Esimene nädalavahetus

Nonii, nagu enne mainisin, siis reedel (3.02) käisime esimest korda väljas. Tegime omale näod pähe, panime peoriided selga ning südaöö paiku hakkasime linna poole kõndima. Oi kui kaua ma seda hetke olin oodanud, ärevustunne oli ikka päris suur kuna ma ju ei teadnud üldse, mida oodata. Sisimas lootsin nii väga, et kasvõi ainult üks klubi sarnaneks Akitequieroga, mis asub Kristiine juures Cadizis kuna see on parima muusikaga klubi kus ma eales käinud olen! Seal mängitakse lihtsalt maailmaparimaid hispaaniakeelseid rütmikaid lugusi, mida ma iga päev oma ipodist kuulan. Niiiii, kõndisime oma 20 minutit kuni lõpuks jõudsimegi sinna kanti, kus kõik baarid ja klubid asusid. Rahvast oli ikka päris palju ja tõehetk hakkas üha lähemale jõudma. Esimesena läksime vist kohta nimega El Divino ja ma ei pidanud pettuma!!! Rahvast oli megapalju ning muusika oli super, täpselt midagi minule ning seda ei anna võrreldagi mingi Eesti Hollywoodiga või millega iganes!!!! Ma olin niiiiii rahul, tantsisin koguaeg, laulsin kaasa ka kuna päris paljud hispaania keelsed lood olid mulle tuttavad. Ja no muidugi hetkel maailmas laineid lööv portugali keelne lugu Ai se eu ti pego on kõigi vaieldamatu lemmik, seda on raske kirjeldada mis sel hetkel saalis toimub kui see mängib hihi! Muidugi kuna blondiine leidub seal maal vähe, ei saanud mind ümbritsevad inimesed minult pilku ja koguaeg tahtis keegi minuga rääkida haha, niiii lahe! Tegin seda muidugi hea meelega kuna nii saab hästi keelt praktiseerida. Kõik küsisid muidugi samu asju: kust ma pärit olen, mis ma siin teen, kuidas see võimalik on et ma nii ilus olen hahaha, kui kauaks ma Santanderi jään, mis ma õpin, kas ma töötan ka, kes mu toakaaslased on, kas ma olen vallaline hahah jne. Väga vähesed oskasid inglise keelt ka, seega tegelikult on see mulle ainult kasulik ehhe! Käisime veel paaris klubis aga nende nimed ei jäänud mulle meelde. Siis üks hetk väsis Sofia ära ja läks taksoga koju magama. Meie andreaga jäime veel klubisse, aga ma kaotasin ta ära mingi aeg kuna ta vahepeal rääkis oma sõpradega ja mina omakorda tutvusin uute inimestega...otsisin siis igalt poolt päris kaua teda ja ei leidnud ning mu telefon otsustas ka sel olulisel hetkel täiesti tühjaks saada. Seega, ma olin päris plindris omadega ja ei teadnud mida teha. Kell oli juba üsna palju ka. Kuna me polnud jõudnud mulle veel võtit teha, siis ma ei oleks koju sisse ka saanud ja ma ei mäletanud oma korterinumbrit ka, seega ei oleks saanud alt kella ka lasta Sofiale. Nii, nüüd läheb huvitavaks haha, minu esimene ekstreemne seiklus. Mõtlesin juba et võtan ka takso ja sõidan koju, kuna tänavanimi oli mul meeles kuid ma sisimas väga ei tahtnud kuna mulle ei meeldi raha taksosõidule kulutada...siin on see ilmselt üsna kallis ka, missest et väga kaua sõitma poleks pidanud. Siis nägin järsku politseiautot aeglaselt mööda tänavat sõitmas ja ilma mõtlemata läksin kiirel sammul politseidega rääkima (see on asi, mida ma Eestis mitte kunagi ei teeks, aga kuna see on Hispaania ja Lõunamaa, siis siin on ka inimesed veidi teistsugusemad ja muhedamad hihi). Ütlesin neile hispaania keeles, et ma ei suuda oma korterikaaslast leida ja ma ei saa talle helistada kuna mu telefon on tühi ning ta ilmselt otsib ka mind praegu. Ning et ma olen alles kolmandat päeva siin, seega ei tea täpselt neid tänavaid ka veel nii hästi , et koju jalutada, et äkki saaksite mind aidata. Ja loomulikult olid nad kohe valmis väikesele blondile tüdrukule küüti pakkuma ja viisid mu koju ära. Seal ootasime mingi 10 minutit...sain imekombel korraks oma telefoni sisse lülitatud ja ka Andreale helistatud...ta ütles et on kodu poole teel ja nii lõppeski meie esimene õhtu. Päris vinge mälestus ikka hehe, peaks teinekordki ütlema et ma olen siin uus ja kaotasin sõbrannad ära ja pole võtmeid veel, saab jälle ehk tasuta ja kiirelt politseiga koju hehe! Muidu jäin õhtuga vägaväga rahule. Magama sain mingi kell kuus hommikul vist ja wauwauwiiwau, ärkasin pool kuus õhtul ! Oli see vast uni...ilmselt ka seetõttu et polnud veel jõudnud väga korralikult end neist kurnavatest lennureisidest välja magada. Tüdrukud olid muidu juba ammu üleval, mõtlesid et kas minuga ikka kõik korras haha.

Loomulikult plaanisime ka laupäeval välja minna, ma olen juba täiesti sõltuvuses nendest nädalavahetustest siin, ei tohi mitte ühtegi raisku ka lasta sest see pole kaugeltki võrreldab Eestiga! Siin tuleb võtta ikka viimast hehe. Kuna mu toas käib läpakast koguaeg mõnus hisp keelne muusika, siis panid ka korterikaaslased seda tähele ja nad on täiesti vaimustuses mu muusikamaitsest! Nad ise teavad ka pooli lugusi hehe, küsisid isegi kas nad tohivad mu muusika omale mälupulgale võtta ja siis oma arvutitesse ka panna. Iiiiiih, jällegi pean ennast kordama, mul on ikka niiiiiii vedanud : peale selle et nad on hullult toredad, meeldib neie ka täpselt samasugune muusika nagu mullegi ning nad armastavad ka tantsida ja käivad iga nädalavahetus vähemalt kahel päeval linnas!!! SUPER, mida veel tahta...niii, aga kuna ma ärkasin nii hilja, siis polnudki enam kaua aega sättimiseni. Panime mu muusika kõvasti koridori mägima, tegime jälle näod pähe, laulsime kõva häälega kaasa ja siis hakkasime minu kaasavõetud bailakaarte mängima, mis oli väga naljakas. Kahjuks hakkas õues vihma päris kõvasti sadama, ootasime kuni kella kaheni öösel, et see vaibuks...aga ega ta väga paremaks ei läinudki. Seega läksime koos vihmavarjudega, mis olid muidugi hulluks tülinaks kaasas. Kuna mul polnud veel mingeid õigeid jalanõusi, siis pidin balerinkad jalga panema ja need läksid täitsa läbimärjaks ja lagunesid jällegi päris ära hommikuks. Laupäevasest õhtust on mul üks väga ebameeldiv seik teile jutustada. Nimelt, ühes baaris või klubis, ma ei teagi kumb see on...tervitasid Andrea ja Sofia oma sõpra ja tutvustasin ka ennast talle. Ja ta oli kohutavalt ebaviisakas minuga kui sai teada et olen Eestist...ta ütles koguaeg et : "RUSO, RUSO, sa oled venelane vms" ... ma koguaeg vastasin et eiiii ole, mis sa ajad, ma olen eestlane. Ta mingi et, eiii ole, rääkis midagi nõukogude liidust jms...ma ütlesin et Eesti on juba 20 aastat järjest iseseisev riik olnud ja ma isegi ei oska vene keelt kuna eestlased üldjuhul ei salli venelasi, aga tema ajas ikka oma jura edasi ja sõna otseses mõttes vihkas mind. Ma küsisin et mida ma sulle halba olen teinud et sa minuga nii halvasti käitud, tema muidugi vastu et sest sa oled venelane.  Siis mul viskas küll üle, mõtlesin kas hakkan nutma või ütlen talle midagi pahasti või jooksen solvununa minema või ei teagi mida...ega mina pole ju süüdi et sündisin selles riigis ja et asume venemaa kõrval...aga kõik teised mehed mu ümber olid kõik nii toredad ja küsisid et mis juhtus, ja ütlesid et ära tee välja ja siis mõtlesingi et vahet pole, elagu oma elu...lihtsalt kahju et mu sõbrannad temaga nii hästi läbi saavad, ma ei tea miks :( seega ma näen seda jobu karvikut ilmselt veel ja veel. Proovisin siis tugev olla ja tantsisin ning rääkisin teiste inimestega. Ühesõnaga, väga jobu värk, tundsin end päris halvasti ja nii kurb oli...pealegi, ma ei teinud mitte midagi, lihtsalt tutvustasin end viisakalt ja tüüp kohe muutis olekut ja suhtumist minusse kui kuulis sõna Eesti, väga haige noh! Jällegi väsis Sofia ennem ära ning me jäime Andreaga kahekesi. Kui kell sai viis, siis suleti kõik klubid välja arvatud üks, kuhu kõik pärast seda läksid. Me läksime ka sinna muidugi, teepeal tutvusime ühtede itaallastega ja imekombel tegid nad mulle sissepääsupileti välja (10euri), mul ikka joppas sest ma ausaltöeldes poleks ise küll tahtnud maksta haha, eelmised klubid olid ju kõik tasuta aga arusaadav, kuna see avati alles siis kui teised suleti. Sealne muusika oli veits kahtlane, aga kuna und üldse polnud ja vajadus oli ikka veel tantsida, siis käis kah heh. Laval oli kaks tantsijat ka: üks naine ja üks piinlik transvestiit, päris naljakas oli. Kui ka see klubi lõpuks suleti, siis kõndisime koju ja mul ei tulnud ikka und. Läksin internetti, mis oli imekombel ülimalt kiire...helistasin Stennule hommikul kell seitse, et kui ta viitsib, siis tulgu skype haha. Ja me saime suurepäraselt räägitud, ilmselt siis ongi nii, et varastel hommikutundidel ja öösel, kui enamus inimesed veel magavad, on internet väga kiire kuna võrk pole väga koormatud. Siis helistasin veel emmele ka ja rääkisin nendege mitu tundi. Magama sain pärast kümmet hommikul ja ärkasin loomulikult ülimalt hilja jälle. Aga kuna tegemist oli pühapäevaga, siis vahet polnud. Vaatasime õhtu otsa telekat ega teinud mitte midagi kasulikku, ainult lebotasime oma mugaval diivanil.

Esmaspäev seevastu oli aga väga produktiivne päev. Käisime Andreaga linnas igast asju ajamas. Kõigepealt uurisime erinevate internetivariantide kohta, kahjuks öeldi igalt poolt, et me ei saa mingit lepingut sõlmida kuna peame selleks vähemalt 12 kuud siin elama...ainult netipulga saaksin omale osta, mis maksaks 30 euri kuus ja oleks ülimalt aeglane. Teine variant oleks see, et äkki on korteriomanik nõus selle internetilepingu sõlmima, sel juhul saaksime omale kiire wifi siia ja iga üks maksaks ainult 14 euri kuus, see oleks maailmahea variant aga kardame, et see omanik ei ole sellega nõus, aga loodame parimat! Eks see selgub paari päeva jooksul. Nii, siis ostsime mulle ka kohaliku Vodafone telefonikaardi - mu uus number on +34 60 357 3554, kui keegi soovib mind kätte saada väga pakiliselt hehe. Sim kaart maksis vaid 1€ ning miinimum summa, mis peale sain laadida oli 10€, boonus on see, et saan teistesse vodafone võrkudesse helistada 60 min tasuta, ehk siis oma toakaaslastea saa algul tasuta rääkida, jeii! Siis soetasin ka omale sellise ühistranspordi magnetkaardi, mis maksis 7 euri ja seal on peal kuus sõitu...hiljem saan putkadest hakata sinna rohkem sõite peale laadima, seega tuleks ühe sõidu eest maksta 0,65 eurosenti, siiamaani ostsin bussist 1,20euroseid pileteid...mis on poole kallimad. Lõpuks leidsin ühest lahedast hiina poest omale ka kummikud, ilusad leopardimustrilised (15€). Jätsin selle asukoha ka meelde, kuna sinna plaanin juba lähiajal tagasi minna kuna seal on tohutult lahedaid riideid, pükse, jalanõusi ja kõik nii odavad ;) See ju teadavärk, et mulle meeldivad hiinapoed, jumal tänatud et siin neid ikka leidub hehe! Samuti tegime mulle võtmed ning ostsime apteegist juba kolmanda ravimi, mis aitaks nohust ja köhast võitu saada, sest kogu see jant on kestnud juba varsti poolteist kuud mul.

Teisipäeval (7.02) käisin jälle pangas, kus panin mõned allkirjad ja paari päeva pärast peaks postkasti mu ilus punane Banco de Santanderi kaart saabuma! Siis istusin mingi neli tundi ülikooli arvutiruumis, suhtlesin inimestega facebookis ja laadisin pilte internetti. Kõik pildid, mis Montpellieris tegime, on saadaval siin: www.snap.ee/user/Sterly ning tegin ka uue kasutaja omale, kuhu hakkan kõiki pilte lisama, mis siinmaal teen, hetkel seal vaid pilte mu korterist: www.snap.ee/user/SilluSantanderis . Pärast koju jalutades tuli ka päike mõneks ajaks pilvede tagant välja ja nii mõnus oli, siis muutsin meelt ja läksin uusi kohti avastama. Kõndisin jalastaadioni juurde, mis on ülikoolihoonete taga peaaegu, seal on ka päris suur park ja siis mere poole kõndides tuli veel parke ja üldse, nautisin täiega. Kahju et mul digikat kaasas ei olnud, kuna päris normaalseid pilte oleks saanud, sest aeg jalt oli ikka päikest näha hehe. Siis kõndisin mööda mereäärset promenaadi, kuulasin muusikat ja olin väga rahul kõigega, see linnake on super ja ma olen oma korteri asukohaga ülimalt rahul. Kui kiirel sammul kõndida, siis kuue minutiga jõuab randa peesitama minna, ei jõua enam üldse oodata seda kui ilmad ilusamaks lähevad, ilmselt aprilli kuus on siin juba vägaväga soe ja saab ka jala vette kasta. Jõudsin koju kell kuus, umbes kella seitsme paiku sättisin end mugavalt voodisse sooja teki alla, et blogi kirjutada, aga ma olin nii väsinud et jäin magama - see on ulme, kui palju ma magan siin. Ilmselt asi on selles, et koguaeg on nii külm ja ilm üsna kehva. Magasin poole kaheteistkümneni!!!! Päris halb ikka kuna pärast enam und väga ei tulnud ja järgmine pev ehk siis täna pidin vara tõusma, sest kell 10 hakkas orientatsiooniprogramm, millest räägin lähemalt juba järgmises postituses, mille lisan eeldatavalt pühapäeval! Vot selline oli siis minu esimene kauaoodatud nädalavahetus siin imelises Santanderis ja pean ütlema, et ma olen enam kui rahul kõige sellega, mis siin on...teen siin oma elurekordi kuna hakkan nii palju kui võimalik iga nädal neljapäevast-laupäevani tantsulkadel käima, oehhh, VOT see on ELU...ei kujuta ette, mis siin suve poole saama hakkab heheee kui juba praegu nii vinge on!!! Kuulsin, et siis avatakse mingi rannaäärne klubi kus inimesed vahepeal ka ujumas käivad ja liival tantsivad, APPPPIIIIII kui Eestilik ikka hhaha, ma ei taha siit kunagi lahkuda! :):):)