina aga pidin õppima oma suureks eksamiks, mis järgmisel päeval toimus ning ühtlasi ka mu keelekursusele punkti pani. Ega palju sellest välja ei tulnud kuna me pidime jaurama Stennuga ja keskenduda väga ei saanud.

Järgmisel päeval (22.03) pidin ärkama kell 7, sest mul oli ju veel kaks täispikka kooli päeva ees enne mitmenädalast vaheaega. Kui mul enne päevast eksamit vahepeal 3 tundi vaba aega oli, siis läksime ja ostsime Stennule 5€ eest jalkapileti õhtuseks Racing-Sevilla mänguks. Nägime seal mu sõpru ka ning ühed poisid (kes on kohalikud Hispaanlased) olid öelnud mu sõbrannale, et me näeme välja täpselt nagu Barbie&Ken, seda on imekombel ka Eestiski öeldud haha. Siis võtsime lõunasöögiks mõlemad omale 1,30€ eest Tortilla de patatat (Sten pidi ju loomulikult proovima Hispaaniapärast toitu) ning siis suundusie ühe instituudi trepile päikse kätte, et ma rahulikult õppida saaks. Õues oli imekombel väga ilus ja soe ilm, Sten tõi päikese meile. Eksam läks mul superhästi. Lõpetasin isegi kolmveerand tundi varem, Sten tuli mulle kooli vastu ja tõi jäätist ka. Siis jalutasime linna suunas, seda teepidi kust sai liftiga mäest alla sõita ja imelist vaadet linnale, mägedele ja merele nautida. Jalka mängule jäime me väga palju hiljaks ja jõudsime alles teiseks poolajaks kuna meil tekkis väike arusaamatus mu toakaaslasega. Ma nimelt jätsin oma kaardi talle juhuks kui ta soovib ka piletit osta, sest sellega sai väga odavalt kuid ta ei teadnud et mäng oli tol õhtul või ma ei saanudki aru, kuna tal oli telefon ka just äsja ära kadunud ning ta oli õhtuni koolis, siis ei saanud temaga ka kuidagi kontakteeruda. Istusime siis kodus, ma olin üsna kuri juba, teine õde ei teadnud ka mis teha, siis facebooki kaudu sain ta kätte ja siiis saime kibekiiresti poole teepeal kokku ning lõpuks sain oma pileti kätte. Vähemalt nägime ühte poolaegagi ja õnneks stennu pilet ei maksnud üldse palju seega me ei jäänud millestki ilma tegelikult, okei, väravat ei näinud aga mis seal ikka! Õhtul pärast mängu tulid kaks sõpra meie korterisse enne kui rannaklubisse läksime. Kuna mul oli järgmisel päeval suuline eksam ees ise valitud teemal, siis leiutasime Andreaga kiiresti mingi teksti valmis teemal Minu elu Santanderis ning seejärel liikusime kõik koos ühte klubisse, mis asus meie korterile väga väga lähedal, täpselt ranna ääres. Suve pool hakkan seal ilmselt väga tihe külastaja olema, mõelda vaid...pärast mitut tundi tantsimist korra vette sulpsata hahaha, päris vinge värk. Me tulime üsna varakult ära kuna ma pidin ju hommikul veel teksti pähe õppima hakkama ning imeväikese spikri ka tegema ühe testi jaoks mis leidis aset samal päeval mu teises hispaania keele tunnis.

Reedel (23.13) sain siis pärast oma suulist eksamit kohe teada ka oma lõpptulemuse, milleks oli siis 95% ja ma ei suutnud seda uskuda! See sisaldas kõiki neid igakordseid kontrolltöid, kirjutamisülesandeid ja lõpueksamit. See koondtulemus oli SUPER, sai hea tundega nüüd pikale puhkusele minna. Pärast läksime linna shppama ning ostsime Carrefourist loomulikult tähistamiseks ülihead ja odavat jäätist. Õhtul läksime korra kasiinosse, kus toimus ühe sõbra sünna, kuid seal olime vaid 20min kuna rahvast oli veel väga vähe ja meil polnud kavaski oma raha maha mängida. Tutvustasin pigem Stennule erinevaid klubisid. Linnas oli muidugi palju tuttavaid ning see oli päris naljakas kui Steni tutvustasin kuna enamus teadsid teda juba enne kui SUPERSTEN'i minu keelekursusest. Mu õpetaja tõi päris mitu näidet Steni nime kasutades, kui uusi aegu hisp. keeles õppisime hahaha! Üks oli näiteks selline: Sten abiellub Steniga ning nad saavad 6 last! See oli siis suurelt tahvlil ning kõik pidid loomulikult selle lause ka oma vihikutesse kirjutama. Tegemist oli siis tuleviku õppimisega. Tegin ka pilti sellest oma moblaga aga no mu supertelefon on nii taun et ma ei saa kuidagi seda sealt kätte et arvutisse laadida. :(

Laupäeval (24.03) oli senimaani kõige soojem ja ilusam ilm Santanderis mis ma siinolles kogenud olen. Täiesti uskumatu, kuidas Stenil ikka ilmaga vedas. Tegime omale hunniku salatit valmis ning siis tõttasime välja ilusaid pilte tegema. Tol päeval võtsime sihiks siis Magdalena poolsaare. Kõndisime sinna mööda superhurmavat rannikupromenaadi ning veetsime lõppkokkuvõttes terve päeva seal. Vaatasime ka pingviinid ja hülged üle, siis tegime väikese pikniku ning nautisime koos lummavat vaadet. Lõpuks jõudsime ühte randa, millest ma ennem teadlik polnudki. Seal nägime jälle ühte mu sõpra ning ta tegi oma hea kaameraga meist pilte ka kuna meie enda digikas otsustas suure klõpsutamise peale tühjaks saada. Õhtul pidime valmistama mingit eesti toitu sest meid ootas ees jällegi rahvusvaheliste toitude õhtusöök. Mõtlesime, et kõige odavam ja kiirem viis oleks lihtsalt omlette teha ja kuna Stennu väga kiitis mu hommikust omletti, siis oli asi otsustatud. Läksime siis sõbra korterisse ja pugisime oma kõhud nii täis, et lausa paha oli olla lõpuks. Seal pakuti Mehhiko burritosi, Ameerika burgereid, makaroni-juustuvormi, Inglise chickenpie'd, French-toasti ja kartulijuustivormi. Edasi liikusime taksodega linna kuid kuna meil olid pikad ja väsitavad päevad seljataga, siis me muidugi ei jaksanud väga kuskile tantsima või juttu ajama minna. Näitasime viisakalt oma näod ära ja siis põgenesime ükshetk nii et keegi ei märganudki haha.

Pühapäeval (25.03) säras päike jälle kõrgel taevas ning seega olid ideaalsed olud võtmaks ette retke teisele poolsaarele, mis jäi linnast vasakule poole, kuhu ma ise polnud veel enne jõudnudki, seega tõotas tulla väga põnev päev. Seda ta oli, iga korraga muutusid vaated üha ilusamaks. Leidsime ka ühe imelise ranna kahe nö kalju vahelt, mida annab võrrelda näiteks Sardiinia paradiisirandadega. Uskumatu ikka, kui palju erinevaid randu mu linnake pakub ning no see maastik siin on midagi enneolematult kaunist. Võin väita, et üks Euroopa unikaalsemaid ja ilusamaid linnu on Põhja-Hispaanias asuv Santander!!! Väga omapärane ja tal on niiiiiiii palju pakkuda.

Esmaspäev oligi Stennu viimane päev siin, selle lühikese ajaga jõudsin ka kõik tähtsad kohad talle ära näidata. Käisin oma viimases loengus enne pikka puhkust ning siis kõndisime veel viimast korda promenaadil, istusime natuke Magdaleena poolsaarel, et nautida veelkord seda supervaadet ja siis kõndisime linna, sõime jäätist ja suundusime koju. Tegime viimased pakkimised, kirjutasime hüvastijätukirja mu toakaaslastele, kes päev otsa koolis olid ja proovisime kiiruga mu maja all olevast Manila kohvikust ka Hispaania parimaid tortillasi. Siis võtsime oma kohvrid ja alustasime teekonda Kanaaride suunas. Bussijaamas nägin oma sõpru just sellelt lennujaamabussilt maha tulemas, kuhu meie peale läksime. Nad tulid just oma neljapäevaselt Portugali reisult. Lennuk väljus meil õigeaegselt ning südaööl maandusimegi Lanzarotel. Tuli välja, et see lennujaam suletakse ööseks ning me otsustasime siis oma kodinatega randa minna. See teekond sinna oli päris ekstreemne kuna pidime kõndima mööda pimedat maanteed kus autod väga suurel kiirusel sõitsid. Kogu meie teekond oli ikka päris mitu kilti. Kui lõpuks rahulikumale teelõigule pöörasime ja esimesed majad paistma hakkasid oli juba päris hea tunne kuid siis märkasime kahtlaseid autosi kes niisama üsna meie lähedal peatusid ja siis tiirutasid. Me kartsime et äkki nad passivad meid ja tahavad meid paljaks röövida või siis üldse pantvangi võtta, seega päris mitu korda lipsasime ohtuse mõttes palmi taha peitu kui mingi auto meist möödus. Ilmselt oli tegu lihtsalt turistidega kes olid auto rentinud ja õiget kohta otsisid kuid alati on parem ettevaatlikum olla ja karta kui pärast kahetseda. Igatahes väga kahtlane olukord oli küll, nagu filmis ja meil oli veel pikk öö ees. Lõpuks jõudsime oma rännakuga esimesse kuurorti kus oli palju maju, palme ja valgustusi. Seadsimegi siis end mugavalt mereäärde rannatoolidele sisse, alguses oli üsna soe kuna olime 1,5h seigelnud kuid siis hakkas mul järsku nii külm, et Stennu pidi kõik oma riided, mis kohvris olid, mulle peale laotama, aga mul oli ikka külm. Eks see oli väsimusest ka ja et magada korralikult ei saanud. Siis otsustasime asjad kokku panna ja edasi kõndida et oma kuurorti kohale jõuda. Selleks pidime veel oma kolmveerand tundi mööda rannikuäärt  kõndima. Leidsime siis pimedas oma apartamento ka üles ning siis läksime rahuliku südamega randa tunde veetma kuni päikesetõusuni. Mina suutsin isegi natukene magada aga Sten oli terve aja üleval. Lõpuks kui valgenema hakkas, oli näha juba hommikujooksijaid ning kell 8 avati ka meile lähim kohvik koos toidupoega. Ostsime krõpsu ning seejärel 2 kohvi, istusime seal mitu tundi ja mängisime kaarte. Kell 11 kõndisime oma majutuse suunas ning saime ka toa kohe kätte. Retseptsioonionu oli väga muhe ning kogu see kompleks oli ka ülimalt vägev. Uskumatu, et vaid 12,50€ maksab ühele inimesele 1 öö. Seal on mõnusalt rahulik, ilus bassein keskel ning korterid on ka väga suured ja mugavad. Seal oli kõik olemas: mikrouun, röster, pliit, potid-pannid, veekeetja, nõud, telekas, avar vannituba, suur magamistuba - ühesõnaga ohtralt ruumi. TÄIUSLIK! 
See oli ikka üks tõeline puhkus, kõigest olime eemal, ilmad olid soojad ja ei jäänud üle muud kui vaid nautida. Meie päevad nägid välja sellised, et ajasime end üheksa või kümne ajal maast lahti, sõime hommikust, läksime basseiniäärde päevitama, käisime end vees jahutamas, kui kõhuli päevitasin, üritasin veidike õppida kuna tassisin kõik oma hisp. keele materjalid kaasa, et asju üle korrata aga kohe kuidagi ei viitsinud, liiga hea oli olla! Lebasime ja olesklesime. Keskpäeval käisime tavaliselt peatänaval jalutamas, ostsime suveniire ja broneerisime ka ühe ekskursiooni mis sisaldas kaamlisõitu ning vulkaanide vaatlemist. See maksis 20€ pluss siis enda soovil 6€ kaamli eest. Mälestuseks ostsime omale magnetid, näorätikud Lanzarote saare pildiga, sain ka kaks käekotti kõigest 5€ eest, siis pika punase kleidikese mille alghind oli 25€ aga kauplesime 18 peale, plätud ja päikseprillid ka veel. Sten ostsis omale lühikesed püksid ja kaks väga kirgast särgikest. Tegime muidugi ka palju pilte, see oli üks tüütu kohustus jälle ja võttis kaua aega aga tore ikka kui iga asi jäädvustatud on. Mõned korrad käisime ka rannas päevitamas. Meie kodu asus täpselt kahe ranna vahepeal ja me käisime koguaeg ainult ühel pool, sinna kõndis 15 minutit umbes, see oli palju ilusam...teist nägime vaid õhtuvalguses tol päeval kui me lennujaamast kuurorti kõndisime...tundus üsna igav ja tavaline ning musta liivaga rand, mitte midagi erilist. See kus me koguaeg käisime oli huvitavam, ilusad palmipargikesed lähedal ja tumedad vulkaanipursetest tardunud kiviääred vms. Ei teagi õiget sõna selle kirjeldamiseks haha. Pildilt on paremini näha. Siis ühel päeval kui rannas vedelesime, tuli üks tore inglise mees meilt küsima, et kaua me siin veel oleme. Ütlesime et veel 6 päeva, siis küsis et kas me tahaksime nende ujumismadratsit ja lamamismatte endale kuna nad lahkuvad homme. Me olime üsna üllatunud, muidugi olime nõus, vedas ikka täiega kuna see madrats polnud teps mitte kõige odavamate killast. Hiljem vaatasime et need kõige tavalisemad maksavad mingi 7 või 8 € seega meie oma võis olla topelt kallim, muidugi otsustasin selle aarde ka oma kohvrisse hiljem toppida ja Santanderi viia. Üsna raske oli, aga mahtus ära ja kohvri kaalu ei kontrollitud jumal tänatud! Läksime kohe muidugi vette mängima sellega hahaha, nagu väiksed lapsed...see oli ka ainus kord kui mina Lanzarotel merevees käisin kuna see polnud just kõige soojem ja ma tahtsin rohkem päevitada. Kahjuks olid iga päev pilved koguaeg taevas, kuid nii oligi mõnusam sest kui päike ikka tükk aega kõrvetas oli hea kui mõneks ajaks natuke jahedamaks pilve tõttu läks.

Nii, nüüd räägiks natuke meie ekskursioonist ka. Kell 9 võttis buss meid peale ning kell 10 oli esimene peatus ühes kohvikus, teel sinna nägime juba natuke selle saare maastikku mis sarnaneb kõrbele ning kõik mäed, mis meile paistsid, absoluutselt kõik olid vulkaanid, raske uskuda aga nii see oli. Väga lahe ikka. Maapind oli ka mõnes kohas väga erinev, ühes kohas näidati meile ka maavärina tõttu täiesti maatasa lagunenud linnakese jäätmeid, ega ei oleks öelnud küll et seal enne mingid majad peal olid olnud, lihtsalt üks kahtlane pinnas. Meie giid oli väga lahe, viskas nalja koguaeg. Siis jõudsime kaamlite juurde, neid oli ikka üsna palju. Meid Steniga pandi kohe esimeseks, päris jube tunne oli kui kaamel istuvast asendist meiega püsti tõusis ja kui ta liikus, pidime ka kramplikult kinni hoidma käte ja jalgadega, koguaeg oli tunne et lendan maha sealt kastikesest. Tegelt polnud asi nii hull midagi, kaamlid pidavat olema kõige ohtutumad loomad. Aga see kaamel, kes meie taga täpselt oli, see oli küll sõge. Tal oli isegi suukorv ees, ei tea kas talle meeldib ampsata inimesi haha. Talle meeldis oma keelega imelike asju teha ja häälitseda nagu metslante, koguaeg mõtlesime et sülitab mulle või Stenile kaela. Sest ta sõna otseses mõtles hingas meile kaela, koguaeg mingi suure looma pea tsillis meie taga, vahest tuli ka meie kahe vahele hahaha, väga tavaline olukord, no tihti sõidan kaamli seljas! Täiega vinge ikka, see retk kestis kokku 20 minutit, jäime väga rahule. Siis viis buss meid Timanfaya rahvusparki, kus näidati meile, kui tuline seal maa sees on. Kõigest 10 meetri sügavusel on ikka veel umbes 350kraadi!!! Meile näidati ka seda kui mingi oksapuhmakas pandi mõneks hetkeks sügavasse auku  ja väljavõttes oli see täitsa leekides. Samuti näidati mingi vedelikuga ka ühte asja, kui kallati mingisse torusse mis läks maa sisse ning see siis sekundi pärsat plahvatuslikuna välja purskas. Siis näidati ka seda, kuidas seda maaseest tulevat kuumust ära kasutati toidu valmistamisel, nimelt oli kohviku külje all selline kaevu moodi koht kus peal oli suur rest ja kanakoivad grillisid seal peal. Kui käed selle kaevu kohale panime võis tunda tapvat kuumust! Viimasena tehti meile pooletunnine bussisõit vulkaanide vahel, see teekond üli päris ohtlik, üsna kitsas tee busside jaoks ja mööda kaljuservi. Täpselt selline tunne oli, nagu sõidaks keset kõrbe, ainult selline liivane pinnas või siis magma tardumisel tekkinud pinnas ja suuuuuured mäed millel olid ka kraatrid, uskumatu oli midagi sellist oma silmaga näha, õnneks sain bussi aknast ka ka väga palju häid pilte nendest vaadetest. See ekskursioon oli küll seda raha väärt, saime ikka mingi tervikliku ülevaate sellest saarest!

Mis siis veel? Meie hostelikompleksis liikus koguaeg kaks kassi ringi, ilmselt nad elasidki seal. Enamusajast tsillisid nad meiega, või siis meie ukse taga nagu oleks oma kassid. Tahtsid süüa koguaeg, andsime neile muffinite pabereid limpsida, muud midagi. Jälgisid alati aknast, et mis me teeme, tundsid söögilõhna alati kaugelt ära juba. Üks asi veel, millega meil täiega vedas oli see, et just siis kui meie sinna hostelisse jõudsime, paigaldati ülejärgmisel päeval uus wifi ruuter nii, et kõik said ka oma tubades traadita internetis käia. Enne oli nii, et pidi oma läpakaga retseptsiooni juurde minema, ainult seal oli wifi leviala, noh kõigest mingi 10 sammu meie uksest, kuid siiski, oma toas on ikka asi hulga parem, saime skype's ka olla, väga imelik et just siis kui meie tulime. Üks õhtu otsustasime lihtsalt jooksma minna, tahtsime näha mis kaugemal toimub ja kus on põhilised klubid või baarid, sest me polnud väga kaugele päevasel ajal kõndinudki, ainult randa ja tagasi või teisele poole poodi ja tagasi. Internetist saime teada ka et Lanzarote pole just parim paik kus oleks aktiivne ööelu. Sest nagu me isegi nägime, käivad seal vaid vanemad inimesed või siis lastega pered puhkamas. Aga ega meil ausaltöeldes ei olnud absoluutselt mingit viitsimistki iga õhtu kuskil väljas tantsimas käia. Aktiivne päike väsitas meid koguaeg nii ära, et juba pärast õhtusööki olime tohutult väsinud ja unised. Üks öö suutsin ma magada mingi 14 tundi vist järjest, ei tea kuidas see võimalik oli?! Viiiimasel õhtul siis mõtlesime, et no peaks ikka ühe korra kuskile välja ka minema, huvipärast tahaks ju näha mis seal toimub. Ma olin nii unine, mõtlesin et magan siis paar tundi, kella kaheksast kümneni aga lükkasin ikka kella edasi ja edasi kuna kell sai 12...siis ajasin end siiski üles, panin riidesse ja läksime välja. Mingi mõttetu koha leidsime, kus olid klubid..aga seal oli neid nii palju ja igas ühes oli väga vähe inimesi ja muusika ka ei tõmmanud. Täpselt nagu Mallorcal , käisime ka huvipärast lihsalt ühe korra väljas, et mingit aimu saada aga need peod seal on ikka üsna lambikad. Ei anna võrrelda Türgi või Santanderiga !!! :)

Vot, viimasel päeval siis (02.04) pakkisime kohvreid, kahetsesin et niiiiiiiiiiii palju riideid olin sinna kaasa vedanud, igaks päevaks midagi ja igaks ööks ka peoriided, tegelikult kasutasin ainult veerandit kogu kogusest või veelgi vähem sest liikusin koguaeg bikiinides ja värvilise hõlstiga ringi sest nii palav oli. Mul olid ju need rannareketid veel kaasas, siis ostsin kaks kotti veel, ja see suur ja raske madrats. Suutsin kuidagi kõik asjad ikka kohvrisse toppida kuid see oli ikka üsna punnis ja kaalule ma ei julgenud mõeldagi. Tegime omale riisirooga hommikul ja panime jäätisekarpi kuna ees ootas pikk päev. Check out apartamentost oli kell 12, saime oma asjad jätta ühte wc-sse, et ise veel mõneks tunniks mere äärde minna. Kell pool kolm tuli meile minibuss järgi, mille omale tellisime 10€ eest ning see viis meid privaatselt otse lennujaama, kõndides oleksime ka muidugi saanud aga kohvri rattad olid juba nii läbi kogu sellest teekonnast ja sellise palavusega oleks üsna raske olnud. Vaatasime õues lennukeid maandumas ja õhku tõusmas, sõime kõhud täis, tegime end vetsus kubujussideks, kaalusime enda jaoks kohvrid ära ( mõlemil oli mingi 13kilo vist) ja siis läksime hinge kinni hoides turvakontrolli lootes, et neid ei kaaluta. Läks hästi nagu alati ja jäime siis oma lende ootama mis hilinesid mõlemal. Minu oma väljus lausa kaks tundi hiljem nagu alguses kirjutasin. Aga jah, nüüd jõudsin siis oma esimese osaga lõpule...järgmises postituses kirjutan minu ja Xissu koosveedetud ajast! Mäu

FC BARCELONAAAA

Hei! Kõigepealt, minu aadress on: Calle Trasmiera A5, 2-C, Colonia Los Pinares, SANTANDER, 39005, SPAIN !!! Seega, kõik toredad inimesed võivad mulle saata kirju, pilte, kingitusi, pakke, eesti šokolaadi haha või mida iganes, sest mitte miski pole rohkem südant liigutav, kui leida postkastist oma nimega kirjake kellegilt, kes viibib üsna kaugel ! :) Niisama mainin haha. Aga nüüd on õige hetk heita pilk minu viimase nädala kirevaimatele hetkedele. Reedel hommikul (9.03) pidid Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni aine raames pooled õpilased õppejõuga iga üks individuaalselt 10 minutit vestlema teemal, millest nad kavatsevad oma tulevases presentatsioonis rääkida. Igale ühele oli antud kindel kellaaeg, minu ajaks oli 10:45. Seadsin siis hommikul reipalt sammud kooli poole, ma polnud päris täpselt kindel, kus tema kabinett asus kuid arvasin, et see pole suur probleem. Tegin siis sellele hoonele mitu tiiru peale kuid ikka ei suutnud leida, kell oli juba 10 minutit mu ajast üle ja ühel hetkel helises mu telefon - võõras number helistas! Võtsin siis vastu ja teiselpool toru oli mu õppejõud haha, küsis et kus ma olen...ma vastasin et ma olen eksinud ja lihtsalt ei suuda leida teie kabinetti, ta ütles et siiani pole mitte keegi kohale ilmunud et ei tea mis toimub. Aga oli õnnelik et ma vähemalt olin üsna lähedal, ta andis mulle juhtnööre ja lubasin 5 minuti pärast kohal olla. Küsisin ühe inimese käest veel igaks juhuks teeviiteid ja lõpuks jõudsingi siis õigesse kohta. Ei tea, kas inimeste mitte ilmumine oli tingitud sellest, et nad pidutsesid eelmine õhtu ja magasid sisse, unustasid ära või siis lihtsalt ei leidnud õiget kohta üles. Igastahes, rääkisin siis õppejõuga muhedalt 15 minutit, millest ma täpsemalt kavatsen rääkida oma presentatsioonist Eesti kohta ning ta andis mulle ka mõned suunad, millele rohkem keskenduda. Lõpus küsis veel, et kuidas mul siin Santanderis meeldib ja kuidas koolis läheb ja kas ma olen varem ka Hispaanias käinud jne. Ma loodan et ma saan selle eest mingeid lisapunkte et siiski ainus olin, kes tol päeval kohale ilmus haha! Pärast seda oli mul tund aega vaba aega, läksin istusin õue päikse kätte ja õppisin, kuna mind ootas ees 4h hispaania keelt nagu iga reede ning lisaks ka iganädalane kontrolltöö! Õhtul läksin muidugi peole, kõigepealt ühe sõbra korterisse, kus oli tipphetkel umbes 30 erasmuslast ning hiljem edasi tantsimaie loomulikult!

Laupäeval (10.03) ärkasin pool kolm päeval ning silmi avades märkasin koheselt, et õues on superilm ja mul olid väga suured süümekad, et ma niimoodi poole päevani magasin. Ajasin end krapsti püsti, tegin arvuti lahti ja läksin koheselt facebooki, et otsida omale kaaslasi, kellega randa jalutama minna! Korterikaaslaseid polnud sel ajal kodus, tuli välja et ka nemad olid rannas. Ei läinud kaua aega kui leidsin omale vajaliku inimese. Sõin kärmelt ühe jogurti, panin riided selga, pesin hambad ja näo ning tõttasin välja. Sel ajal kui ma künka peal Lukast ootasin, kuulsin kuskilt, et keegi nagu vilistaks, aga ei saanud aru kes. Siis hüüdis keegi kuskilt Sirlyyyy!!!! Ma olin segaduses, mitte kuskil ei olnud ühtegi hinge ja siis nägin, et minu ees oleva 9 kordse maja aknast lehvitab mulle mu hea sõber Gianfranco! Ta vaatas lihtsalt oma toa aknast korra välja ja märkas tuttavat erkroosa salliga blondiini seismas. Ka tema otsustas meiega randa minna. Tegime hästi palju pilte, meri oli superilusat tooni ning lained olid selle aasta parimad, nagu me surfaritelt kuulsime. Käisime ka jalgupidi vees, aga väga külm oli. Kohtasime muidugi jällegi palju tuttavaid nägusid, kuna siinne linnake on üpris väike ja erasmused iga nurga peal. Siis kui osad otsustasid jalgpalli kooli juurde mängima minna, mõtlesime meie Gianfrancoga, et läheks kõnniks mööda rannajoont edasi sinna, kus lained vastu müüri peksavad ja siis läheks tsilliks ka Magdalena poolsaarekesel veits. See on hästi lähedal, max 20 minutit kõndimist. Ning see oli tolle päeva parim mõte. Seda vaadet on raske isegi tehtud piltidega seletada, kuna päriselt oli kõik veeeeelgi ilusam ja võimsam! Minu lemmikkoht siin linnas muutus tol päeval, Jardines de Piquio langes nüüd järsult teisele kohale. Istusime kahekesi umbes pool tundi seal poolsaare äärel, nautisime mäslevat merd, kuulasime veekohinat ja imetlesime meile avanevat supervaadet Santanderi randadele minu linnaosale ! :) Sõnu pole, järgmine kord tasub sinna söök kaasa võtta ja muusika, täiesti imeline pikniku pidamise koht! Kui Santanderis päike paistab, siis on raske leida ilusamat paika hehee! Siis kõndisime niisama Magdalena poolsaarel ringi, seal oli nagu väike loomaaed: pingviinid, linnud ja hülged. Ühes kohas sai näha eriti raju merd, ookean on ikka vapustav! See, millise jõuga too vastu kivivalli peksis ja siis üks koht kus erinevalt poolt tulevad massiivsed lained kohtusid...uskumatult võimas! Ma tegin tol päeval üle saja pildi, vaene aparaadike! Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli õhtul muidugi jälle fiestaaaa, taaskord ühe sõbra korteris algul ning siis läksime baaridesse kuid ma olin väga väsinud ja ei jaksanud kaua olla, jõudsin üsna varakult koju tagasi.

Sellegipoolest suutsin ma nagu ikka, pühapäeval kella kolmeni magada! Kuid too päev tuleb ajalukku märkida - 11.märts 2012 oli päev, mill Sirly Pikknurm nägi oma silmaga FC Barcelonat elusuuruses mängimas Santanderi koduklubi  vastu! See oli samuti imeline, kõik olid seda hetke niiiiiiiiiii kaua oodanud ja meil olid täiesti super istekohad. Iga kord kui keegi Barca meeskonnast nurgalööki meie serval tegemas käis, tormasid kõik meie erasmuslased oma toolidelt staadioni äärejuurde et megalähedalt pilte teha neist mängijatest nagu näiteks MESSI! Samuti nägime ka seda, kuidas Messi meie nina ees värava lõi ning ma sain paar pääääääris head tabamust oma kaameraga! Koguaeg olin stardivalmis, kordagi ei lülitanud oma digikat välja. Ta läks ise vahepeal lihtsalt mustaks, kui veits pikem paus vahele tuli haha. See oli elamus, mis juhtub küll vaid kord elus! Seis jäi 2:0 ning mäng oli üsna huvitav. Pärast liikusime meeskondade busside juurde ja ootasime peaaegu pool tundi hullu massiga, kuna kuulsused välja tulid kuid ma ei näinud mitte midagi, sest ma olen nii lühike ja minu ees oli trobikond inimesi...üritasin mingeid pilte teha kui inimesed kisama hakkasid, sest siis sai kohe aru et keegi just väljus hoonest haha, aga kõik jäid udused ja ma ei suutnud midagi tabada. See selleks, igaljuhul oli see üks elu kordaminevamaid pühapäevi siiamaani hehee!

Esmaspäeval (12.03) algas jälle uus nädal ja õhtul käisin jällegi jooksmas. Oi kuidas ma naudin seda, õhk on mõnusalt soe õhtuti ning hästi palju inimesi jookseb sel ajal mööda promenaadi. Imekombel ei väsi ma kunagi ära, jooksen alati 45 minutit ning lõpus on ikka energiat, võibolla sellepärast et ma ei keskendu üldse energia kulutamisele vaid naudin koguaeg seda imelist vaadet ja kuulan parimat muusikat samal ajal ning jalad teevad tööd iseenesest. Niiii mõnus, siis käisin pesus ja läksin sõbra korterisse pitsaõhtule. Mul olid jälle süümekad, kuna just tegin trenni ja siis kutsuti sööööma kuid nagu ikka, siin olles üritan ma ikka igale poole jõuda ega jäta midagi vahele. Meid oli umbes 15, Gianfrancol oli 3 sõpra itaaliast külas, kes tulid siia spetsiaalselt jalkamänguks ning siis veetsid veel mõned järgnevad päevad siin. Seega, sain maitsta ehtsaid itaalia pitsasi ning need olid ülimaitsvad muidugi. Ma ei mäleta, millal ma enne seda viimati pitsat sõin, see oli ikka vägaväga ammu. Üldiselt, tegemist oli vaid esmaspäevaga ja ma jõudsin koju kell 3 öösel haha.

Kolmapäeval (14.03) oli väljas selline udu, mida ma kunagi polnud varem näinud. Tavaliselt on Eestis udu põldudel aga siin oli tänavatel, nii et kõrvalmaja nägemisegagi oli juba raskusi. Päris ekstreemne. Kuna mu koolitee algab mäe pealt, kus mu maja asub, siis kõndides ja kaugustesse vaadates võis näha vaid halli värvi igal pool...nagu elaks pilve sees, täiesti ulme! Ning hästi niiske oli ka, kuid sellegipoolest otsustasin õhtul jooksma minna. See oli omaette katsumus kuna nähtavus oli selline, nagu ma oleks just läätsed või prillid eest võtnud...vastutulevaid inimesi võis märgata alles 20-30 meetri pealt haha. Pärast käisin üle pika aja ka Montaditos (pinchode kiirsöögi koht). Kuna Sofia läks sinna juba siis kui ma parasjagu jooksin ja Andrea kaotas oma telefoni ära, läksin ma sinna üksi. Jällegi, nagu ma kunagi enne mainisin, siis Eestis ei läheks ma mitte iialgi kuskile söögikohta või baari ilma et ma lepiks ikka kellegiga kokku, et ok, näeme seal :D Aga kuna siin on teadavärk et ülipaljud erasmused käivad kolmapäeviti seal, siis mul ei jäänud muu üle kui vaid sinna kõndida hehee. Mul oli hea meel, et ma Sofia ja Andreaga minema ei pidanud, kuna nemad armastavad siin väga bussidega sõita ja raha sellele kulutada aga mina just naudin kõndimist ja 25 minutit on ju täiesti tühine aeg.

Kui kohale jõudsin nägin juba väljas tuttavaid ning sisenedes istusin kohe ühtede tüdrukute juurde, kellega ma ühte ainet koos võtan. Mulle just meeldib nii, et ma olen erinevate inimestega koos mitte koguaeg sama seltskonnaga. Seega üritasin neist veidike eemal olla, kellega enamasti pidudel või koosviibimistel käime. Sain teada, et Kate (blond tüdruk siin ühel pildil) on vaid 19 aastane!!! Sellessuhtes on normaalne kuna USAs lõpetavad nad keskkooli ju nii vara, aga siiski ta on kohe kindlasti siinolijatest kõige noorem, saab 20 alles juulis. Mina olin täitsa beebi veel siis kui 19 olin haha, arvan et mu praegune vanus on just kõige ideaalsem Erasmuse kogemuse sooritamiseks. Ta küsis mult, et kas mind vaadatakse ka imelikult tänaval ja jäädakse seisma kui ma kõnnin, kuna mul on blond pea...tema jaoks on see midagi väga uut aga mina ei pane seda enam tähelegi kuna olen seda kogenud juba mitumitu aastat, alates Kreeta,Türgi,Argentiina  ja muudest vahemereäärsetest reisidest haha. Praegu mõtlen, et ma olen viimasel ajal ikka üpris palju reisinud ja selle aastaga lisandub veel mitu uut ja huvitavat sihtkohta. Aga reisimast ei väsi ma kunagi, see mu lemmiktegevus ja selle nimel olen ma koguaeg Eestis raha kogunud ja kokku hoidnud, et siis seda väärikalt paradiisides raisata! ;) Ja see on seda väärt, mina ei saa aru neist inimestest, kes raiskavad oma raha mõttetult kallite riideesemete peale, et oleks ikka firmamärk peal, selleasemel et osta lennupileteid erinevatesse maailma nurkadesse. Hahaa, ei tea millal ma ükskord oma Mehhiko ja Florida sõpradele külla saan minna, sinna on lennupiletid üsna kallid kuna Ryanair eksisteerib ju vaid Euroopa piirides :D Vähemalt on motivatsiooni, et veelgi rohkem töötada millegi nimel! :)

Neljapäeval (15.03) läksid mu korterikaaslased neljaks päevaks Madridi, eelkõige LMFAO kontserdile. Mulle väga meeldib üksi kodus olla, seega olin väga õnnelik haha. Tegin korteri siis täiesti korda, kuna nemad on üsna lohakad ning suurtuba on alati nii sassis. Samuti wc ning ka köök, kus kraanikauss upub mustadesse nõudesse. Mina pesen alati oma vähesed nõud kohe pärast sööki ära ning vannitoas on minu asjade osakaal umbes 1/10 haha, ning see on sulatõsi. Nemad tuilid ju mõlemad kahe suure kohvriga ning lisaks käsipagasid, seega on neil meeletult palju igast kola kaasas, ka föönid ja sirgendajad, igast ilutootet jms. Tundide vahepeal kutsus Gianfranco (mu parim sõber Itaaliast) mind tortillat sööma. Siinsed tortillad on nagu pitsa kujuga, mitte need rullis nagu burritod. Ja need on ülimalt maitsvad. 1 suur tükk koos saiaga maksis 1,3€ ning Gianfranco soovitas mul valida lõhega tortilla, kuna see pidavat parim olema. See viis keeeele alla, tahaks sellist asja ise teha osata. Õhtul oli aga kauaoodatud Fiesta Mexicana ehk Mehhiko pidu, mille eest maksime eelnevalt 5€ ning see toimus ühes klubis, mis oli meile renditud. Kuulutusel oli kirjas et saame süüa Mehhiko toitu, kuulata Mehhiko muusikat terve öö läbi ning juua tuleb kindlasti Agua locat mis sisaldab tekiilat loomulikult ning magusat mahla. Seega, päeval ma midagi ei söönudki, säästsin kõhtu õhtuks ning see oli üsna suur pettumus. Kõigepealt, pidime väljas umbes pool tundi ootama, ma ei tea miks...seega saime oma pileti vastu ühe taldriku ja see oli ka kõik, mis me selle 5€ eest saime!!!! Kõik lootsid, et saame end lõhkemiseni mehhiko isuäratavast toidust täis süüa kuid nii see kahjuks polnud. Toit maitses ka väga imelikult, ilmselt kiiruga ja lohakalt tehtud ning igast maitseained täiesti nagu puudusid. Aga muusika oli muidugi jälle midagi minule ja see meeldis mulle asja juures kõige rohkem. Üldiselt, kell kaks otsustasin ma sammud kodu poole seada kuna olin kella seitsmest saadik ärkvel ja aktiivne olnud.

Reedel (16.03) magasin ma esimest korda sisse, panin kella küll 10 helisema, et rahulikult kontrolltööks õppida, kuna eelneval õhtul ma väga ei jaksanud kuid loomulikult lükkasin ma kella koguaeg edasi kuni lõpuks unustasin ja ärkasin 11:30!!! Kell 12:10 pidin juba koolis olema, ning siit kõnnib 20 minutit. Seega pidin turbokiirusel end inimeseks tegema ning õppimisest oli asi kaugel. Õnneks sain ma esimese tunni ajal natuke asju üle korrata ning kui oma teise hispaania keele tundi jõudsin, oli kõik juba üsna selge ja töö läks üprishästi, täpselt nagu eelmisel nädalal. See tekitab väga hea tunde ning jäänud ongi vaid 1 nädal minu intensiivkursuse lõpuni ning kohe päev pärast Steni saabumist on mul viimane suur eksam kõige peale, mis me selle 60h jooksul omandasime! Vot tak. Kodus nautisin ma üksiolemist, tegin omale muheda pastaroa sibula-tomati-singi-juustukastmes, vaatasin suures toas mugavalt telekat ja taipasin et ma olen ikka niii palju arenenud selle pooleteist kuuga siin hispaania keeles! Ma nimelt vaatan siin telekat nii, et koguaeg valin keeleks hisp. keele ja panen ka subtiitrid alla...niiiii vinge on ikka nagu päriselt aru saada, mis telekas räägitakse ja suudan ülihästi orienteeruda, mis aega nad kasutavad ja kõik on mulle nii tuttav, just vastõpitud ja ma olen väga õnnelik selle üle! Kui saaks vaid rääkimisoskuse ka samale tasemele nagu arusaamisoskuse, siis oleks täitsa superlux värk! Kuna midagi erilist reede õhtul linnas ei toimunud, otsustasin ma koju jääda ja teha koduseid toimetusi. Pesin pesu ning nõelusin oma katkiseid pükse ja pluuse! See võttis ikka omajagu aega. Tegelikult toimus üks suuuuuur erasmuste pidu ühes korteris kuhu oli kutsutud 130 inimest, mind kutsuti ka, aga ma ausaltöeldes koheüldseei viitsinud minna, sest neid tuleb veel ja kuna ma nkn laupäeval lähen Poola peole, ja kui Stennu tuleb, siis ka 3 päeva järjest välja...seega puhata on ka vaja ja eid massivseid pidusi toimub veel muidugi ! :)

Laupäeval ehk siis täna (17.03) sain ma hakkama ühe toreda asjaga. Nimelt läksin internetilehele nimega tusbic.es ning seal tegin omale konto et edaspidi saaks kasutada neid avalikke rattaid, mis on siin iga nurga peal. Asi käib nii, et tuleb end registreeerida, siis maksta koheselt 10€ ning see kehtib aasta aega...nõks on selles, et iga rattaga on esimene tund sõitu tasuta, siis hakkavad tiksuma sendid või iga järgnev tund maksab teatud summa, aga kõik kellel see kaart on olemas, teevad nii, et vahetavad koguaeg igas niiöelda rattaparklas oma rattaid. Ja neid on siin igal pool, igas tähtsas kohas. Seega, saan ma varsti hakata 7 minutiga koolis käima :D Kõnnin 5 minutit oma kodust mäest alla esimese parklani ning siis sõidan mõne minutiga kooli ja panen ratta sinna...ülisuper! Nüüd saan ka mina avastada mõnusalt siinset lähiümbrust kuhu jala väga ei viitsi minna, ning saan ka esimest korda lidlisse minna, jehuuu! Aga mu kaart saabub alles nädala või paari pärast, seega ma ei viibi siin ilmselt, aga kui Kristiine tuleb, on see juba olemas ning saan ka temale ilmselt sellega rattaid võtta! MEGA!!! Täna õhtul lähen Fiesta Polacale ehk siis poola tüdrukud korraldavad meile peo ja pärast linna, ma nii väga ootan kuna eile jätsin peo vahele ja neljapäeval olin pidur ja läksin vara koju. Tänane õhtu tuleb super! Olge mõnusad ja järgmine postitus ilmub siia ilmselt 26. märtsil, mil Stennuga Lanzarote lennujaamas pika öö veedame! ;) USKUMATU, sest alles oli jaanuar ja me passisime iga päev lennupiletite hindu ning nüüd on see tõesti käes!!!!!!!

Elagu León ja CORTO'd !!!

Esmaspäeval (27.02) oli mul esimene loeng aines Contemporary Spain: Politics, Society, Culture (kaasaegse hispaania poliitika, ühiskond ja kultuur). Õppejõud oli naine, kes tundus väga tore ning ta rääkis väga hästi inglise keelt. Selles grupis on meid umbes 15 ja pooled on jällegi minu tuttavad, nii lahe! Ma pole üldse harjunud sellega et loengud toimuvad pisikestes ruumides vähese arvu inimestega. TLÜs on koguaeg suured auditooriumid ja massiloengud kus tahes tahtmata kipub tähelepanu hajuma, aga siin peab koguaeg keskenduma sellele, mida õppejõud räägib ja kõik see on väga huvitav. Praegu õpime väga usinalt seal Hispaania ajalugu, diktaator Franco ajast saadik ja ma olen väga rahul selle ainega, see on ka kõige mahukam aine mul siin, mis röövib üsna palju aega. Õhtul otsustasin linna shoppama minna, absoluutselt igal pool olid allahindlused. Mul oli hädasti teksasi ja mitu paari jalanõusi vaja kuna mul ei olnud selleks hetkeks sõna otseses mõttes enam mitte midagi jalga panna. Kõik mu papud ja saapad olid ära lagunenud ja mõlemad teksad täiesti ribadeks käidud. Esimesest ettejuhtuvast kingapoest ostsin kohe kolm paari jalanõusi vaid 17€ eest - kontsaga saapad, valged suvejalanõud ning mustad balerinkad. See on hea et need nii odavad olid kuna ma käin need siin mõne kuuga jälle täiesti ribadeks haha, iga kord ma vaatan hirmuga oma jalanõusid kui ma eelneval ööl tantsimas käisin kuna seal tallatakse koguaeg jalgade peal ja tantsides need kuluvad ju ka üsna palju. Järgmisel päeval läksin enne tunde Rahvusvaheliste suhete osakonda (edaspidi kasutan lühendit ORI), et ühte ainet eemaldada ning küsida tagasi oma allkirjastatud learning agreement, muidugi oli seal jälle palju jama ja segadust ning ma pidin teatud paberitele ise järgnevatel päevadel allkirjad saama. Sel päeval pärast tunde käisingi ühe koordinaatori juures ja ta küsis huvi pärast, et miks ma just seda ainet soovin oma listist eemaldada kuna tema on juhuslikult selle aine õppejõud hahaha. Mul oli nii piinlik, aga rääkisin tõtt, et ma ei taha end üle koormata ja see oli mul varuaine juhul kui mind teistesse ei aktsepteerita. See õppejõud oli väga tore jällegist, mul hakkas veits kahju aga nii on mulle endale parem, sest mul on niigi praegu väga väga palju õppimist ning siinse elu nautimiseks väga palju aega ei jäägi. Tol õhtul läksin uuesti linna kuna need superallahindlused kestsid viimaseid päevi ja nii väsinud kui ma ka polnud, pidin lihtsalt minema! Sain veel omale 6€ eest ühed jalanõud ja täiesti suvalisest poest esimesed ette juhtuvad päikseprillid, mis maksid 4€.

Kolmapäeval (29.02) oli keelekursuselt ühe itaallase Graziano sünnipäev ning ta pakkus meil küpsiseid. Iga üks pidi hispaania keeles vastutasuks midagi ilusat soovima või ütlema talle ning kõik tüdrukud said lisaks veel ühe suure merikarbitaolise asja kuhu ta ka oma nime sisse kirjutanud oli, see oli väga armas! Õhtul rääkisin Steniga skypes 3 tundi või enam, enamus mu sõpradest läksid jälle Pinchosid sööma aga ma jätsin ka sel nädalal vahele kuna pidin järgmine päev jällegist vara ärkama, pidin õppima veel reedeseks testiks ja ega väga viitsimist ei olnud ka et oma mugavast voodist sooja teki alt välja astuda. Siis kui korter tühjaks jäi, tegin omale süüa, seadsin end suures toas mugavalt sisse ja hakkasin meeleheitel koduperenaiste viimase hooaja osi vaatama, mida ma veel näinud polnud, neid oli 4 tk. Mul oli nii põnev et ei suutnud lihtsalt lõpetada, vaatasin kõik ära ja ootasin esmaspäeva, mil kõige uuem osa jälle internetti üles laetakse kuna iga pühapäeva õhtu esilinastuvad USAs niiöelda kõige värskemad osad. Neljapäeval (01.03) toimus õhtul ühes baaris Nerd Party (nohikute pidu), mis tähendas seda et kui sa kannad omi prille, saad tasuta shoti või kui ostad midagi omale, saad prillid pealekauba. Ma siis otsustasin esimest korda Santanderis prillidega oma korterist väljuda ja inimesed kõik imestasid, et misasjaaaa, me ei teadnudki et sa läätsi kannad tavaliselt hahaha. Aga jah, millegipärast ma tasuta shoti ei saanud ja siis ma olin pettunud ja läksin õue...rääkisin veits inimestega juttu ja kui kell oli pool üks, otsustasin koju tagasi minna kuna mul polnud väga jaksu ja reedel tuli hommikul palju asju korda saata. Ühesõnaga tol õhtul olin väljas maksimum tund aega! Siinne rekord. Reedel esimese asjana läksin ja küsisin oma viimasele dokumendile ühe koordinaatori allkirja ja siis tõttasin rõõmsalt ORIsse, andsin kõik paberid neile ja nad ütlesid, et võin tagasi tulla järgmise nädala kolmapäeval, siis on asi korras! Siis ootas mind ees jällegi igareedene 4tunnine hispaania keele maraton, ning mõlemas hispaania keele aines oli mul kontrolltöö või midagi sellist. Esimene oli megalihtne aga teine (intensiivkursuse oma) oli jällegist megaraske. Õhtul ma välja minna ei kavatsenud kuna vastasel juhul oleks ma zombi olnud nädalavahetuse ekskursioonil. Pakkisin vaikselt asju, rääkisin kodustega skypes ja tsillisin niisama oma armas korteris.

Laupäeval (03.03) oli äratus 07:30, olin krapsti püsti ja mingit väsimust polnud. Valmistasin omale võileibu reisile kaasa ning sõin kõhu korralikult täis. Kell 9 pidi buss kooli eest väljuma ning kõik pidid vähemalt 15minti varem kohal olema. Kuna tegemist on siiski hispaaniaga, siis otseloomulikult hilinesid meie korraldajad ise kolmveerand tundi ja me pidime tund aega niisama passima ja ootama. Täpselt kell 10 alustas buss teekoda León'i suunas. Kokku oli rahvast 2 bussitäit ning minu üllatuseks oli seal tohutult palju uusi nägusi, kes orientatsiooniprogrammist osa ei võtnud ning keda ma linnas ka polnud veel näinud. Istusin koos ühe itaallasega, kes on pärit Sardiinialt. Kuna ta inglise keelt väga ei mõistnud, siis olin sunnitud temaga koguaeg hisp keeles rääkima ja see oli üsna kasulik. Õpetasin talle ka turaka kaardimängu haha. Siis soovisid ühed sakslased kuulda kuidas ma eesti keeles räägin, siin olles tundub eesti keel isegi mulle imelik, sest samal ajal kui ma midagi ütlen ja kõik mind jälgivad, tunduvad kõik sõnad väga kahtlased hahaha. Üks veider keel! Väga palju nalja tegi kõigile muidugi sõna "Terviseks", see on päris kuulus siin juba! Sõitsime oma mitu tundi, ilm oli nagu ikka ekskursioonide ajal jällegi pilves, tuuline ja jahe. Vahepeal tegime väikse peatuse ühes söögikohas, seal tegime ka esimese grupipildi. Leóni jõudes läksime esimese asjana oma hostelisse aga tubade jaotamisega oli tekkinud probleeme kuna osad nimed olid kogemata mitmes toas esindatud, kaasaarvatud ka minu nimi. Ma teadsin, et ühed tüdrukud küsisid kas ma tahan nende toas olla kuid teine tuba ei küsinud mult  midagi, lihtsalt panid mu nime kirja hahaha. Igas toas oli 8 inimest , kahekordsed voodid. Muidugi valisin ma tüdrukute toa. Wc ja duššid olid kõigile kasutamiseks (poistel ja tüdrukutel muidugi eraldi) aga kuna meid oli nii tohutult suur mass siis kõige suurem elu käiski koguaeg vannitoas haha. Milline kogemus, kaheksakesi tubades ja kõigile tüdrukutele üks ühine vannituba.

Igastahes, siis läksime Leóni linnapeale, kus tehti meile väike ekskursioon ning anti ka vaba aega. Loomulikult läksid kõik sööma, me läksime mingi kümnese kambaga ühte kohta ja tellisime CORTOsi , sest meile öeldi et see on nagu traditsioon ja see on meeletult odav ja hea viis kõhtu täis saada. Corto tähendabki seda et see maksab olenevalt baarist 1,10 € - 1,40 € ja selle eest saab joogiks õlut ning tasuta Tapa'si (snäkke söögiks). Igas kohas on need tapad erinevad. Ma isegi ei suuda kokku lugeda mitu korda me neid terve päeva ja öö jooksul tellisime. Lõpptulemus oli see et kõhud olid hommikulgi veel üsna punnis haha. Näited tapadest: võileivad, friikartulid, ahjukartulid, lihatükid, lihapallid, supid ja muud snäkid...igast erinevad sordid!
Õhtu poole läksime taksodega hostelisse tagasi, sättisime end peoks valmis ja siis asusime oma massiivse kambaga teele. Meie korraldajad riietasid end meremeesteks ja nad tassisid megasuurt kanistrit kuhu hiljem suur kogus Sangriat valmistati. Liikusime laulu saatel ühele suurele platsile vanalinnas ja siis saime jälle vaba aega senikaua kuni nad Sangriat tegid, kõik pidid jagunema väiksemateks gruppideks et baaridesse minna, loomulikult läksid kõik Cortosi sööma/jooma. Pärast kui kõik jälle kokku tulid, ilmus kuskilt lärmi peale polisei välja ja käskis meil pillid kotti panna. Me võtsime kõik oma asjad ja liikusime lihtsalt ühe parki. Seal sai jälle väga paljude inimestega tutvutud, isegi tantsu löödud veits ilma muusikata. Hiljem liikusime kõik klubisse tantsima. Hostelisse tagasi liikus rahvas erinevatel kellaaegadel, mia jõudsin kella poole kuu paiku hommikul kahe itaalia tüdrukuga ja kell 9 oli juba äratus.

Pühapäeva hommikul olid kõik täiesti läbi omadega, suundusime hommikust sööma ning siis läksime bussidesse et sõita järgmisesse linnakese nimega Oviedo. Terve tee kogu rahvas magas, Oviedos oli ilm päris halb, kuna just siis kui me jõudsime, hakkas vihma sadama. Hargnesime jälle gruppideks ja läksime sööma. Me sisenesime ühte restoranimoodi kohta kus olid hinnad päris kallid. Enamus tellisid kõige odavama söögi ja siis kamba peale kaks kohalikku väga kuulsat siidripudelit. Seda serveeritakse nii, et kelner peab pudelit hoitma oma peast kõrgemal ning klaasi all ning ta peab vaatama vaid kaugustesse ning siis suure kaarega jooki klaasi valama, mõnikord ta ei tabanud päris ära ja natuke läks maha ka aga siiski, väga muljetavaldav. Kui Leónis on märksõnaks Cortod, siis Oviedos siider! Mõlemad kohalikud asjad sai ka ära proovitud.
Siis tehti meile jällegi linnaekskursioon ning kõik mõtlesid vaid oma voodile ja Santanderi naasemisele. Kõik oleks olnud teisiti, kui ilm oleks ilus olnud, aga no EI...ikka ja alati peab just reiside ajal ilm ära keerama. Lõpuks kui meie peakorraldaja ütles: "Kes tahab, võib korra sinna suveniiri poodi minna, kes ei taha, võib bussi suunas liikuma hakata" ja kõik olid niii õnnelikud, surnud näod lausa särasid hahaha, mina magasin terve tee, vahepeal kui silmad ebamugavusest lahti tegin, nägin kas ilusaid Cantabria mägesid või siis imelist rannikut. Üldiselt oli see reis väga lahe, inimesed on kõik megatoredad aga Santander on siiski 100 miljonit korda ilusam ja lahedam linn kui need kaks väiksemat, mida just külastasime. Need olid täitsa sisemaal ka ning mere olemasolu on minuarust väga tähtis osa ühe linna juures hehe! Koju jõudes vaatasin Eesti laulu finaali otsast lõpuni ära ja olin tulemusega väga väga rahul. Siis jäin magama ja ärkasin järgmine päev kell 10:30!

Tegemist on nüüdseks esmaspäevaga (05.03). Kell 11:30 pidi mul loeng hakkama ning pärast seda keelekursus, kuid mul oli selle jaoks kodutöö tegemata, sest aega polnud lihtsalt. Aga loengute vahepeal oli mul pool tundi pausi, seega sain õues päikse käes mõnusalt oma asjad ära tehtud. Contemporary Spain aines sain kodutööks lugeda kaks artiklit ja järgmiseks päevaks pidin tegema kokkuvõtte sellest ja klassis esitama. Õhtul koolitööd tehes mõtlesin et teeks väikse pausi ja läheks õige jooksma, kuna mul olid väga suured süümekad nädalavahetuse pärast, sest me sõime seal ikka no tohutult palju väga ebatervislikku ja kaloririkast toitu. See mõte oli nagu täpp i-le, kell oli pool kümme õhtul, ma jooksin täpselt 50 minutit, kuulasin oma lemmikmuusikat, nautisin imelist vaadet mööda rannapromenaadi joostes, mõtlesin omi mõtteid ja olin kõigega väga rahul! Jooksin täitsa linna ja siis pöörasin ümber, tagasitulek oli raskem kuna siis oli palju vaja ülesmäge joosta, lõpupoole otsustasin täitsa mere ääres liiva peal oma teekonda jätkata ning lõpetasin trepist üles tõtates Jardines de Piquiol! Tunne oli meeletult hea, tegin 15 minutit lõdvestus- ja venitusharjutusi ja siis kõndisin rahulikult koju tagasi. Ma oleks pidanud surmväsinud olema aga olin hoopis täis energiat. Vaatasin siis verivärske meeleheitel koduperenaiste osa ära ja jäin rahulikult magama.

Teisipäeval läks õnneks ja pidin loengus ainult ühest artiklist rääkima kuna õpetaja unustas ära, et andis mulle kaks tükki ja ma olin väga õnnelik haha. Siis läksin korra raamatukokku et internetti kasutada, leppisime ühe poisiga kokku et õhtul valmistab ta itaalia toitu ning läheme ühe sakslase korterisse, kuna seal palju ruumi. Pärast oma hisp. keele kursust läksin poodi ja ostsin viisakusest muffineid magustoiduks, kuna muidu on piinlik kui ainult üks inimene süüa pakub. Vahepeal kirjutas mulle üks sloveenia poiss Sandi, et kas ma saaks talle laenata oma jalka hooajakaarti kuna ta läheb Barca mängu jaoks piletit ostma ning sellega saaks soodustust ning mina kui lahke inimene muidugi andsin talle. Õhtul saingi itaalia tüübi Gianfrancoga kokku ja seadsime sammud Hansu juurde. Meid oli vaid kolm, kuna kaks tüdrukut, kes veel kutsutud olid, ei saanud haiguse tõttu tulla. Aga meil oli siiski väga lõbus ning toit maitses väga hästi. Telekast tuli selline kuulus film nagu Hangover ja päris lahe oli seda teises keeles vaadata. Vot selline tore õhtupoolik.

Täna on siis kolmapäev (07.03) mil ma otsustasin blogi kirjutada, iga järgnev postitus on siiamaani aina pikema aja kohta kuna nagu ma ennegi olen maininud, aeg lendab liiga kiiresti! Täna hommikul käisin ORIs oma paberitel järgi ja küsisin kus on lähim postkontor, sest TLÜ ootab 15.märtsiks kõiki mu dokumente ja aega on päris vähe. Õnneks ma palju vaeva nägema ei pidanud ning ORI ütles, et saadab ise need Eestisse, andsin siis vajalikud aadressid ja loodan et see jõuab õigeks ajaks õigesse kohta kohale! Täna oli jällegi mu kursusel ühe inimese sünnipäev, kõik pidime laulma sünnipäevalaulu omas keeles, mina olin ainus kes pidi üksi laulma haha. Aga vastutasuks saime kõik Kinder Bueno šokolaaaaaadi.
Siis läksin koju, kribasin blogi ja alustasin oma teksi lugemisega, mille kohta ühe tüdrukuga pooletunnise ettekande 17. aprillil tegema peame. Meil on täpselt vaid 2 nädalat aega sellega koos tegeleda kuna siis saabub Stennu ja vajab mu tähelepanu järgnevad 13 päeva ning kohe pärast seda tuleb ka Kristiine kes on siin 9 päeva...aga sel ajal läheb mu paariline reisile Lõuna-Hispaaniasse ja saabub 1 päev enne meie esitlust , seega ainus võimalus on just praegu see asi ära teha! Samas, mulle meeldib et saame ruttu ühe koorma kaelast ära, nädal päerast toda presentatsiooni tuleb kohe järgmine taoline asi mul ühes teises aines. Tegemist jätkub küllaga.Ma praegu mõtlen, kas lähen täna õhtul Pinchosi sööma või mitte, kuna ma olen 2 nädalat järjest üle lasknud oma sõbrad, siis viisakas oleks täna ikka minna aga kaua olla ei saa sest neljapäev jälle vara vaja ärgata. Nii paha on see, et kõige raskemad päevad kooli suhtes on just nädala lõpus : neljapäev ja reede, palju parem oleks kogu koormus nädala esimesele poolele panna aga noh, see pole minu võimuses! Oeh, nüüd on nii hea tunne jälle, kui ei pea blogi nädal aega kirjutama, see on juba üsna tüütuks muutunud kuna nädalad mööduvad nii kiiresti ja tegemist on nii palju, et ei jõua lihtsalt kirjutada ega ka meelde tuletada mis juhtus. Aga püüan siiski ka edaspidi anda mingitki ülevaadet sellest, millega ma siin tegelen! :)
Kõiki minu siinoldud aja jooksul tehtud pilte saab vaadata vajutades järgmisele lingile: http://www.snap.ee/user/sillusantanderis/album

Möödunud nädala suursündmused: Jalka pilet ja Wifi minu korteris!

Heihei! No täiesti lõpp kuidas aeg lendab, alles ma kirjutasin eelmist blogi ja nüüd ongi juba rohkem kui nädal möödas. Eks ma siis proovin veidike meenutada kirevamaid hetki. Eelmine esmaspäev (20.02) näiteks pesin käsitsi pesu ning olin nagu ehtne kodupereaine, koristasin ja tegin süüa. Siis käisin keeletunnis ning pärast seda istusin kella neljast üheksani õhtul oma arvutiga koolis internetis kuna nädalavahetusel oli niii palju asju juhtunud, ma ei saanud enam üldse aru mis toimus mu facebooki lehel...minust oli 100 pilti tag'itud ja miljon uuendust ja tohutult palju kirju...kõik seepärsat et mul polnud siis veel kodus internetti ja täiesti kiviaja tunne oli. Järgmisel päeval käisime poistega hommikul jalgpalli hooajapiletit ostmas. See maksis 85€ ning sisaldab umbes 10 mängu ja nagu ma juba facebookiski mainisin, on mul 11.märtsil võimalus oma silmaga näha maailmaparimat jalkameeskonda ning elusuuruses Messit ja muid loomi täiesti ideaalsest kohast - KOLMANDAST REAST...täiesti lõpp, mul ei olnud absoluutselt kahju sellest rahast, kuna see on täpselt nagu Erasmuse elu - kogemus kogu eluks...Barca mängu ma vaevalt et enam niisama vaatama satun, lihtsalt eluvõimalus...viibin parasjagu selles linnas kuhu staadionile Barca meeskond mängima tuleb...no niiiiiiiiiiii tavaline juuu!!! Oleks patt olnud see pilet ostmata jätta! Staadioni küljes olevast fännipoest ostsin omale ka Racing Santanderi võistkonna salli 10€ eest, ka sellest rahast polnud mul kahju, see näeb väga soliidne välja ja mulle nii meeldivad need värvid! Niisiis, läksin väga hea tundega internetti et ka Stennule uudist teatada, siis piilusin ka oma e-maili ning ka seal oli üks rõõmusav sõnum : nimelt olin ma ilusti vastu võetud nendesse ainetesse kuhu ma tahtsin ja sellega on ka nüüd kõik korras! Pärast keeletundi ruttasin koju ja siis läksime kohe bussipeale et sõita linna, kus saime kokku meie korteriomanikuga, et interneti lepingut sõlmima minna. Ka seal läks kõik suurepäraselt ning meile lubati, et juba tollel õhtul helistatakse ja küsitakse, millal me kodus oleme, et wifit ja telefoni paigaldama tulla. Kuna seda internetti sai osta vaid koos lauatelefoniga siis pidime omale ka mingi odava telefoni kuskilt muretsema - loomulikult läksime selleks lähimasse hiinapoodi ja saime 7€ eest omale täitsa töötava toru haha, ostsin sealt ka suuuure ja ilusa hispaania lipu ka omale! Internett hakkab meil 43€ maksma kuus ning raha läheb maha minu kohalikult pangakaardilt kuna mu korterikaaslastel pole siinset kaarti. Vedas et ma ikka tegin omale selle, muidu oleks jälle jama olnud. Ühesõnaga, 14,3€ näkku pole sugugi paha, megakiire interneti eest. Ning telefoniga oli ka mingi selline diil et iga kuu saame 60 minti tasuta rääkida. Oehh, milline imeline päev, kõik läks nii nagu minema pidi! Õhtul helistatigi meile ja leppisime kokku et kohe järgmine päev kell neli tullakse paigaldama, SUPER! Siis saatis Kristiine mulle sõnumi, et kas mulle sobiks, kui ta tuleks mulle külla 3-12aprill, kuna ta leidis lõpuks üsna soodsad Ryanairi piletid väheste ootamistega ja loomulikult ma olin veelgi õnnelikum. See on täiesti ideaalne kuna mul on siis kevadvaheaeg täpselt neil kuupäevadel ja ma ei pea koolis käima...saan kogu aeg preili Voldiga koos olla ja igal pool käia ja elu nautida!

Kolmapäeval (22.02) läksin esimese asjana koolis asuvasse Banco Santanderi pangakontorisse ja lasin neil sularaha mu kontole kanda ning küsisin ka vajalikud IBAN ja BIC koodid, et saaksin välismakset teha ja oma uuele kontole raha üle kanda. Siis läksin ja maksin AEGEE Santanderi kontoris oma tulevase nädalalõpu ekuskursiooni ära (50€), nimelt külastame 3-4märts kahte linnakest nimedega Leon ja Oviedon. See pidavat kõigist neist Erasmustele korraldatud ekskursioonidest ka kõige vägevam olema...jumal tänatud et ma kohe esimesel päeval end ära registreerisin kuna nii paljud inimesed jäid sellega hiljaks ja seega ei saa kaasa tulla kuna kohad said nii ruttu täis. Selliseid reise tuleb veel kaks tükki, nii lahe! Kui lõpuks koolist koju läksin, oli Andrea köögis ning töömees oli oma asjadega juba poolepeale jõudnud. Nii põnev oli, kuna mul siis midagi tarka teha ei olnud, otsustasin korra poes ära käia...vaid 5 minutit kõndimist. Tagasi tulles oli kõik juba valmis ja ajalooline hetk oli üsna lähedal. Kui wifi koodi ära sisestasin siis oehh, no seda hetke on jällegi raske kirjeldada - lõpuks ometi oli mu korteris WIFIIII, ja megakiiiiire ka veel...super! Siis istusin Stennuga skypes ja jaurasime, lisasime minu empsi ja gränni ka konverentsi. Hiljem jaurasime ka Stennu emmega kolmekesti. Niiii lahe oli haha ! Enamus mu sõbrad läksid tol õhtul jälle pinchosid sööma sinna kohta kus kolmapäeviti kõik asjad 1€ maksavad, aga ma olin nii elevil et jätsin vahele ja nautisin oma internetti! Siis tuli Stennul meelde et tegemist oli 22.kuupäevaga ehk siis meil oli pisike tähtpäev mida ikka iga kuu oleme tähistanud, täitsa ulme et mõlemal see niimoodi meelest läks...see eluke läheb siin valguskiirusel ja lihtsalt ei pane tähelegi kuidas nädalad ja kuud mööduvad. Päevadest rääkimata, selline tunne on et ärkan üles hommikul ja paari tunnipärast ongi juba kell 12 öösel, ei tea kuhu see aeg kaob...ja mulle üldse ei meeldi see, tahaks aja seisma panna ja siis rahulikult niisama olla , ilma kohustusteta! :D

Neljapäeval (23.02) oli jällegi üks ajalooline päev kuna Sillu läks oma esimesse ametlikku loengusse ja see toimus kell 8:00 HOMMIKUL!!!!  Minu jaoks on see väga väga väga raske, sest ma pole kohe üldse mitte harjunud sellega, et nii vara tõusma pean. Okei, kuidagi suudan tõusta kell 9, aga kell 7 on liig! Samas, ma olin natuke elevil ka, seega polnud väga suurt probleemi...ka Andreal algas kool samal ajal, seega läksime koos. Leidsin oma klassi üles, küsisin igaks juhuks ikka, et kas tegemist on ikka Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni loenguga ning oli tõesti! Päris palju tuttavaid nägusi oli seal jälle, see oli väga rõõmustav! Klassis oli mingi 15 inimest. Õppejõud olid ka megatore ja MEEEES (kõrvaloleval pildil)...ma kuskilt vaatasin et kõik mu õppejõud peaks naised olema aga ju ma siis eksisin. See tähendab seda, et ma ei pea kartma, et ma kuidagi peaks selle aine läbi kukkuma haha, kuna ma olen blondiin ja tegemist on siiski muheda lõunamaalasega! ;) Ta rääkis väga hästi inglise keelt kuna oli kunagi ka USAs õppinud. Tema aine on üsna mahukas, peab palju vaeva nägema, aga tundub väga huvitav...iga üks peab presentatsiooni ka tegema ühe riigi kohta, kuna ma olen ainus eestlane siis ma saan ilusti Eestist teha, aga sakslastel ja poolakatel läheb rebimiseks kuna neid on selles klassis üsna palju ning ainult üks saab teha oma riigi kohta. Sellessuhtes on minu jaoks see ülesanne väga kerge! Loeng kestis vähem kui 2h kuna see oli ju kõige esimene sissejuhatav tund...seega pidin pool tundi umbes ootama oma järgmist kursust milleks oli Spanish Language ehk hispaania keel ainena. Selle eest saan 5 ainepunkti, intensiivse keelekursuse eest peaks ka tegelt midagi saama, aga ma ei tea kuidas see asi täpsemalt käib...learning agreementil mul seda igastahes kirjas pole...Ühesõnaga tolles tunnis oli poole rohkem rahvast, 30ga midagi ja igal ühel oli erinev hispaania keele tase, seega nalja hakkab saama. Mõned olid täitsa algajad, mõned räägivad täitsa soravalt ja paljud on kuskil keskel...sellessuhtes mulle meeldib seal et minu jaoks pole see üldse raske, kordame täpselt neid samu asju üle mida ma just eelnevalt oma intensiivkursusel õppisin, ja kuna kordamine on tarkuse ema, siis tuleb see väga kasuks ja mulle meeldib! Ka sealne õppejõud on mees aga ta on hästi selline kärsitu ja tugeva, ehmatava häälega. Muidu iseloomult muidugi väga tore aga veidike hirmuäratav haha. Jällegi olin mina üks nendest kes pidi kohe esimese asjana tahvli juurde minema et kirjutada, meid oli 6 tk tahvli ees...pidime kirjutama mingi 5 lauset sellest, mis meile meie kodumaade juures ei meeldi või mis kõige rohkem häirib oma rahva puhul. Minujaoks oli see väga kerge haha, et Eesti suurimaks miinuseks on tema geograafiline asukoht, millest on tingitud aastaläbi üsna kehv ilm ning ilma päikseta on ka inimesed süngemad ja pole üldse avatud jne...Pärast seda tundi käisin kodus söömas ning kuna õues oli väga ilus päiksepaisteline ilm, võtsin oma õppematerjalid ja tõttasin oma rannaäärsesse lemmikparki nimega Jardines de Piquio, mis on mu kodust kõndides 6 minuti kaugusel. Ega ma seal palju õppida ei viitsinud kuna see vaatepilt oli imeline, päike oli mõnusalt soe ja no see meri...megailus! Palmid, mäed, ilus linnake...nautisin igat hetke, panin silmad kinni, pöörasin näo päikse poole ja hõivasin mugavalt terve pingi! Siis tegin natuke hisp. keele kodutööd ja jooksin keeletundi. Neljapäevad on mul kõige mahukamad, kokku 5h koolis istumist...vahetusõpilase jaoks on see natuke liiga palju aga noh, seda vaid märtsi lõpuni...kui mu intensiivkursus läbi saab, on aega maa ja ilm, jeiiii ! :)
Neljapäeva õhtul korraldas üks sõber enda juures Spanish Omelette/Tortilla de patatas võistluse, kus iga üks pidi küpsetama hispaania tüüpilist omletti kartulatega. Kuna meie seda teha ei osanud ja juhuslikult meie korteri allkorrusel asub cafeteria nimega Manila, mis omab üle kogu Hispaania parima Tortilla de patata tiitlit, siis otsustasime kolmepeale sealt omale osta haha. Seal korteris oli meid umbes 15 ja süüa oli oi kui palju, kõik olid väga palju vaeva näinud ja ma ei tea, kuidas nad oskasid sellist asja teha, loomulikult oli meie oma kõige ideaalsem, suurem ja maitsvam...aga me siiski ei võitnud kuna see hindamine oli üsna lamp haha,  iga üks pani ikka enda omale kõige rohkem punkte jms. Esikolmik sai päris vajaminevaid auhindu, näiteks kartulikoorimisnuga, pann või vispel, millega hea muna kloppida. Me jäime neljandaks, võitis üldse see, kes midagi ei valmistanud, ehk siis täielik sohk hahahaha! Aga seltskond oli super ja edasi läksime loomulikult klubidesse tantsima, koju jõudsin jälle varastel hommikutundidel.

Reedel (24.02) pidin ma aga kooli veel minema, ma sain vist öösel 4,5 tundi ainult magada...kell 12 pidin juba tunnis olema. See oli tõsiselt piin, sest ma olin surmväsinud ja ei suutnud mõelda. Mis kõige hullem - mu kooli päev kooses vaid hispaania keele tundidest ehk siis 4 tundi järjest, ilma pausita!!! Vahepeal, kui esimene läbi sai, pidin jooksma teise hoonesse mis asus 5 minuti kaugusel, et minna intensiivkursusele, kus mul oli veel test ka kõige peale, mis siiani õppinud olime. Ilmselgelt polnud see just kõige parem päev meile sellist testi teha hahaha, sest enamus inimestest käis neljapäeval linnapeal. Aga ma tundsin et mul läks tegelikult üsna hästi! Kui ma lõpuks oma koolitundidest koju jõudsin, läksin kohe magama...siis ärkasin äratuse peale üles, et ennast jälle valmis sättida kuna õhtu oli käes ja mind oodati ühe teise sõbra korteripeole. Ma pidin sinna ilma oma korterikaaslasteta minema kuna nad läksid terveks nädalavahetuseks sinna linna reisule, kuhu ma järgmine nädal lähen...nemad jäid registreerimisega hiljaks ja otsustasid seega omal käel sinna minna, hea oli see, et neil olid sõbrad sealt linnas pärit, seega said tasuta seal ööbida ja nendega ringi käia. Mina aga käisin sellisel Erasmuse peol kus oli üle 30 inimese üsna kitsas korteris, täpselt nagu tüüpilised Erasmuslaste peod, mida ma enne siia tulekut silmas pidasin haha. Väga lahe oli, tutvusin jälle mõnede uute inimestega. Kuna ma olin üks esimestest, kes kohale jõudis, siis oli mul ka võimalus nautida erinevaid snäkke (hispaaniapäraselt "Tapas") millest lisasin ka pildi siia, päris isuäratav või mis? Kes hiljaks jäi, see ilma jäi...haha! Tol õhtul ma aga kaua tantsida ei jaksanud kuna väike Silluke hakkab vaikselt väsima neist iganädalastest kohustuslikest pidudest alates neljapäevadest.

Laupäeval (25.02) ma palju kodus ei viibinud, ärkasin kell kaks päeval, pesin natuke pesu ja tegin jälle süüa sellises koguses, et saaks külmkappi panna ja et hiljem oleks kerge mikrouunis üles soojendada, sest ausaltöeldes ma ei viitsi siin üldse süüa teha, proovin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Siis kella nelja ajal liikusin ühe kohviku suunas kus enamus inimesi kogunes, et kella kuueks meie esimest jalkamängu vaatama minna. See oli vist mu elu teine kord suurel staadionil jalgpalli vaadata, ja no see oli meeeeeeletult vingeeee!!!! Tegemist on ju Hispaanlastega, seega nad on täiesti hullud, eriti fännid kes ei väsinud kunagi, kõik elavad niiiii väga kaasa ja nii tore oli olla suure seltskonnaga seal. Tegime ka pilte ning meie istekohad on ülimalt heas kohas, kolmas rida ja sealt näeb mängijaid ülilähedalt. Nagu WOW, jällegi asi, mida ma enne polnud kogenud oma elus...olen harjunud ikka telekast neid mänge jälgima. Racing Santander mängis Gijoni vastu ning seis jäi 1:1. Kõige vingem oligi see hetk, kui meie oma värava lõime, rahvas läks täiesti pööraseks, kõik olid nii õnnelikud heheheeee, sest alguses olime kaotusseisus! Pärast läksin koju, sõin veidikene ja oligi aeg laupäevaseks peoks end valmis sättida. Seekord läksin ühtede inglaste juurde, kellega ma üldse palju suhelnud polnud, seal oli hubane 12 liikmeline seltskond ja meil oli väga tore. Tol õhtul pidasin ma kauem vastu ja jõudsin koju kella kuue paiku hommikul.Tegelikult oleks ma pidanud pühapäeval ühte väikesesse ja ilusasse linnakesse minema koos mõndede inimestega, aga kuna ma teadsin et sel päeval ilmselt sajab ja mul on sinna aega minna küll ja küll, siis ma lihtsalt ei hakanud ennast vaevama, ma oleks vaid tund aega magada saanud kuna kell 8:00 hommikul pidi bussijaamas olema.
Otsustasime Kristiinega, et läheme kahekesi sinna aprillis, kui ilmad palju soojemad. Ühesõnaga, pühapäeval ärkasin ma kell kolm päeval ja olin ikka megaväsinud, sest need nädalavahetused siin on väga kurnavad. Aga kuna ma olen erasmuse vahetusõpilane vaid üks kord elus, siis on patt jääda koju sel ajal kui kõik mu sõbrad linnas mõnusalt aega veedavad. Minu pühapäev nägigi välja selline, et tiksusin kodus ringi, puhkasin, vaatasin telekat, nautisin seda et olen üksi kodus ja rääkisin Stennuga skypes. Andrea ja Sofia jõudsid koju alles kell 10 õhtul, rääkisin nendega natuke ja siis läksin oma tuppa et natuke õppida järgmiseks päevaks. Und mul kahjuks ei tulnud kuna mul on reziim täitsa sassis, vaatasin siis Eesti Laulu teise poolfinaali ära, lisaks veel ühe Simpsoni osa ning magasin jällegi vaid 4,5 tundi öösel vastu esmaspäeva, sest panin omale äratuse kell 9:25 et uut nädalat normaalsel ajal alustada  ja et jõuaksin ikka kõik vajalikud toimetused ära teha. Sellest, mida huvitavat tõi uus nädal, kirjutan järgmises postituses ilmselt pühapäeva õhtul!

Lõpetuseks väike video staadioni meeleolust pärast Racing Santanderi löödud väravat ! ;)