Madrid

Buenas tardes! Lugu on nüüd nii, et pesitsen jällegi Madridi lennujaamas et järgmisel päeval siit Portosse sõita, oodata on mul veel jäänud terve öö, seega ideaalne võimalus järjekordset blogipoistitust koostada mu erinevatest reisidest. Ma olen praegu natuke õnnetu kuna kaotasin oma kõige lemmikumad ja ilusamad päikseprillid ära just, ilmselt jäid lennukisse :( Aga see selleks, alustagem siis 4.maist, kui Stennuga Madridi linna uudistama läksime. Sõitsime lennujaamast umbes kella ühe paiku metrooga oma hosteli suunas, mille omanik oli üks hästi tore tädike. Meie tuba oli üsna pisike, üks suur voodi, telekas, riidenagid ja üles-alla käiv lauake. Dušširuum koos wc-ga oli kõrvalruumis ühine ning kööki seal üldse polnud kahjuks. Esimese asjana läksime ja kõndisime Lidlisse, et omale toidumoona varuda. OSTSIME LEIBA! Polnud päris õige, aga üsna lähedal ikka leiva maitsele hehee. Kuna sel päeval oli ilm üsna paha, vihma ka tibutas ning me olime superväsinud (zombied), siis otsustasime et targem oleks ennast täielikult välja puhata...kumbi meist polnud ju eelneval ööl väga maganud, energia oli täiesti null. Vahepeal sadas isegi hullu padukat ma mäletan, kuulsin läbi une. Heameelega oleksime hommikuni maganud aga sundisime end siiski püsti et öösel ikka välja minna, muidu on piinlik et tuleme Madridi ja terve päev ei tee mitte midagi. Panime end internetis ühe klubi nimekirja, et tasuta sisse saada, aga see eeldas ka üsna varast kohaleminekut, nii me siis tegimegi aga seal oli väga vähe inimesi ja väga halb muusika. Siis leidsime ühe baari koos tantsuplatsiga, see oli juba väheke parem, aga väga pikale meie õhtuke ei läinud kuna ees ootasid pikad ja tegemsit täis päevad.

Laupäeval (5.05) sõitsime bussijaama et osta piletid ühte ilusasse linnakesse Madridi lähedal mida kõik soovitasid, nimeks tal siis Toledo (oli kunagi ammu ka Hispaania pealinn). Meil vedas täiega kuna buss oli juba täitsa täis ja mõtlesime et peame järgmist ootama, kuid saime siiski imekombel viimased kaks kohta. Sõit kestis 1,5h , kohale jõudes oli jällegist taevas täiesti pilvine ja midagi head see ei tõotanud. Esimese asjana läksime kohe turismi infosse, et kaarti omale saada ning küsida ka millised on siis ka põhilised vaatamisväärsused, mida me peake nägema. Meile see linn muidu väga meeldis, algselt plaanisime mingi 3-4 tundi seal ringi jalutada ja pilte teha kuid lõpuks avastasime et oleme juba 6 tundi seal olnud, lõpu poole tuli isegi päike välja...just siis kui minu uus ja hea digikas tühjaks sai ning jõudsime kõige ilusama vaateni. Õnneks oli Steni digikas ka mul kotis, seega saime siiski kõike seda jäädvustada, mitte küll nii hea kvaliteediga kuid siiski! Lühidalt, Toledo on üks huvitav linnake, kus pesitseb tohutult palju erinevaid kirikuid. Kogu see vanalinn, mis on müüride ja jõega piiritletud oli hästi hubane, ilusate tänavate, hoonete ja loomulikult ka suurepärase vaatega.
Tol päeval kõndisime ikka päris palju, aga õhtul läksime siiski jälle välja, nimelt ühte kuulsasse klubisse nimega Kapital, ku son 7 korrust ja piletihind oli ka üsna krõbe, 15 kui ma ei eksi. Selle eest sai küll kaks tasuta jooki omal valikult, seega rahast niiväga kahju ei olnudki. Igal korrusel oli loomulikult erinev muusika, mina leidsin ka oma korruse kiiresti üles hehe. Seal oli ka karaokebaar, ühesõnaga üüratult suur klubikompleks. Seal peasaalis mängiti mingit elektroonikat ja see meile ei istu väga. Aga jah, ära sai nähtud see värk. Lõppes see õhtu minu jaoks päris õnnetult kuna ma suutsin oma kuulsa roosa salli seal kuskile ära kaotada, avastasin selle just siis kui olime ustest välja läinud. Turvamehed olid nii jobud, ja ei lasknud mind enam sisse tagasi, ütlesin et ma soovin minna vaid viieks minutiks oma salli otsima aga neid ei huvitanud see, ma oleks pidanud jälle sissepääsu raha maksma, seega jah, sinna see siis jäigi. Oehh, see oli Santanderis päris kuulus, minu firmamärk haha, igaljuhul pean ma leidma täpselt samasuguse omale, maksku mis maksab!

Pühapäeval (6.05) läksime esimese asjana ühte muuseumisse, mis oli tasuta. Mingi kunstimuuseum, aga seal olid mitmed korrused suletud ja ausaltöeldes kõik oli üsna igav, siis otsustasime juba 20 minuti pärast sealt ka lahkuda. Mõtlesime küll et oleme kultuursed aga mis sa ikka ära teed kui asi ei huvita haha. Pärast seda läksime ühte suurde parki nimega Retiro, et seal 45 minutiks üks paadike rentida. Võtsime palju söögimoona ka kaasa et seal siis ka üks mõnus piknik teha. Hiljem kõndisime niisama igal pool linnas ringi, tegime pilte tähtsatest hoonetest ja nautisime supersooja ilma. Põikasime vahel ka jalanõude poodidesse, et mulle uusi musti balerinkasi osta kuna reisi ajal lagunesid jälle mul ühed jalanõud ära, kuna need kilomeetrid mis me maha kõnnime teevad ikka oma töö. Tulemus oli see, et sain omale juhuslikult ühed kenad kingakesed Olivery ja Gerry pulma, seega selle pärast ei pea enam muretsema. Kleit on veel Eestis, loodan et ikka mahun sinna sisse juulis, see Erasmuse elu siin on päris ebatervislik ja kõik kaebavad et on mitu kilo märkamatult juurde võtnud, kaasaarvatud mina...aga eks ma võtan end kätte kui rohkem aega on juuni lõpus! :)) Nii, Madridi juurde siis tagasi...me avastasime üsna hosteli lähedalt ühe toreda hiinapoe ka kust ma jällegi omale mingi viis uut pluusi ostsin. Õhtul pakkisime juba kohvreid kuna järgmine päev pidime hostelist välja kolima jälle. Õnneks tädike lubas meie kohvrid ühte ruumi panna järgmisel päeval, et saaksime vabalt linnas ringi liikuda.

Esmaspäeval (7.05) kõigepealt siis andsime toa üle, panime asjad ära ja siis läksime kella üheteistkümneks põhiplatsile, kust iga päev alustatakse tasuta linnaekskursiooni. Leidsimegi kerge vaevaga ühe punase särgiga noore tüdruku, me olime esimesed inimesed. Hakkasime rääkima ja ta oli hästi tore. Kokku tuli meid tuurile 7 inimest, jalutasime 3 tundi siis Madridi linnapeal, tegime ikka päris suure tiiru. See giid rääkis kõike väga huvitavalt ja lisaks jutustas ka erinevaid asjakohaseid anektoote. Tuuri lõpus andsid kõik talle muidugi tippi päris palju, kuid meil oli sularaha vaid natuke alla kahe euri ja üsna piinlik oli. Samas, me olime ainsad noored ja õpilased, seega jah, tegemist oli ju siiski tasuta tuuriga. See türduk kirjutas mu nime ka üles kuna on võimalus, et ta tuleb juunis Santanderi ja siis olen mina talle giidiks...kuna ta pole veel kunagi sinna sattunud ja ma rääkisin kui imeline koht see on!
Siis suundusime Stennuga ühte söögikohta, mida too giid meile soovitas. See on nii et maksad 2,5€ ühe õlle eest ja saad kaasa hunniku head sööki. Eelkõige paellllat, mmmmm kui hea see oli, mu elu esimene paella! Samuti oli seal veel juustupalle, väikseid singisaiakesi, kartulitükid vürtsika kastmega. Super! 5€ ja mõlemal kõhud kõvasti täis. Nii, siis suundusime kella neljaks hostelisse tagasi et oma kohvrid võtta, pärast läksime kinno, et vaadata ära Kuuma Piruka uut kauaoodatud kaheksandat osa. Pärast kino oli õues juba pime, käisime kõik tähtsamad ja ilusama kohad  veelkord läbi, seekord siis öövalguses ja tegime muidugi ka palju pilte. Linn oli kohe teist nägu! Väljas oli mõnusalt soe ka.
Lõpetasime oma rännaku siis uhkelt ikka linna põhiplatsil Puerta del Solil, istusime purskkaevu juures, imetlesime kõike seda ilu ja jaurasime. Olime päev otsa ju kodutud olnud haha, kell 12 öösel siis jätsime Madridi linnaga hüvasti, hüppasime sealt samast metroo peale ja sõitsime lennujaama , et seal öö veeta, õnneks lennuk läks mõlemil poole seitse hommikul, seega polnudki väga kaua vaja oodata! Mina suutsin vist ühe või kaks tundi magada, Stennu oli terve aeg üleval. Kui Santanderi koju jõudsin kella veerand üheksa ajal, läksin kõigepealt pesema ja siis mõtlesin et okei, magan poolteist tundi ja lähen loengusse. Aga, nagu arvata oligi, panin ma äratuskella kohe automaatselt kinni ja pooleteist tunnist sai lõpuks üheksa tundi...seega ma ärkasin alles õhtul kella kuue-seitsme paiku. Ups! Magasin loengu maha, aga nii hea puhanud tunne oli. Seega teisipäev oli täiesti mõtetu, olin terve aja voodis...mingi kolm tundi olin vaid ärkvel, sõin midagi ja olin voodis arvutis. Siis jäin jälle magama, see on ulme millise unega võib üks inimene olla! Aga noh, eks need reisid ole kord juba sellised, väsitavad vaesed lapsed nii ära, üldse ei saa puhata.

Kolmapäeval (9.05) läksid mu korterikaaslased reisile, Brüsselisse ja Amsterdami kümne erasmusega. Mina aga valmistasin ette presentatsiooni järgmiseks päevaks, mis pidi olema hispaania keeles ning teemaks eesti majandus. Kusjuures ma ei pabistanud üldse ja tavaliselt ma ei jäta selliseid asju viimasele minutile kuid imekombel sain hästi hakkama! Õhtul tuli 5 poissi minu juurde jalkat vaatama, mind see mäng ei huvitanud kuna need meeskonnad kes mängisid polnud minu huvisfääris.

Neljapäeval (10.05) oli teada juba ilmateatest, et tulekul on superkuum ilm - kuni 34 kraadi ja nii see tõesti oli. Esiteks, ärkasin kell 7:15, vaatasin aknast välja ja ei suutnud uskuda oma silmi. Mulle avanes imeline vaade päikesetõusust mere kohal, MINU ENDA AKNAST !!! Täiesti uskumatu, see oli nii hingematvalt ilus. Kell kaheksa kooli kõndides oli õues juba megapalav, mingi 25 kraadi vähemalt...otsustasin ka esimest korda rattaga kooli sõita sest ma sain lõpuks oma kaardi kätte. See oli päris raske, kuna ma ei taibanud sadulat kõrgemaks panna ning kogu teekond oli niimoodi laugelt mäest üles, mida ma ennem tähele polnud pannudki kui kooli olen kõndinud. Üldiselt ma olin täiesti läbi omadega kui kohale jõudsin, jala oleks sama kiiresti saanud kuna need rattad on väga suured ja rasked kolakad haha. Aga koolist tagasi tulla on lausa lust, justkui mäest alla veeremine hehee. Aga jah, tegin supsti oma presentatsiooni ära, olin kokku kolm tundi loengutes ja siis ruttasin koju riideid vahetama et RANDA PÄEVITAMA MINNA!!!
 Kordan, tegemist oli 10 maiga, niiiiii lahe. Õues olev kuumus oli meeletu, ma kuulsin et sellised kraadid on üsna haruldased Santanderis, isegi suvel pole seal nii soe. Seega ma olen õnnelik et sain midagi sellist kogeda, loodan et seda juhtub veel! Olin tund aega üksi ja siis tuli ka mu parim sõber Gianfranco ka otse koolist randa. Vedelesime seal kella kolmeni, vahepeal mängisime mu reketitega ja käisime ka vees, mis oli ikka päris jahe, aga ma kastsin siiski end täiesti märjaks madalas. Oehh, ja no milllllline vaade rannast avaneb, lihtsalt ei anna võrrelda mitte ühegi teise rannaga maailmas, niii omapärane! Pärast pakkisin kohvrit nädalavahetuseks ning läksin poiste juurde õhtust sööma, Gianco kutsub mind üsna tihti oma pastaroogi maitsma, eriti lahe on see, et ma pean kohale jõudmiseks kõndima kõigest 2 minutit oma majast heheee, ma olen juba niiii harjunud siin sellega et kõik kohad Santanderis on käe-jala juures: kõik sõbrad, kool, rand, kesklinn ... mida veel tahta! :) Aga et seda postitust mitte liiiga pikaks lasta, kirjutan oma viimasest AEGEE reisist Zaragozasse ja San Sebastiani järgmises sissekandes.

Vihmane aprill ja Salamanca

Hola a todos! On aeg jälle väike kokkuvõte teha siinsetest sündmustest. Ennekõike ütleks ma mõned pahad sõnad siinse kliima kohta - ma poleks tõesti arvanudki et see nii hull on, väga paljud hoiatasid et Põhja-Hispaanias sajab palju ning Santanderis eriti. Mind see ei kõigutanud aga nüüd kui TERVE  aprillikuu (täiesti tõsijutt) selline ilma päikseta, pilvine ja vihmane oli, tegi meele ikka kurvaks küll ja üsna suur pettumustunne oli. Kogesin ka oma elu raskemat kooliteed: vihma kallas tonnide viisi, megatugev tuul puhus igast küljest, riided said sekundiga läbimärjaks, vihmavarju käes hoidmine oli omaette katsumus, see võrdus samahästi kui tunniajase intensiivse treeninguga, raske oli sirgelt kõndida ka kuna tuul oli nii tugev ja midagi näha ka ei saanud kuna pidin oma vihmavarju nii pealähedal hoidma kui võimalik...imekombel jäi ta ellu, hea ost hiina poest! Aga mul oli veel läpakas kotis, sellepärast tundsin veel kõigerohkem muret ja püüdsin iga hinna eest seda peita oma vaba käega...Loengus oli ka kuulda meeletult tugevat vihmasahinat, nii et õppejõu juttu ka kuulda ei olnud...ilmselt tuli ka rahet, masendav! Eestis on ka muidugi vihmaseid ja tormiseid ilmu, aga no see oli tõesti ekstreemsuse tipp!  Okei, nüüd liigun natuke rõõmsamate teemade juurde! Ükspäev käisin näiteks sõpradega kinos Titanicut vaatamas. Muidugi olen seda 100 korda ennem näinud, aga seekord oli lisaks kaks uut asja - esiteks kõik oli Hispaania keeles ning teiseks siis see kauaoodatud 3D, mis polnudki minuarust midagi erilist. Kuna seal subtiitreid ega midagi ei olnud, siis saingi vaid tegevusele keskenduda, seega nii mõneski kohas märkasin selliseid asju mida muidu tähele ei ole pannud. Ning kuna mul on üldiselt kõik peas, mida need näitlejad seal räägivad, siis sain ma ka väga lihtsalt lausetest aru, kuna kolme kuuga on see keeleke mulle ikka päris palju külge hakanud.

Läheme ajas tagasi nüüd, nimelt reedel (20.04) leidsin ma täpselt enne Salamanca reisile minemist meie postkastist midagi väga imelikku. Postiljon oli ühe väga suuuuure ümbriku meie imetillukesse posti pistnud, ma ei tea kuidas ta sellega hakkama sai...mul võttis ikka tükk aega, et seda sealt kätte saada. Tuli välja et see saadetis oli MINULE, ja otse EESTIST !!!! Ainult üks inimene võttis tõsiselt seda mis ma kunagi blogisse kirjutasin et niiii niiiii tore oleks saada mingit väikest kirjakest või šokolaadi või midaiganes ja nii ma siis saingi Stennu emmelt proua Karin Bergilt ühe suuuure ja maitsva Kalevi tšokolaaaadiiii, nii nämma. Siis jooksin rõõmsa tujuga kooli juurde oma kottidega kus rahvas bussi ootas. Sel reisil oli meid vaid 30, eelmisel umbes 80. Aga tore oli ikkagi muidugi. Mina olin enamuse ajast poola tüdrukutega koos, nii oli meid täpselt neli ja üks toatäis hehee. Alustasime oma teekonda kella kolme ajal ja Salamancasse jõudsime kell kaheksa. Panime asjad tubadesse ja läksime kõik Lidlisse süüa/juua ostma. Sel õhtul midagi muud plaanis polnudki kui ainult piduuuu! Õnneks mu toakaaslased olid sama väsinud kui mina kella kolme ajal öösel, seega otsustasime ühel hetkel lihtsalt  hostelisse jalutada, teised kõik läksid muidugi ühte suurde klubisse edasi. Aga me jätsime selle järgmiseks õhtuks...sest me ei tahtnud terve reisi ajal laibad olla. Hommikusöök oli kella kümneni, loomulikult ilmus sinna väga vähe nägusi. Hiljem toimus meil siis ekskursioon väiksesse linnakesse nimega Zamora, mis oli tegelikult üsna igav, midagi seal teha ei olnud ja väga vaadata ka mitte. Meile anti lihtsalt mingi 3 tundi vaba aega ja nii me siis jalutasimegi ringi, jõime kohvi ja lõpetasime Burger Kingis.  Pärast seda viidi meid veinitehasesse või veiniistandusse, vahet pole vist haha, seal oli päris huvitav isegi. Õhtul läksime kõik baari väga tähtsat jalkamängu vaatama Barca ja Real Madridi vahel ning lõpuks organiseeriti meile terve suuuur laud ühes odavas söögikohas, kus pidi maksma 12,5€ ning selle eest saime kõik kõhud üüratult täis. Alguses toodi niisama näksimiseks pitsasi, kartulikuubikuid, juustupalle, pastasalatit jms, siis saime valida pearoaks kas kana,kala või sealiha ning hiljem saime ka magustoitu, joogiks toodi lauale koguaeg Sangriat ning seltskond oli väga muhe! Kui sealt lahkusime, oli kell umbes üks öösel, liikusime oma rahvaga sinna samasse baari tagasi ,kus eelevalt jalkat vaatasime ja meile anti käepaelad, millega sai 1€ eest Heinekeni õllesid ning 3€ eest kangemaid kokse. Muusika oli seal super, seega mind võis koguaeg tantsuplatil kohata...lõpus tuli üks megahea salsalugu, haarasin ühe mehhiko sõbra omale partneriks ning ma ei teadnudki et ta niii hästi tantsida oskas !!! Lõppes asi sellega et meie ümber tekkis ring ja inimesed vaatasid suu ammuli et kuidas me niimoodi tantsida oskame, nagu päris kava järgi ja nagu oleks mitu aastat partnerid olnud hahaha, üks tüdruk isegi filmis meid aga kahjuks jäi see väga tume :( Kella kolme paiku tahtsid inimesed edasi liikuda, aga see klubi kuhu kõik läksid, oli väga ülerahvasatud ja liikuda ei saanud üldse...veelvähem tantsida, seega ma olin päris kurb ja tahtsin hoopis koju minna kuna väsimus oli ka üsna suur. Aga õnneks see sama Mehhiko poiss (Daniel) ja veel kaks mehhiklast olid minuga ühte meelt, et minna neljakesi hoopis paremasse ja suuremasse kohta. Nii tegimegi...läksime ühte klubisse, otsejoones teisele korrusele kuna seal oli rohkem ruumi ja tantsisime minu lemmikmuusika järgi mitu tundi kuni mingi hetk liitus meiega veel oma kümmekond inimest. Märkamatult oli kell juba kuus hommikul ja oli aeg taksoga hostelisse sõita, 3 h pärast oli juba söök ja siis juba linnaekskursioon. Jubeväsitavad on need AEGEE grupireisid hahaha!!!

Teel linnapoole päeval nägime näiteks ühe kohviku uksel silti: oleme suletud kuna tähistame Real Madridi võitu, niiii normaalne põhjus ju miks töö seisma jätta päise päeva ajal...Ainult Hispaanias muidugi võib ju nii hhahaha!! :D Aga ilm oli jälle muidugi pilves nagu ikka ja alati meil väljasõitudel paraku, kuid Salamanca linn oli isegi päris kena...meeletult palju kirikuid ja linna põhiplats oli ka väga kena, eriti öösel kui see on täiesti tuledes! Väga kuninglik. Üldiselt Salamanca on üliõpilaslinn ning seal on ka meeletult palju Erasmuslasi, aga mina seal näiteks õppida ja elada ei tahaks olgugi et sealne kliima on üüratult parem kuid siiski, seal pole merd...ning ühtegi palmi ma ka seal ei kohanud. Santander on ja jääb ikka parimaks, sest no tõesti...raske on leida võrdlust sellele maastikule ja üldse Sandanderi linna ilule ja hubasusele! Okei, kliima on väga väga muutlik ja halb meil, kuid siis, kui ikka päike väljas on, siis seda vaatpilti mis avaneb, ei ületa miski! Nii et, kui keegi plaanib tulevikus Hispaaniasse reisida, siis võtke kindlasti üheks sihtkohaks ka Santander, kasvõi üks või kaks päeva ainult ja te ei kahetse hihii! Teema läks jälle sujuvalt üle teisele asjale, aga selline oli siis väike kokkuvõte mu ekskursioonist, mis oli väga tore kuid järgmised päevad küll toredad ei olnud haha. Nimelt mul seisid ees kauaoodatud presentatsioonid klassi ees, oiii kuidas ma tuupisin, kardsin ka täiega...sest kui ma asjas väga kindel ei ole, ja ei tea kõike, siis on ikka päris kõhe. Aga õnneks oli see esimene paaripeale, mu kaaslae oli USAst, seega ta rääkis rohkem ja meil läks üsna hästi. Paar päeva hiljem oli mul oma riigi kohta vaja teha esitlus mis oli käkitegu ja ma lausa nautisin seda, et sain tutvustada inimestele sellist väikest riiki nagu Eesti, kuna enamus ju isegi ei tea täpselt, kus me asume...et kuidas see Balti riikide järjestus ülevalt alla oligi...hämmastav lihtsalt! Samas no, leidub ju ka Ameeriklasi kes arvavad et Euroopa on üldse üks suur riik, seega jah, mis seal siis ikka! :D

Selline asi juhtus ka, et meil nüüd aines Spanish language vahetus õpetaja poolepealt...enne õppisime grammatikat aga nüüd Hispaania majandust. Kuna see aine on osa majanduse ja äri moodulist, siis jah, õpetaja annab meile paarileheküljelisi hispaania keelseid artikleid ning me loeme neid klassis kõva häälega ja siis arutame. Samas päris lahe vaheldus inglise keelsetele ainetele, eriti veel nüüd kui mu intensiivkursus ka läbi sai...aga halb asi on see, et ka seal peame tegema presentatsooni, oma riigi mingi majandusvärgi kohta, ma pole täpsemalt uurinud...mina pean näiteks üksi tegema, sest ma ainus eestlane...õnneks on mul veel seal saatusekaaslasi..aga sakslasi näiteks on selles aines mingi 8...need võivad teha näiteks kahes grupis vms, ma ei tea mis sellest saab, sest ma ei õpi ju tegelt majandust ja pole väga pädev selles. Aga eks näis, põhiline on see, et see mu esimene presentatsioon siis täitsa hispaania keeles, vägev ! :)

Pühapäeval (29.04) tuli nädalaks ajaks külla mu korterikaaslaste hea sõbranna, kes Santanderis nendega sügissemestril koguaeg koos oli...see tüdurk muide on prantslane ning elab Montpellieris, maailm on ikka nii väike. Jälle oli meil majas 4 tüdrukut ja oiii kui raske see on. Eriti kui meil veel korter nii pisike ka on. Ja see ka, et enamusasjast oli meid hoopiski 6!!! 1 poiss ja 5 tüdrukut. Ühel päeval juhtus selline lugu, et duššikabiinis tuli vesi järsku mingi solgiga üles...mingi ummistus oli tekkinud, omanik tuli kohale ja põhjus oli väga lihtne: tumedat värvi paksud juuksekarvad! Ilmselgelt polnud mina süüdlane hahah. Aga jah, mai kuu algas väga ilusate ilmadega...sain isegi esimest korda rannas päevitamas käia. Ahjaaa, üks asi jäi mainimata. Mul ütles digikas ükshetk üles. Käisin meeeletult suuri laineid pildistamas, tegin ka video ning lõpuks kui vajutasin on/off nuppu, objektiiv enam sisse tagasi ei läinud. Täiesti lambist, ütles et lens error ja kõik, tegi veidrat häält ka. Sellega oli siis finito, aga mul oli kiiremas korras vaja uut kaamerat kindlalt, nädalavahetustel igast reisid ju veel ees. Otsisime Steniga mingilt esimeselt ettejuhtuvalt internetileheküljelt odavamaid kaameraid mida inimesed müüvad, sattusime päris hea kauba otsa...120€ eest fujifilmi oma, 14megapikslit ja 10x optiline zoom, eks ma algul natuke kõhe oli, saada suvalise inimesega kokku ja teha diili...aga kaamera oli uuus ja sellel mehel on enda fotofirma, seega tasus usaldada.

Aga jah, hetkel on 4.mai ja ma viibin Madridi lennujaamas ühes kohvikus. Stennu tulekuni on jäänud veel vaid pool tundi. Ilm on siin kehva täna, aga loodetavasti läheb paremaks järgnevatel päevadel. Ma olen kahel viimasel ööl kokku vaid mingi 7h maganud vist heal juhul. Esiteks sellepärast et ma üldiselt uinun kella kahe või kolme ajal öösel ja kui neljapäeviti on mul alati kella kaheksaks vaja koolis olla, siis ilmselgelt magada kaua aega ei jää öösel...eile kui kell 11 juba loengud läbi said minu jaoks, läksin koju, sõin, siis tõttasin linna shoppama (leidsin ühe megamegasupersuure hiinapoe kus müüdi igast asju, absoluutselt kõike, isegi riideid jeiiii...) ma raiskasin 50€oma sisseostude peale. Sain omale uue ripsmedušši, suvejalanõud, üliarmasa ja sooja pusa, kolm sellist peorõivast mida võib ka vabal ajal tegelt kanda ning Stennule kingituseks lühikesed püksid, mis saab olema tema kolmas paar juba sedasorti poest hehee. Kodus pakkisin siis kohvrit ja und ei tulnud, eriti kui veel suures toas mu toanaabritel külalised olid...nad läksid kell üks öösel kuskile klubitama edasi, mul oli kell 5 äratus ja nad jõudsid tagasi umbes kolmveerand tundi enne mu kella helisemist. Ma magasin vist vaid kaks tundi, ainus loogiline seletus on reisiärevus ja praegu pole mul ka teps mitte uneraasugi. Lennujaamas oli hommikul lausa kolm tuttavat nägu. Istusingi kahe poisiga vanasse heasse ryanairi lennukisse maha, loomulikult olin mina akna ääres nagu ikka ja nägin siis esimest korda ka päevavalguses imeilusat Santanderi pilvede kõrguselt, tegin salaja ka mõned pildid heheee! Vot nii, ma lähen nüüd Stennule saabuvate lendude juurde vastu ja siis läheme Madridi avastama. Jess, nii hea tunne jälle, et mõneks ajaks nüüd blogi pärast muretsema ei pea ;)

Kaks blondi Santanderis

Nii, jätkan siis sealt kus pooleli jäi. Jõudsin siis 2.aprilli hilisõhtul Lanzarotelt tagasi, kuna lennuks jäi nii palju hiljaks, siis jäin ka viimasest bussist maha, mis kesklinna viis. Võtsin automaadist palju raha välja ning mõtlesin kellegagi taksot jagada. Võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt suvaliselt poisilt, kes lennujaama uste juures ootas, et kas ta tahaks minuga taksot jagada...aga ta ütles et ootab oma õde, kes autoga järgi tuleb ning et kui ma tahan siis nad võivad minu ka ära visata. Vedas ikka, sain peaaegu täitsa oma koju välja nendega. Järgmisel päeval pidin juba Kristiinele vastu minema, hommikupoole pakkisin oma asjad kohvrist lahti, koristasin ja tõstsin oma toa täiesti ümber kuna voodi all olev lisamadrats ei tahtnud mahtuda laua ja voodi vahele. Seega ainus võimalus oli laud akna alla tõsta, niimoodi mahtus madrats ära, aga ruumi oli toas oi kui vähe. Kirjutsin paberile väikese tervitussõnumi ja kaunistasin Kristiine jaoks voodi ka hispaania lipuga ning kinkisin talle sussid, mida siin toas olles kindlasti vaja läheb, kõrvarõngad ja maiustusi. Aeg oligi niikaugel, et pidin haarama jällegist oma vihmavarju ja kummikud ning tõttasin kiirel sammul bussijaama. Sest nagu ikka, siis kui keegi mulle siia külla tuleb, peab ju vihma sadama. Ega kaua ei pidanudki ootama kui jälle saabus üks rahvast täis lennujaama buss ning viimaste seast astus välja ka üks kena tuttav näoke, oeh, see oli küll tore! Otsustasime jällegi jala minna aga seekord otse läbi linna, mitte mööda rannikut. Xissu seadis end sisse, mina kokkasin pastat ning siis läksime õhtul ühte baari tähtsat jalkamängu vaatama. Otsustasime ühe sellise koha kasuks, kus kindlasti tuttavaid nägusi minu jaoks ei oleks, et saaksime rahulikult kahekesi olla ja rääkida kuid kaks blondi äratavad ju ikka tähelepanu ja siis vaheajal tulid kaks noormeest meiega juttu tegema, mõlemad rääkisime ainult hispaania keeles ning päris uhke tunne oli, Kristiine muidugi oskab palju rohkem kui mina aga mul oli niiii hea meel et lõpuks ometi saan ma kõigest aru hehee! :) Pärast läksime Molly Doolany, et vaadata teist poolaega, seal oli aga kohutavalt palju erasmuseid ja mängu me väga jälgida ei saanud, rääkisime juttu erinevate inimestega. Kõik küsisid muidugi, kuidas mu puhkusreis läks kuna ma olin ju näost täitsa neeger siis, eriti pimedas valguses. Sain ka ühelt sõbralt Xissule jalkapileti, me arvasime et siin staadionil toimub mäng Mallorca vastu järgmisel kolmapäeval aga lõpuks tuli välja et hoopiski neljapäeval siis kui Kristiine juba Eesti poole sõidab. Päris halb ikka, see oleks küll väga super olnud, sain veel tasuta pileti ka.

Kolmapäeval (04.04) kõndisime me maha oma 20km või isegi rohkem. Näitasin talle Jardines de Piquiot, Palacio de Magdalenat, kõndisime mööda mereäärt, tegime paljupalju pilte, alguses oli ilm pilvine ja merevärvus polnud sama mis päiksega...kui olime juba alustanud tagasiteed mitu tundi hiljem, tuli päike pilve tagant välja ja kõik muutus kardinaalselt. Tegime kõik pildid peaaegu uuesti kuna vaated ja meretoon muutusid valgusega niiii ilusaks. Mul oli hea meel et Kristiine selle õige ikka ära nägi kuna ilmateada ennustas meile igapäev vihma, seega ma kardsin väga, et ta ei pruugigi siin seda õiget ilu näha. Siis läksime koju, pistsime hamba alla midagi ja suundusime linna Carrefouri, läksime koju tagasi...seadsime end korda ja läksime õhtul uuesti linna poole kuna tegemist oli kolmapäevaga ja Montaditodes olid kõik söögid joogid 1€ ja tuttavaid ka mitu. Vahepeal nägime, kuidas maskeeritud inimesed harjutasid oma rogkäiku Semana Santa ürituseks. Pinchodes me kaua ei olnud, sõime ära, rääkisime paar sõna mõne inimesega ja siis mõtlesime uurida, et äkki on sel õhtul klubid lahti kuna järgmisest päevas hakkasid ju pühad ja inimestel vabad päevad. Ja meil läks õnneks, tegemist oligi eriüritusega, sisenesime mu lemmikklubisse El Divinosse aga seal oli väga vähe rahvast, meile pisteti kohe ka tasuta tervitusjoogid maja poolt pihku ja siis mõtlesime et, kuna kell on alles pool üks, siis jõuaksime kodus ära käia, riided vahetada ning ennast veits üles lüüa ja nii tegimegi. Vihma ainult oli sadama hakanud vahepeal, hoidsime omal salle peakohal ja tegime kiirkõndi kuna olime elevil sest öeldi et Juan Magani lugusi lastakse ööläbi ja see meie lemmikute seast. Kuna me olime niimitu korda juba päeval edasi tagasi kõndinud, siis oleksime pidanud surmväsinud olema aga keegi oleks justkui energiasüsti meile teinud haha. Taaskord tagasi linna kõndides muidugi sadas veelgi rohkem aga pidu oli hea ja olime seal üsna lõpuni. Öösel andis ikka tunda küll, kuidas jalad tuld lõid ja väsimus oli tappev!

Neljapäeval (05.03) läksime linna Semana Santa algust vaatama. Ega see midagi erilist polnudki, lihtsalt selline rongkäik trummide saatel, inimesed olid maskeeritud üsna jubedatesse linadesse ning ainult silmadele olid augud jäetud. Kõige usklikumad kõndisid lausa paljajalu jääkülmal asfaldil. Nad kandsid ka megarasket Kristuse kujukest ja kõndisid niiviisi aeglaselt läbi linna. Kuskil põhiplatsil toimus vist ka midagi aga meid see väga ei tõmmanud, käisime korra kirikust ka läbi, aga seal inimesed lihtsalt palvetasid. Kõik poed olid aga kahjuks suletud ja seda kuni laupäevani. Pühapäeval nkn mitte miski pole lahti, ainult söögikohad. Ilm oli ka pilvine ja siis läksime koju tagasi, tegime süüa ja jaurasime niisama. Järgnevatel päevadel me midagi erilist ei teinudki, sest linn oli justkui väljasurnud, imestasin et klubid olid isegi öösiti lahti ning inimesed pidutsesid nii et vähe polnud, hoolimata sellest et mingi hull usupüha oli käimas. Vaatasime ilmateadet ja see näitas, et esmaspäeval tuleb täiesti pilvitu ja soe ilm, seega otsustasime siis Bilbaosse minna kuna seal oli täpseltsamamoodi lubatud kõikidel teistel päevadel vihma. Kõige toredam õhtu oli meil laupeäval kui me püsisime terve aja vaid oma lemmikklubis ja tantsisime mitu tundi kuni lõpuni vahetpidamata, pause tegime vaid siis kui tulid mainstream inglise keelset lood mida igal pool maailmas hetkel raadiotest kuulda võib, need meile nii väga peale ei lähe, aga kohe kui dj andis märku sellest, mis lugu järgmisena tuli ja kuulsime tuttavaid kõlasid, siis läksid me silmad jälle särama, energia soovis vallanduda ning siis me plahvatasime ja tantsisime kõikidel ümeberolevatel inimestel silmad peast välja hahaha! Laulsime kaasa ja nautisime igat hetke, oehhhh, peaks Eestisse ka rajama sellise muusikaga ööklubi, kuhu saaksid minna kõik latiinorütmide armastajad!!! See oli ikka kõva trenn sest ma olin täiesti läbimärg ja tilkusin higist, aga mind ei heidutanud mu välimus sest nii hea oli olla.

Kuna pühapäeval oli vihmavõimalus vaid 20% siis läksime jalutasime majaka suunas mis on teisel poolsaarel vasakul pool, kust iga korraga kõrgemale minnes üha ilsam vaade avaneb, ma vist hakkan seal jooksmas käima kuna ma ei väsi nautimast seda ilu. Esimesed pildid tulid muidugi süngemad ja hallid kuid mida päev edasi seda rohkem oli taevas siniseid auke näha ning lõpuks otsustas ka päike välja tulla ja taaskord muutus kõik silmapilkselt ja saime superhäid pilte teha! Ka siis jäi mu süda rahule, et Kristiine nägi ka sellest vaatenurgast päiksega kõik ära.

Esmaspäeval lahkusime kodust pool üheksa hommikul, et osta bussijaamast piletid Bilbaosse, mis pidid väljuma 9:30. Õhtuse seisuga oli veel vabu kohti aga hommikul oli päris riskantne. Tulgi välja et need piletid on välja müüdud ja järgmine läheb alles kell 11. Ega meil muud üle ei jäänudki kui ostsime need hilisemad, kahju oli sellest et pidime nii vara ärkama. AGA, tegelikult oli see just hea, et me maha jäime, kuna ka Santanderis oli täiesti pilvitu taevas ja tõotas tulla superilm, seega meil oli piisavalt aega et teha linnas tähtsates kohtades pilte, sõitsime liftiga mäest üles ja näitasin Kristiinele seda suurepärast vaadet linnale, imeilus lihtsalt! Siis kõndisime pargis, mereääres ja viimaks võtsime ühed hot dogid enne bussile minekut. Reis kestis poolteist tundi ja ma polnud veel enne sinna poole sõitnudki, kõik mu väiksemad ekskursioonid toimusid täpselt teisel pool Santanderi. Vaatepilt aknast oli megailus, kõik oli nii roheline ja künklik ning vahepeal sõitsime ka mööda merd mis oli supersinine ja mööda külakesi kuni lõpuks jõudsimegi Bilbaosse kus oli oma 21kraadi sooja. Vahetasin vetsus pikad püksid seeliku vastu ja tundsin suvest rõõmu. See on üks ilus linnake kuid kolme tunniga nägime kõik juba ära, mis vaja oli. Selle kuulsa Guggenheimi muusemi oma huvitava arhitektuuriga, hiigelämbliku, lilledega kaunistatud hiigelkoerakuju ning muud tähtsad hooned. Merd seal kahjuks polnud, seega mind väga ei sümpatiseeri need linnad, kus meri puudub. Kuidagi igav hakkab seal ja ma olen väga õnnelik et mul oli võimalus just Santanderi Erasmuseks minna, ei kujutakski mingit teist kohta ette, see on täiesti ideaalne (kui ilmaolud välja jätta)! Lõpuks polnud meil enam midagi vaadata, kell kuus läks buss tagasi ja meil oli kaks tundi veel vaba aega, läksime mc donaldsisse ja siis istusime lihtsalt ühes muhedas purskkaevuga pargikeses ja ootasime. Jalad olid ka pikast kõndimisest juba üsna läbi. Tagasi Santanderi jõudes oli kohe hea tunne jälle, täpselt see, et jeeeeee, jõudsin pikalt päevalt koju tagasi, oma linn on ikka kõigeparem ja südamelähedasem! :)) Lihtsalt ei kujuta ette seda päeva, mil siit jäädavalt lahkuma pean, üldse kohe mitte ei taha.

Teisipäeval (10.04) oli meil shopingupäev, eelnevalt olime laupäeval omal asjad välja vaadanud mida võiks osta ning teisipäeval me siis viisime oma teod ellu! Mina ostsin vaid püksid ja pluusi kuna mul siin aega shopata maa ja ilm. Kolmapäeval sõime kahepeale kohalikku tortillat ja siis näitasin Kristiinele ka oma koolihooneid sest imekombel me sinnapoole polnudki veel enne kõndinud. Samuti käisime ka hoonete taga olevas imelikus pargis, kuhu ka mina oma jalga enne tõsnud polnud. Seal midagi väga erilist ei olnudki, lihtsalt üks pikk pikk imeliku konstruktsiooniga park, kus oli ka järveke kus elutsesid pardid, haned ja mindid kahtlased linnud veel. Olime nagu kaks loodusvaatlejat hehee. Käisime ka viimast korda linnas, et osta Carrefourist mõned toiduasjad ja siis kodus hakkas Kristiine oma kohvrikest pakkima. Uskumatu kuidas aeg lendas, raske oli mõelda, et juba järgmisel päeval samal ajal passin ma üksi oma vaikses korteris. Õhtul vaatasime veel paar osa ühest sarjast mida ma tänu Xissule vaatama hakkasin, kui ta siia tuli. Alustasime esimesest osast ja jõudime viimaks 17ndani välja. Öösel väga kiiresti meil und ei tulnud, rääkisime oma voodites juttu erinevatel teemadel, meenutasime vanu aegu kui veel tantsisime, ja huvitavaid sündmusi mis meil laagrites juhtusid ja kõikemuud, oehh, kurb.

Neljapäeva hommikul ärkasin 8:45, Xissu oli juba pool tundi enne üleval. Tegin meile ka hommikusööki ja siis suundusime paduvihmaga bussijaama. Just rääkisime et kindlasti jääb vihm järgi just siis, kui ta lõpuks bussi astub ja nii oligi. Naeruväärne lihtsalt, terve järgnev päev oli selline vahelduva pilvisusega ja täitsa soe. Aga oehhhh, niiiiiii kurb oli bussijaamast üksi tagasi kõmpida. Kui kunagi koju jõudsin, oli kõik nii vaikne, sünge, et ma puhkesin kõvahäälega nutma ja ei suutnud lõpetada. Iga asi tuletas mul Xissut meelde, kuidas me siin jaurasime või kui tore meil oli siin! Muusikat kuulata oli ka raske, terve päeva olin kurb ja nukrutsesin. Ja nagu ma ka fb-ki kirjutasin talle, et kaks blondi pole sama mis üks blond, niiii lahe oli koos tänavatel kõndida ja inimesed jäid meid lihtsalt suu ammuli vaatama mõnikord hahaha ja igalt poolt hõigati meile guapas, guapas !!! :D See teeb kohe tuju heaks haha, kuigi noh, kui ma üks olen siis juhtub ka nii, kuid siiski oehh, kahekesi oli meil ikka ülilahe, kuidagi üürikeseks jäi see aeg, oleks tahtnud veel paar päeva lisaks, siis oleks saanud veel mõned korrad oma lemmarklubis käia. Enam ju ei tea, millel on järgmine kord, kui koos nende maailmaparimate hispaania lugude järgi tantsu lüüa saame. Tol õhtul polnud ma kindel, kas üldse viitsin õhtul staadionile oma viimast jalkamängu vaatama minna sest kahel järgneval korral olen ma kuskil reisil. Võtsin ikka end kokku ja läksin, algul vaatasin et mitte ühtegi tuttavat ei ole seal ridades, kus meie kõigi kohad peaks olema...mõtlesin et see on ikka väga kahtlane kuna osad on juba tagasi oma reisidelt, mis nad vahenädalal sooritasid aga mis seal ikka, istusin siis mingi suvaliste inimeste kõrvale üksi maha, mäng oli 30 sekundit käinud ja juba tuligi esimene ja viimane värav Mallorca meeskonna poolt mis oli ikka nii lamp, keegi ei saanud midagi aru et mis nüüd juhtus, kust see tuli, kuidas niii ?!!??! Ja järsku tuli mu juurde üks sõber, kes oli mind märganud ja kutsus mind nende juurde istuma. Neli itaalia possi olid seal kõrgemal, olin siis nendega kogu aja ja tõepoolest mitte ühtegi erasmust me seal rohkem enam ei näinud. Veider!

Järgmistel päevadel istusin kodus, tuju oli nüüdseks juba palju parem, pesin oma pesud kõik ära oma nõmeda pesumasinaga millest ma midagi aru ei saa ning siis kuivatamisega oli ka muidugi probleem kuna siin on ju nii, et iga hetk võib taevast mõneks ajaks vihma sadama hakata. Koguaeg on nii, et panen asjad akna taha nööridele kuivama ja siis järsku märkan et oiii, vihma sajab ja kõik on jälle märjad. Kirjutasin reedel kaks pikka blogi oma viimasest kuust oma kõigekallimate inimestega ja tegelesin veidike ka õppimisega oma eelseisvateks presentatsioonideks. Terve järgnev nädal sadas iga päev vihma ja ilm oli täiesti kohutav, seega peale kooliasjade ma millegi muuga ei tegelenudki. Tänaseks on kuupäev 20nes ja mõne tunnipärast asun Salamanca poole teele, see on järjekordne ekskursioon meil AEGEE Santanderi poolt organiseerituna, maksis see 75€ ja oleme seal pühapäeva õhtuni, loodame et ilm alt ei vea. Sealsetest sündmustest kirjutan juba järgmises postituses!

2 nädalat Stennuga

Johhaidii, mu viimane postitus leidis aset pea kuu aega tagasi. Seega lisan siia väikse vahega kaks pikemat postitust kuna nii palju on vahepeal juhtunud. Nii, siit algab siis esimene, mille kirjutamist alustasin Lanzarote lennujaamas kui Sten oli 20 minutit tagasi õhku tõusnud ja minu lend hilines kaks tundi. Seega otsustasin pastaka kätte võtta ja kirjutada meie kahest imelisest möödunud nädalast. Kõigepealt esmaspäeva öösel (19.03) avastasin sabakondi pealt ühe punaste täpikese täpselt 5cm üleval pool mu viimasest mädapunni lahtilõikamisest allesjäänud armist. Lootsin siis, et äkki on tegemist juhusega ja see on lihtsalt üks kahtlane vistrik kuid järgmisel päeval oli see juba suurenenud ja valulikuks muutunud. Seega oli asi selge ning see pidi juhtuma ju täpselt siis kui Stenu külla tuli , kui Lazarote puhkusele sõitma pidime ning kui kohe ka Kristiine külla pidi tulema. Helistasin siis oma arstile Eestisse ja ta soovitas kohe antibiotse võtma hakata, mis ta mulle siia kaasa andis igaks juhuks. Ta ütles et kui 5 päeva pärsat asi hullemaks ei lähe ja see punn ise taanduma hakkab, siis võtan neid 10 päeva ja asi korras. Aga kui need ei aita, siis pean kindlasti kohaliku arsti vastuvõtule minema ja hiljem kirurgi noa alla lahti lõikama, juhuu. Õnneks ütlen kohe ära, et asi läks ilusti ning Lanzarotel oli punn juba peaaegu kadunud.

Kolmapäeval (21.03) olin ma väga elevil, käisin oma viimases keelekursuse tunnis ning siis lippasin kähku koju, et Stennu tulekuks kõik valmis seada. Aeg läks üsna kiiresti ning lõpuks oligi tarvis sammud kesklinna bussijaama poole seada. Üle pika aja tibutas õues vihma, seega pidin vihmavarju kaasa haarama ning ka kummikud jalga toppima. Jõudsin Kristiinele kingituseks ühed kõrvarõngad osta kui järsku helises telefon ning Sten teatas, et just maandus Santanderi. Enam polnud kaua oodata jäänud, läksin ja veetsin aega Carrefouris, ostsin meile palju süüa ning siis liikusingi läbi tunneli bussijaama kuhu 4 minuti pärast ka lennujaama buss saabus, lõpuks väljus sealt ka üks õnnelik tuttav nirginägu haha, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea oli üle pika aja uuesti Stennukesega kohtuda. Otsustasime jalgsi mööda rannikut minu koju kõndida, see oli muidugi väga suur ring, otse läbi linna oleks poole kiiremini kohale jõudnud kuid meil oli ükskõik, teekond läks tohutult kiiresti, vihma küll sadas, aga seda romantilisem ta oligi. Vaene Sten pidi eelnevalt 23h Brüsselis passima kuid loomulikult läks tal väsimus kohe üle kui Santanderi jõudis. Koju jõudes olid toakaalsased välja läinud ning nad jõudsid väga hilja tagasi, seega Sten neid sel õhtul ei näinudki. Stennu tegi mulle üllatuse ja kinkis 4 paari ilusaid kõrvarõngaid ning kõik olid hästi ilusad, kannan neid nüüd koguaeg. Ega pikka pidu meil ei olnudki, pakkusin näljasele poisile tervislikku salatit ning seega panin ta oma voodisse lamama. Mina aga pidin õppima oma suureks eksamiks, mis järgmisel päeval toimus ning ühtlasi ka mu keelekursusele punkti pani. Ega palju sellest välja ei tulnud kuna me pidime jaurama Stennuga ja keskenduda väga ei saanud.

Järgmisel päeval (22.03) pidin ärkama kell 7, sest mul oli ju veel kaks täispikka kooli päeva ees enne mitmenädalast vaheaega. Kui mul enne päevast eksamit vahepeal 3 tundi vaba aega oli, siis läksime ja ostsime Stennule 5€ eest jalkapileti õhtuseks Racing-Sevilla mänguks. Nägime seal mu sõpru ka ning ühed poisid (kes on kohalikud Hispaanlased) olid öelnud mu sõbrannale, et me näeme välja täpselt nagu Barbie&Ken, seda on imekombel ka Eestiski öeldud haha. Siis võtsime lõunasöögiks mõlemad omale 1,30€ eest Tortilla de patatat (Sten pidi ju loomulikult proovima Hispaaniapärast toitu) ning siis suundusie ühe instituudi trepile päikse kätte, et ma rahulikult õppida saaks. Õues oli imekombel väga ilus ja soe ilm, Sten tõi päikese meile. Eksam läks mul superhästi. Lõpetasin isegi kolmveerand tundi varem, Sten tuli mulle kooli vastu ja tõi jäätist ka. Siis jalutasime linna suunas, seda teepidi kust sai liftiga mäest alla sõita ja imelist vaadet linnale, mägedele ja merele nautida. Jalka mängule jäime me väga palju hiljaks ja jõudsime alles teiseks poolajaks kuna meil tekkis väike arusaamatus mu toakaaslasega. Ma nimelt jätsin oma kaardi talle juhuks kui ta soovib ka piletit osta, sest sellega sai väga odavalt kuid ta ei teadnud et mäng oli tol õhtul või ma ei saanudki aru, kuna tal oli telefon ka just äsja ära kadunud ning ta oli õhtuni koolis, siis ei saanud temaga ka kuidagi kontakteeruda. Istusime siis kodus, ma olin üsna kuri juba, teine õde ei teadnud ka mis teha, siis facebooki kaudu sain ta kätte ja siiis saime kibekiiresti poole teepeal kokku ning lõpuks sain oma pileti kätte. Vähemalt nägime ühte poolaegagi ja õnneks stennu pilet ei maksnud üldse palju seega me ei jäänud millestki ilma tegelikult, okei, väravat ei näinud aga mis seal ikka! Õhtul pärast mängu tulid kaks sõpra meie korterisse enne kui rannaklubisse läksime. Kuna mul oli järgmisel päeval suuline eksam ees ise valitud teemal, siis leiutasime Andreaga kiiresti mingi teksti valmis teemal Minu elu Santanderis ning seejärel liikusime kõik koos ühte klubisse, mis asus meie korterile väga väga lähedal, täpselt ranna ääres. Suve pool hakkan seal ilmselt väga tihe külastaja olema, mõelda vaid...pärast mitut tundi tantsimist korra vette sulpsata hahaha, päris vinge värk. Me tulime üsna varakult ära kuna ma pidin ju hommikul veel teksti pähe õppima hakkama ning imeväikese spikri ka tegema ühe testi jaoks mis leidis aset samal päeval mu teises hispaania keele tunnis.

Reedel (23.13) sain siis pärast oma suulist eksamit kohe teada ka oma lõpptulemuse, milleks oli siis 95% ja ma ei suutnud seda uskuda! See sisaldas kõiki neid igakordseid kontrolltöid, kirjutamisülesandeid ja lõpueksamit. See koondtulemus oli SUPER, sai hea tundega nüüd pikale puhkusele minna. Pärast läksime linna shppama ning ostsime Carrefourist loomulikult tähistamiseks ülihead ja odavat jäätist. Õhtul läksime korra kasiinosse, kus toimus ühe sõbra sünna, kuid seal olime vaid 20min kuna rahvast oli veel väga vähe ja meil polnud kavaski oma raha maha mängida. Tutvustasin pigem Stennule erinevaid klubisid. Linnas oli muidugi palju tuttavaid ning see oli päris naljakas kui Steni tutvustasin kuna enamus teadsid teda juba enne kui SUPERSTEN'i minu keelekursusest. Mu õpetaja tõi päris mitu näidet Steni nime kasutades, kui uusi aegu hisp. keeles õppisime hahaha! Üks oli näiteks selline: Sten abiellub Steniga ning nad saavad 6 last! See oli siis suurelt tahvlil ning kõik pidid loomulikult selle lause ka oma vihikutesse kirjutama. Tegemist oli siis tuleviku õppimisega. Tegin ka pilti sellest oma moblaga aga no mu supertelefon on nii taun et ma ei saa kuidagi seda sealt kätte et arvutisse laadida. :(

Laupäeval (24.03) oli senimaani kõige soojem ja ilusam ilm Santanderis mis ma siinolles kogenud olen. Täiesti uskumatu, kuidas Stenil ikka ilmaga vedas. Tegime omale hunniku salatit valmis ning siis tõttasime välja ilusaid pilte tegema. Tol päeval võtsime sihiks siis Magdalena poolsaare. Kõndisime sinna mööda superhurmavat rannikupromenaadi ning veetsime lõppkokkuvõttes terve päeva seal. Vaatasime ka pingviinid ja hülged üle, siis tegime väikese pikniku ning nautisime koos lummavat vaadet. Lõpuks jõudsime ühte randa, millest ma ennem teadlik polnudki. Seal nägime jälle ühte mu sõpra ning ta tegi oma hea kaameraga meist pilte ka kuna meie enda digikas otsustas suure klõpsutamise peale tühjaks saada. Õhtul pidime valmistama mingit eesti toitu sest meid ootas ees jällegi rahvusvaheliste toitude õhtusöök. Mõtlesime, et kõige odavam ja kiirem viis oleks lihtsalt omlette teha ja kuna Stennu väga kiitis mu hommikust omletti, siis oli asi otsustatud. Läksime siis sõbra korterisse ja pugisime oma kõhud nii täis, et lausa paha oli olla lõpuks. Seal pakuti Mehhiko burritosi, Ameerika burgereid, makaroni-juustuvormi, Inglise chickenpie'd, French-toasti ja kartulijuustivormi. Edasi liikusime taksodega linna kuid kuna meil olid pikad ja väsitavad päevad seljataga, siis me muidugi ei jaksanud väga kuskile tantsima või juttu ajama minna. Näitasime viisakalt oma näod ära ja siis põgenesime ükshetk nii et keegi ei märganudki haha.

Pühapäeval (25.03) säras päike jälle kõrgel taevas ning seega olid ideaalsed olud võtmaks ette retke teisele poolsaarele, mis jäi linnast vasakule poole, kuhu ma ise polnud veel enne jõudnudki, seega tõotas tulla väga põnev päev. Seda ta oli, iga korraga muutusid vaated üha ilusamaks. Leidsime ka ühe imelise ranna kahe nö kalju vahelt, mida annab võrrelda näiteks Sardiinia paradiisirandadega. Uskumatu ikka, kui palju erinevaid randu mu linnake pakub ning no see maastik siin on midagi enneolematult kaunist. Võin väita, et üks Euroopa unikaalsemaid ja ilusamaid linnu on Põhja-Hispaanias asuv Santander!!! Väga omapärane ja tal on niiiiiiii palju pakkuda.

Esmaspäev oligi Stennu viimane päev siin, selle lühikese ajaga jõudsin ka kõik tähtsad kohad talle ära näidata. Käisin oma viimases loengus enne pikka puhkust ning siis kõndisime veel viimast korda promenaadil, istusime natuke Magdaleena poolsaarel, et nautida veelkord seda supervaadet ja siis kõndisime linna, sõime jäätist ja suundusime koju. Tegime viimased pakkimised, kirjutasime hüvastijätukirja mu toakaaslastele, kes päev otsa koolis olid ja proovisime kiiruga mu maja all olevast Manila kohvikust ka Hispaania parimaid tortillasi. Siis võtsime oma kohvrid ja alustasime teekonda Kanaaride suunas. Bussijaamas nägin oma sõpru just sellelt lennujaamabussilt maha tulemas, kuhu meie peale läksime. Nad tulid just oma neljapäevaselt Portugali reisult. Lennuk väljus meil õigeaegselt ning südaööl maandusimegi Lanzarotel. Tuli välja, et see lennujaam suletakse ööseks ning me otsustasime siis oma kodinatega randa minna. See teekond sinna oli päris ekstreemne kuna pidime kõndima mööda pimedat maanteed kus autod väga suurel kiirusel sõitsid. Kogu meie teekond oli ikka päris mitu kilti. Kui lõpuks rahulikumale teelõigule pöörasime ja esimesed majad paistma hakkasid oli juba päris hea tunne kuid siis märkasime kahtlaseid autosi kes niisama üsna meie lähedal peatusid ja siis tiirutasid. Me kartsime et äkki nad passivad meid ja tahavad meid paljaks röövida või siis üldse pantvangi võtta, seega päris mitu korda lipsasime ohtuse mõttes palmi taha peitu kui mingi auto meist möödus. Ilmselt oli tegu lihtsalt turistidega kes olid auto rentinud ja õiget kohta otsisid kuid alati on parem ettevaatlikum olla ja karta kui pärast kahetseda. Igatahes väga kahtlane olukord oli küll, nagu filmis ja meil oli veel pikk öö ees. Lõpuks jõudsime oma rännakuga esimesse kuurorti kus oli palju maju, palme ja valgustusi. Seadsimegi siis end mugavalt mereäärde rannatoolidele sisse, alguses oli üsna soe kuna olime 1,5h seigelnud kuid siis hakkas mul järsku nii külm, et Stennu pidi kõik oma riided, mis kohvris olid, mulle peale laotama, aga mul oli ikka külm. Eks see oli väsimusest ka ja et magada korralikult ei saanud. Siis otsustasime asjad kokku panna ja edasi kõndida et oma kuurorti kohale jõuda. Selleks pidime veel oma kolmveerand tundi mööda rannikuäärt  kõndima. Leidsime siis pimedas oma apartamento ka üles ning siis läksime rahuliku südamega randa tunde veetma kuni päikesetõusuni. Mina suutsin isegi natukene magada aga Sten oli terve aja üleval. Lõpuks kui valgenema hakkas, oli näha juba hommikujooksijaid ning kell 8 avati ka meile lähim kohvik koos toidupoega. Ostsime krõpsu ning seejärel 2 kohvi, istusime seal mitu tundi ja mängisime kaarte. Kell 11 kõndisime oma majutuse suunas ning saime ka toa kohe kätte. Retseptsioonionu oli väga muhe ning kogu see kompleks oli ka ülimalt vägev. Uskumatu, et vaid 12,50€ maksab ühele inimesele 1 öö. Seal on mõnusalt rahulik, ilus bassein keskel ning korterid on ka väga suured ja mugavad. Seal oli kõik olemas: mikrouun, röster, pliit, potid-pannid, veekeetja, nõud, telekas, avar vannituba, suur magamistuba - ühesõnaga ohtralt ruumi. TÄIUSLIK! 
See oli ikka üks tõeline puhkus, kõigest olime eemal, ilmad olid soojad ja ei jäänud üle muud kui vaid nautida. Meie päevad nägid välja sellised, et ajasime end üheksa või kümne ajal maast lahti, sõime hommikust, läksime basseiniäärde päevitama, käisime end vees jahutamas, kui kõhuli päevitasin, üritasin veidike õppida kuna tassisin kõik oma hisp. keele materjalid kaasa, et asju üle korrata aga kohe kuidagi ei viitsinud, liiga hea oli olla! Lebasime ja olesklesime. Keskpäeval käisime tavaliselt peatänaval jalutamas, ostsime suveniire ja broneerisime ka ühe ekskursiooni mis sisaldas kaamlisõitu ning vulkaanide vaatlemist. See maksis 20€ pluss siis enda soovil 6€ kaamli eest. Mälestuseks ostsime omale magnetid, näorätikud Lanzarote saare pildiga, sain ka kaks käekotti kõigest 5€ eest, siis pika punase kleidikese mille alghind oli 25€ aga kauplesime 18 peale, plätud ja päikseprillid ka veel. Sten ostsis omale lühikesed püksid ja kaks väga kirgast särgikest. Tegime muidugi ka palju pilte, see oli üks tüütu kohustus jälle ja võttis kaua aega aga tore ikka kui iga asi jäädvustatud on. Mõned korrad käisime ka rannas päevitamas. Meie kodu asus täpselt kahe ranna vahepeal ja me käisime koguaeg ainult ühel pool, sinna kõndis 15 minutit umbes, see oli palju ilusam...teist nägime vaid õhtuvalguses tol päeval kui me lennujaamast kuurorti kõndisime...tundus üsna igav ja tavaline ning musta liivaga rand, mitte midagi erilist. See kus me koguaeg käisime oli huvitavam, ilusad palmipargikesed lähedal ja tumedad vulkaanipursetest tardunud kiviääred vms. Ei teagi õiget sõna selle kirjeldamiseks haha. Pildilt on paremini näha. Siis ühel päeval kui rannas vedelesime, tuli üks tore inglise mees meilt küsima, et kaua me siin veel oleme. Ütlesime et veel 6 päeva, siis küsis et kas me tahaksime nende ujumismadratsit ja lamamismatte endale kuna nad lahkuvad homme. Me olime üsna üllatunud, muidugi olime nõus, vedas ikka täiega kuna see madrats polnud teps mitte kõige odavamate killast. Hiljem vaatasime et need kõige tavalisemad maksavad mingi 7 või 8 € seega meie oma võis olla topelt kallim, muidugi otsustasin selle aarde ka oma kohvrisse hiljem toppida ja Santanderi viia. Üsna raske oli, aga mahtus ära ja kohvri kaalu ei kontrollitud jumal tänatud! Läksime kohe muidugi vette mängima sellega hahaha, nagu väiksed lapsed...see oli ka ainus kord kui mina Lanzarotel merevees käisin kuna see polnud just kõige soojem ja ma tahtsin rohkem päevitada. Kahjuks olid iga päev pilved koguaeg taevas, kuid nii oligi mõnusam sest kui päike ikka tükk aega kõrvetas oli hea kui mõneks ajaks natuke jahedamaks pilve tõttu läks.

Nii, nüüd räägiks natuke meie ekskursioonist ka. Kell 9 võttis buss meid peale ning kell 10 oli esimene peatus ühes kohvikus, teel sinna nägime juba natuke selle saare maastikku mis sarnaneb kõrbele ning kõik mäed, mis meile paistsid, absoluutselt kõik olid vulkaanid, raske uskuda aga nii see oli. Väga lahe ikka. Maapind oli ka mõnes kohas väga erinev, ühes kohas näidati meile ka maavärina tõttu täiesti maatasa lagunenud linnakese jäätmeid, ega ei oleks öelnud küll et seal enne mingid majad peal olid olnud, lihtsalt üks kahtlane pinnas. Meie giid oli väga lahe, viskas nalja koguaeg. Siis jõudsime kaamlite juurde, neid oli ikka üsna palju. Meid Steniga pandi kohe esimeseks, päris jube tunne oli kui kaamel istuvast asendist meiega püsti tõusis ja kui ta liikus, pidime ka kramplikult kinni hoidma käte ja jalgadega, koguaeg oli tunne et lendan maha sealt kastikesest. Tegelt polnud asi nii hull midagi, kaamlid pidavat olema kõige ohtutumad loomad. Aga see kaamel, kes meie taga täpselt oli, see oli küll sõge. Tal oli isegi suukorv ees, ei tea kas talle meeldib ampsata inimesi haha. Talle meeldis oma keelega imelike asju teha ja häälitseda nagu metslante, koguaeg mõtlesime et sülitab mulle või Stenile kaela. Sest ta sõna otseses mõtles hingas meile kaela, koguaeg mingi suure looma pea tsillis meie taga, vahest tuli ka meie kahe vahele hahaha, väga tavaline olukord, no tihti sõidan kaamli seljas! Täiega vinge ikka, see retk kestis kokku 20 minutit, jäime väga rahule. Siis viis buss meid Timanfaya rahvusparki, kus näidati meile, kui tuline seal maa sees on. Kõigest 10 meetri sügavusel on ikka veel umbes 350kraadi!!! Meile näidati ka seda kui mingi oksapuhmakas pandi mõneks hetkeks sügavasse auku  ja väljavõttes oli see täitsa leekides. Samuti näidati mingi vedelikuga ka ühte asja, kui kallati mingisse torusse mis läks maa sisse ning see siis sekundi pärsat plahvatuslikuna välja purskas. Siis näidati ka seda, kuidas seda maaseest tulevat kuumust ära kasutati toidu valmistamisel, nimelt oli kohviku külje all selline kaevu moodi koht kus peal oli suur rest ja kanakoivad grillisid seal peal. Kui käed selle kaevu kohale panime võis tunda tapvat kuumust! Viimasena tehti meile pooletunnine bussisõit vulkaanide vahel, see teekond üli päris ohtlik, üsna kitsas tee busside jaoks ja mööda kaljuservi. Täpselt selline tunne oli, nagu sõidaks keset kõrbe, ainult selline liivane pinnas või siis magma tardumisel tekkinud pinnas ja suuuuuured mäed millel olid ka kraatrid, uskumatu oli midagi sellist oma silmaga näha, õnneks sain bussi aknast ka ka väga palju häid pilte nendest vaadetest. See ekskursioon oli küll seda raha väärt, saime ikka mingi tervikliku ülevaate sellest saarest!

Mis siis veel? Meie hostelikompleksis liikus koguaeg kaks kassi ringi, ilmselt nad elasidki seal. Enamusajast tsillisid nad meiega, või siis meie ukse taga nagu oleks oma kassid. Tahtsid süüa koguaeg, andsime neile muffinite pabereid limpsida, muud midagi. Jälgisid alati aknast, et mis me teeme, tundsid söögilõhna alati kaugelt ära juba. Üks asi veel, millega meil täiega vedas oli see, et just siis kui meie sinna hostelisse jõudsime, paigaldati ülejärgmisel päeval uus wifi ruuter nii, et kõik said ka oma tubades traadita internetis käia. Enne oli nii, et pidi oma läpakaga retseptsiooni juurde minema, ainult seal oli wifi leviala, noh kõigest mingi 10 sammu meie uksest, kuid siiski, oma toas on ikka asi hulga parem, saime skype's ka olla, väga imelik et just siis kui meie tulime. Üks õhtu otsustasime lihtsalt jooksma minna, tahtsime näha mis kaugemal toimub ja kus on põhilised klubid või baarid, sest me polnud väga kaugele päevasel ajal kõndinudki, ainult randa ja tagasi või teisele poole poodi ja tagasi. Internetist saime teada ka et Lanzarote pole just parim paik kus oleks aktiivne ööelu. Sest nagu me isegi nägime, käivad seal vaid vanemad inimesed või siis lastega pered puhkamas. Aga ega meil ausaltöeldes ei olnud absoluutselt mingit viitsimistki iga õhtu kuskil väljas tantsimas käia. Aktiivne päike väsitas meid koguaeg nii ära, et juba pärast õhtusööki olime tohutult väsinud ja unised. Üks öö suutsin ma magada mingi 14 tundi vist järjest, ei tea kuidas see võimalik oli?! Viiiimasel õhtul siis mõtlesime, et no peaks ikka ühe korra kuskile välja ka minema, huvipärast tahaks ju näha mis seal toimub. Ma olin nii unine, mõtlesin et magan siis paar tundi, kella kaheksast kümneni aga lükkasin ikka kella edasi ja edasi kuna kell sai 12...siis ajasin end siiski üles, panin riidesse ja läksime välja. Mingi mõttetu koha leidsime, kus olid klubid..aga seal oli neid nii palju ja igas ühes oli väga vähe inimesi ja muusika ka ei tõmmanud. Täpselt nagu Mallorcal , käisime ka huvipärast lihsalt ühe korra väljas, et mingit aimu saada aga need peod seal on ikka üsna lambikad. Ei anna võrrelda Türgi või Santanderiga !!! :)

Vot, viimasel päeval siis (02.04) pakkisime kohvreid, kahetsesin et niiiiiiiiiiii palju riideid olin sinna kaasa vedanud, igaks päevaks midagi ja igaks ööks ka peoriided, tegelikult kasutasin ainult veerandit kogu kogusest või veelgi vähem sest liikusin koguaeg bikiinides ja värvilise hõlstiga ringi sest nii palav oli. Mul olid ju need rannareketid veel kaasas, siis ostsin kaks kotti veel, ja see suur ja raske madrats. Suutsin kuidagi kõik asjad ikka kohvrisse toppida kuid see oli ikka üsna punnis ja kaalule ma ei julgenud mõeldagi. Tegime omale riisirooga hommikul ja panime jäätisekarpi kuna ees ootas pikk päev. Check out apartamentost oli kell 12, saime oma asjad jätta ühte wc-sse, et ise veel mõneks tunniks mere äärde minna. Kell pool kolm tuli meile minibuss järgi, mille omale tellisime 10€ eest ning see viis meid privaatselt otse lennujaama, kõndides oleksime ka muidugi saanud aga kohvri rattad olid juba nii läbi kogu sellest teekonnast ja sellise palavusega oleks üsna raske olnud. Vaatasime õues lennukeid maandumas ja õhku tõusmas, sõime kõhud täis, tegime end vetsus kubujussideks, kaalusime enda jaoks kohvrid ära ( mõlemil oli mingi 13kilo vist) ja siis läksime hinge kinni hoides turvakontrolli lootes, et neid ei kaaluta. Läks hästi nagu alati ja jäime siis oma lende ootama mis hilinesid mõlemal. Minu oma väljus lausa kaks tundi hiljem nagu alguses kirjutasin. Aga jah, nüüd jõudsin siis oma esimese osaga lõpule...järgmises postituses kirjutan minu ja Xissu koosveedetud ajast! Mäu

FC BARCELONAAAA

Hei! Kõigepealt, minu aadress on: Calle Trasmiera A5, 2-C, Colonia Los Pinares, SANTANDER, 39005, SPAIN !!! Seega, kõik toredad inimesed võivad mulle saata kirju, pilte, kingitusi, pakke, eesti šokolaadi haha või mida iganes, sest mitte miski pole rohkem südant liigutav, kui leida postkastist oma nimega kirjake kellegilt, kes viibib üsna kaugel ! :) Niisama mainin haha. Aga nüüd on õige hetk heita pilk minu viimase nädala kirevaimatele hetkedele. Reedel hommikul (9.03) pidid Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni aine raames pooled õpilased õppejõuga iga üks individuaalselt 10 minutit vestlema teemal, millest nad kavatsevad oma tulevases presentatsioonis rääkida. Igale ühele oli antud kindel kellaaeg, minu ajaks oli 10:45. Seadsin siis hommikul reipalt sammud kooli poole, ma polnud päris täpselt kindel, kus tema kabinett asus kuid arvasin, et see pole suur probleem. Tegin siis sellele hoonele mitu tiiru peale kuid ikka ei suutnud leida, kell oli juba 10 minutit mu ajast üle ja ühel hetkel helises mu telefon - võõras number helistas! Võtsin siis vastu ja teiselpool toru oli mu õppejõud haha, küsis et kus ma olen...ma vastasin et ma olen eksinud ja lihtsalt ei suuda leida teie kabinetti, ta ütles et siiani pole mitte keegi kohale ilmunud et ei tea mis toimub. Aga oli õnnelik et ma vähemalt olin üsna lähedal, ta andis mulle juhtnööre ja lubasin 5 minuti pärast kohal olla. Küsisin ühe inimese käest veel igaks juhuks teeviiteid ja lõpuks jõudsingi siis õigesse kohta. Ei tea, kas inimeste mitte ilmumine oli tingitud sellest, et nad pidutsesid eelmine õhtu ja magasid sisse, unustasid ära või siis lihtsalt ei leidnud õiget kohta üles. Igastahes, rääkisin siis õppejõuga muhedalt 15 minutit, millest ma täpsemalt kavatsen rääkida oma presentatsioonist Eesti kohta ning ta andis mulle ka mõned suunad, millele rohkem keskenduda. Lõpus küsis veel, et kuidas mul siin Santanderis meeldib ja kuidas koolis läheb ja kas ma olen varem ka Hispaanias käinud jne. Ma loodan et ma saan selle eest mingeid lisapunkte et siiski ainus olin, kes tol päeval kohale ilmus haha! Pärast seda oli mul tund aega vaba aega, läksin istusin õue päikse kätte ja õppisin, kuna mind ootas ees 4h hispaania keelt nagu iga reede ning lisaks ka iganädalane kontrolltöö! Õhtul läksin muidugi peole, kõigepealt ühe sõbra korterisse, kus oli tipphetkel umbes 30 erasmuslast ning hiljem edasi tantsimaie loomulikult!

Laupäeval (10.03) ärkasin pool kolm päeval ning silmi avades märkasin koheselt, et õues on superilm ja mul olid väga suured süümekad, et ma niimoodi poole päevani magasin. Ajasin end krapsti püsti, tegin arvuti lahti ja läksin koheselt facebooki, et otsida omale kaaslasi, kellega randa jalutama minna! Korterikaaslaseid polnud sel ajal kodus, tuli välja et ka nemad olid rannas. Ei läinud kaua aega kui leidsin omale vajaliku inimese. Sõin kärmelt ühe jogurti, panin riided selga, pesin hambad ja näo ning tõttasin välja. Sel ajal kui ma künka peal Lukast ootasin, kuulsin kuskilt, et keegi nagu vilistaks, aga ei saanud aru kes. Siis hüüdis keegi kuskilt Sirlyyyy!!!! Ma olin segaduses, mitte kuskil ei olnud ühtegi hinge ja siis nägin, et minu ees oleva 9 kordse maja aknast lehvitab mulle mu hea sõber Gianfranco! Ta vaatas lihtsalt oma toa aknast korra välja ja märkas tuttavat erkroosa salliga blondiini seismas. Ka tema otsustas meiega randa minna. Tegime hästi palju pilte, meri oli superilusat tooni ning lained olid selle aasta parimad, nagu me surfaritelt kuulsime. Käisime ka jalgupidi vees, aga väga külm oli. Kohtasime muidugi jällegi palju tuttavaid nägusid, kuna siinne linnake on üpris väike ja erasmused iga nurga peal. Siis kui osad otsustasid jalgpalli kooli juurde mängima minna, mõtlesime meie Gianfrancoga, et läheks kõnniks mööda rannajoont edasi sinna, kus lained vastu müüri peksavad ja siis läheks tsilliks ka Magdalena poolsaarekesel veits. See on hästi lähedal, max 20 minutit kõndimist. Ning see oli tolle päeva parim mõte. Seda vaadet on raske isegi tehtud piltidega seletada, kuna päriselt oli kõik veeeeelgi ilusam ja võimsam! Minu lemmikkoht siin linnas muutus tol päeval, Jardines de Piquio langes nüüd järsult teisele kohale. Istusime kahekesi umbes pool tundi seal poolsaare äärel, nautisime mäslevat merd, kuulasime veekohinat ja imetlesime meile avanevat supervaadet Santanderi randadele minu linnaosale ! :) Sõnu pole, järgmine kord tasub sinna söök kaasa võtta ja muusika, täiesti imeline pikniku pidamise koht! Kui Santanderis päike paistab, siis on raske leida ilusamat paika hehee! Siis kõndisime niisama Magdalena poolsaarel ringi, seal oli nagu väike loomaaed: pingviinid, linnud ja hülged. Ühes kohas sai näha eriti raju merd, ookean on ikka vapustav! See, millise jõuga too vastu kivivalli peksis ja siis üks koht kus erinevalt poolt tulevad massiivsed lained kohtusid...uskumatult võimas! Ma tegin tol päeval üle saja pildi, vaene aparaadike! Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli õhtul muidugi jälle fiestaaaa, taaskord ühe sõbra korteris algul ning siis läksime baaridesse kuid ma olin väga väsinud ja ei jaksanud kaua olla, jõudsin üsna varakult koju tagasi.

Sellegipoolest suutsin ma nagu ikka, pühapäeval kella kolmeni magada! Kuid too päev tuleb ajalukku märkida - 11.märts 2012 oli päev, mill Sirly Pikknurm nägi oma silmaga FC Barcelonat elusuuruses mängimas Santanderi koduklubi  vastu! See oli samuti imeline, kõik olid seda hetke niiiiiiiiiii kaua oodanud ja meil olid täiesti super istekohad. Iga kord kui keegi Barca meeskonnast nurgalööki meie serval tegemas käis, tormasid kõik meie erasmuslased oma toolidelt staadioni äärejuurde et megalähedalt pilte teha neist mängijatest nagu näiteks MESSI! Samuti nägime ka seda, kuidas Messi meie nina ees värava lõi ning ma sain paar pääääääris head tabamust oma kaameraga! Koguaeg olin stardivalmis, kordagi ei lülitanud oma digikat välja. Ta läks ise vahepeal lihtsalt mustaks, kui veits pikem paus vahele tuli haha. See oli elamus, mis juhtub küll vaid kord elus! Seis jäi 2:0 ning mäng oli üsna huvitav. Pärast liikusime meeskondade busside juurde ja ootasime peaaegu pool tundi hullu massiga, kuna kuulsused välja tulid kuid ma ei näinud mitte midagi, sest ma olen nii lühike ja minu ees oli trobikond inimesi...üritasin mingeid pilte teha kui inimesed kisama hakkasid, sest siis sai kohe aru et keegi just väljus hoonest haha, aga kõik jäid udused ja ma ei suutnud midagi tabada. See selleks, igaljuhul oli see üks elu kordaminevamaid pühapäevi siiamaani hehee!

Esmaspäeval (12.03) algas jälle uus nädal ja õhtul käisin jällegi jooksmas. Oi kuidas ma naudin seda, õhk on mõnusalt soe õhtuti ning hästi palju inimesi jookseb sel ajal mööda promenaadi. Imekombel ei väsi ma kunagi ära, jooksen alati 45 minutit ning lõpus on ikka energiat, võibolla sellepärast et ma ei keskendu üldse energia kulutamisele vaid naudin koguaeg seda imelist vaadet ja kuulan parimat muusikat samal ajal ning jalad teevad tööd iseenesest. Niiii mõnus, siis käisin pesus ja läksin sõbra korterisse pitsaõhtule. Mul olid jälle süümekad, kuna just tegin trenni ja siis kutsuti sööööma kuid nagu ikka, siin olles üritan ma ikka igale poole jõuda ega jäta midagi vahele. Meid oli umbes 15, Gianfrancol oli 3 sõpra itaaliast külas, kes tulid siia spetsiaalselt jalkamänguks ning siis veetsid veel mõned järgnevad päevad siin. Seega, sain maitsta ehtsaid itaalia pitsasi ning need olid ülimaitsvad muidugi. Ma ei mäleta, millal ma enne seda viimati pitsat sõin, see oli ikka vägaväga ammu. Üldiselt, tegemist oli vaid esmaspäevaga ja ma jõudsin koju kell 3 öösel haha.

Kolmapäeval (14.03) oli väljas selline udu, mida ma kunagi polnud varem näinud. Tavaliselt on Eestis udu põldudel aga siin oli tänavatel, nii et kõrvalmaja nägemisegagi oli juba raskusi. Päris ekstreemne. Kuna mu koolitee algab mäe pealt, kus mu maja asub, siis kõndides ja kaugustesse vaadates võis näha vaid halli värvi igal pool...nagu elaks pilve sees, täiesti ulme! Ning hästi niiske oli ka, kuid sellegipoolest otsustasin õhtul jooksma minna. See oli omaette katsumus kuna nähtavus oli selline, nagu ma oleks just läätsed või prillid eest võtnud...vastutulevaid inimesi võis märgata alles 20-30 meetri pealt haha. Pärast käisin üle pika aja ka Montaditos (pinchode kiirsöögi koht). Kuna Sofia läks sinna juba siis kui ma parasjagu jooksin ja Andrea kaotas oma telefoni ära, läksin ma sinna üksi. Jällegi, nagu ma kunagi enne mainisin, siis Eestis ei läheks ma mitte iialgi kuskile söögikohta või baari ilma et ma lepiks ikka kellegiga kokku, et ok, näeme seal :D Aga kuna siin on teadavärk et ülipaljud erasmused käivad kolmapäeviti seal, siis mul ei jäänud muu üle kui vaid sinna kõndida hehee. Mul oli hea meel, et ma Sofia ja Andreaga minema ei pidanud, kuna nemad armastavad siin väga bussidega sõita ja raha sellele kulutada aga mina just naudin kõndimist ja 25 minutit on ju täiesti tühine aeg.

Kui kohale jõudsin nägin juba väljas tuttavaid ning sisenedes istusin kohe ühtede tüdrukute juurde, kellega ma ühte ainet koos võtan. Mulle just meeldib nii, et ma olen erinevate inimestega koos mitte koguaeg sama seltskonnaga. Seega üritasin neist veidike eemal olla, kellega enamasti pidudel või koosviibimistel käime. Sain teada, et Kate (blond tüdruk siin ühel pildil) on vaid 19 aastane!!! Sellessuhtes on normaalne kuna USAs lõpetavad nad keskkooli ju nii vara, aga siiski ta on kohe kindlasti siinolijatest kõige noorem, saab 20 alles juulis. Mina olin täitsa beebi veel siis kui 19 olin haha, arvan et mu praegune vanus on just kõige ideaalsem Erasmuse kogemuse sooritamiseks. Ta küsis mult, et kas mind vaadatakse ka imelikult tänaval ja jäädakse seisma kui ma kõnnin, kuna mul on blond pea...tema jaoks on see midagi väga uut aga mina ei pane seda enam tähelegi kuna olen seda kogenud juba mitumitu aastat, alates Kreeta,Türgi,Argentiina  ja muudest vahemereäärsetest reisidest haha. Praegu mõtlen, et ma olen viimasel ajal ikka üpris palju reisinud ja selle aastaga lisandub veel mitu uut ja huvitavat sihtkohta. Aga reisimast ei väsi ma kunagi, see mu lemmiktegevus ja selle nimel olen ma koguaeg Eestis raha kogunud ja kokku hoidnud, et siis seda väärikalt paradiisides raisata! ;) Ja see on seda väärt, mina ei saa aru neist inimestest, kes raiskavad oma raha mõttetult kallite riideesemete peale, et oleks ikka firmamärk peal, selleasemel et osta lennupileteid erinevatesse maailma nurkadesse. Hahaa, ei tea millal ma ükskord oma Mehhiko ja Florida sõpradele külla saan minna, sinna on lennupiletid üsna kallid kuna Ryanair eksisteerib ju vaid Euroopa piirides :D Vähemalt on motivatsiooni, et veelgi rohkem töötada millegi nimel! :)

Neljapäeval (15.03) läksid mu korterikaaslased neljaks päevaks Madridi, eelkõige LMFAO kontserdile. Mulle väga meeldib üksi kodus olla, seega olin väga õnnelik haha. Tegin korteri siis täiesti korda, kuna nemad on üsna lohakad ning suurtuba on alati nii sassis. Samuti wc ning ka köök, kus kraanikauss upub mustadesse nõudesse. Mina pesen alati oma vähesed nõud kohe pärast sööki ära ning vannitoas on minu asjade osakaal umbes 1/10 haha, ning see on sulatõsi. Nemad tuilid ju mõlemad kahe suure kohvriga ning lisaks käsipagasid, seega on neil meeletult palju igast kola kaasas, ka föönid ja sirgendajad, igast ilutootet jms. Tundide vahepeal kutsus Gianfranco (mu parim sõber Itaaliast) mind tortillat sööma. Siinsed tortillad on nagu pitsa kujuga, mitte need rullis nagu burritod. Ja need on ülimalt maitsvad. 1 suur tükk koos saiaga maksis 1,3€ ning Gianfranco soovitas mul valida lõhega tortilla, kuna see pidavat parim olema. See viis keeeele alla, tahaks sellist asja ise teha osata. Õhtul oli aga kauaoodatud Fiesta Mexicana ehk Mehhiko pidu, mille eest maksime eelnevalt 5€ ning see toimus ühes klubis, mis oli meile renditud. Kuulutusel oli kirjas et saame süüa Mehhiko toitu, kuulata Mehhiko muusikat terve öö läbi ning juua tuleb kindlasti Agua locat mis sisaldab tekiilat loomulikult ning magusat mahla. Seega, päeval ma midagi ei söönudki, säästsin kõhtu õhtuks ning see oli üsna suur pettumus. Kõigepealt, pidime väljas umbes pool tundi ootama, ma ei tea miks...seega saime oma pileti vastu ühe taldriku ja see oli ka kõik, mis me selle 5€ eest saime!!!! Kõik lootsid, et saame end lõhkemiseni mehhiko isuäratavast toidust täis süüa kuid nii see kahjuks polnud. Toit maitses ka väga imelikult, ilmselt kiiruga ja lohakalt tehtud ning igast maitseained täiesti nagu puudusid. Aga muusika oli muidugi jälle midagi minule ja see meeldis mulle asja juures kõige rohkem. Üldiselt, kell kaks otsustasin ma sammud kodu poole seada kuna olin kella seitsmest saadik ärkvel ja aktiivne olnud.

Reedel (16.03) magasin ma esimest korda sisse, panin kella küll 10 helisema, et rahulikult kontrolltööks õppida, kuna eelneval õhtul ma väga ei jaksanud kuid loomulikult lükkasin ma kella koguaeg edasi kuni lõpuks unustasin ja ärkasin 11:30!!! Kell 12:10 pidin juba koolis olema, ning siit kõnnib 20 minutit. Seega pidin turbokiirusel end inimeseks tegema ning õppimisest oli asi kaugel. Õnneks sain ma esimese tunni ajal natuke asju üle korrata ning kui oma teise hispaania keele tundi jõudsin, oli kõik juba üsna selge ja töö läks üprishästi, täpselt nagu eelmisel nädalal. See tekitab väga hea tunde ning jäänud ongi vaid 1 nädal minu intensiivkursuse lõpuni ning kohe päev pärast Steni saabumist on mul viimane suur eksam kõige peale, mis me selle 60h jooksul omandasime! Vot tak. Kodus nautisin ma üksiolemist, tegin omale muheda pastaroa sibula-tomati-singi-juustukastmes, vaatasin suures toas mugavalt telekat ja taipasin et ma olen ikka niii palju arenenud selle pooleteist kuuga siin hispaania keeles! Ma nimelt vaatan siin telekat nii, et koguaeg valin keeleks hisp. keele ja panen ka subtiitrid alla...niiiii vinge on ikka nagu päriselt aru saada, mis telekas räägitakse ja suudan ülihästi orienteeruda, mis aega nad kasutavad ja kõik on mulle nii tuttav, just vastõpitud ja ma olen väga õnnelik selle üle! Kui saaks vaid rääkimisoskuse ka samale tasemele nagu arusaamisoskuse, siis oleks täitsa superlux värk! Kuna midagi erilist reede õhtul linnas ei toimunud, otsustasin ma koju jääda ja teha koduseid toimetusi. Pesin pesu ning nõelusin oma katkiseid pükse ja pluuse! See võttis ikka omajagu aega. Tegelikult toimus üks suuuuuur erasmuste pidu ühes korteris kuhu oli kutsutud 130 inimest, mind kutsuti ka, aga ma ausaltöeldes koheüldseei viitsinud minna, sest neid tuleb veel ja kuna ma nkn laupäeval lähen Poola peole, ja kui Stennu tuleb, siis ka 3 päeva järjest välja...seega puhata on ka vaja ja eid massivseid pidusi toimub veel muidugi ! :)

Laupäeval ehk siis täna (17.03) sain ma hakkama ühe toreda asjaga. Nimelt läksin internetilehele nimega tusbic.es ning seal tegin omale konto et edaspidi saaks kasutada neid avalikke rattaid, mis on siin iga nurga peal. Asi käib nii, et tuleb end registreeerida, siis maksta koheselt 10€ ning see kehtib aasta aega...nõks on selles, et iga rattaga on esimene tund sõitu tasuta, siis hakkavad tiksuma sendid või iga järgnev tund maksab teatud summa, aga kõik kellel see kaart on olemas, teevad nii, et vahetavad koguaeg igas niiöelda rattaparklas oma rattaid. Ja neid on siin igal pool, igas tähtsas kohas. Seega, saan ma varsti hakata 7 minutiga koolis käima :D Kõnnin 5 minutit oma kodust mäest alla esimese parklani ning siis sõidan mõne minutiga kooli ja panen ratta sinna...ülisuper! Nüüd saan ka mina avastada mõnusalt siinset lähiümbrust kuhu jala väga ei viitsi minna, ning saan ka esimest korda lidlisse minna, jehuuu! Aga mu kaart saabub alles nädala või paari pärast, seega ma ei viibi siin ilmselt, aga kui Kristiine tuleb, on see juba olemas ning saan ka temale ilmselt sellega rattaid võtta! MEGA!!! Täna õhtul lähen Fiesta Polacale ehk siis poola tüdrukud korraldavad meile peo ja pärast linna, ma nii väga ootan kuna eile jätsin peo vahele ja neljapäeval olin pidur ja läksin vara koju. Tänane õhtu tuleb super! Olge mõnusad ja järgmine postitus ilmub siia ilmselt 26. märtsil, mil Stennuga Lanzarote lennujaamas pika öö veedame! ;) USKUMATU, sest alles oli jaanuar ja me passisime iga päev lennupiletite hindu ning nüüd on see tõesti käes!!!!!!!